„Viin on tarvilik rõske ilmaga ja talvel, kui peab püssirohu kiiresti kuivaks saama, sest see haihtub püssirohust kiiremini kui vesi. Aga see on ametisaladus, millest ei tohi asjatundmatutele rääkida. Minu maks kindlusest on kannutäis selget viina iga püssirohutünnitäie vastu ja ei ole kindluseülema, võtku teda katk, asi, milleks ma põletatud viina kasutan, sest ta usub, et see kuulub püssirohu valmistamise juurde. Kui saan püssirohu tehtud ja kuivaks suvel, kui ilmad on kuivad ja tuuled leebed, siis on see tänu mu enese oskusele ja mitte kindluseülemale. Aga kui püssirohi saab otsa ja ümberpiiramise ajal peab hakkama vanadest keldriseintest ja vangikoobaste põrandatelt salpeetrit kaapima ning viimsedki väävliriismed salvede põhjast kokku pühkima, siis on kange hea viin püssirohumeistrile vältimatu abivahend.”
Ta jäi vait ja vandus häälekalt, kui meenutas arvukaid ümberpiiramisi, millest oli pidanud osa võtma, aga jätkas oma õpetust:
„On muidugi meistreid, kes kinnitavad, et viin sisaldab hingust meenutavat haihtuvat ainet, millest viin saab oma kange ja tervisliku lõhna ja mis tugevdab ka püssirohu jõudu ja paneb selle põlema eredama leegiga. Öeldakse, et esimesena leiutasid selle aine uskmatud araablased ja nimetasid selle kohol’iks. Niisugused õppinud meistrid panevad püssirohu sisse ka punast elavhõbedapulbrit, koguni ussimürki, aga Kristuse vere nimel, kui niisugusest asjast on abi, siis on see abi nii väike, et seda ei pruugi arvesse võtta. Igatahes ei ole see kõiki niisuguste segude juurde käivaid vaevu ja kulusid väärt. Ei, mu poeg Mikael Pelzfuss, kogenud mehele piisab ühest paternosterist, kui veskitiivad ringi hakkavad käima, ja „Ave Mariast”, kui valmis, kuiv ja sõmer püssirohi puupütti topitakse, sest suurtükk ahmib püssirohtu nagu siga leivapätsi ja on täitmatu kui noor lesk, kelle põhjalik pihile-võtmine käib üle jõu ka paljasjalgsele turskele mungale. Seepärast peab suurtükkidele valmistama tünnide kaupa püssirohtu ja nimelt nii lihtsal viisil kui vähegi võimalik, sest muidu läheb selle valmistamine liiga kalliks.”
Vahetpidamata rääkides sõtkus meister püssirohu muredateks kakkudeks ja õpetas püssirohusulaseid, kuidas neid läbi sõelade pressida, nii et püssirohi sai sobivalt sõmer, sest kõige peenemat püssirohtu sai kasutada vaid süütepanni peal. Siis laotati püssirohi puust alustel tuulevaiksele, päikesepaistesele ja soojale mäeküljele kuivama ning kühveldati lõpuks puulabidatega püssirohutünnidesse, mille kaaned taoti puunuiadega kinni. Püssirohusulastel ei tohtinud kaasas olla mitte ühtegi metallist eset, ja ka jalas võisid nad kanda ainult karvaseid nahast kapukaid või tohust viiske. Aga kuna püssirohusulased pidid ka pühakute pildid kaelast ära võtma, siis kurtsid nad haledasti ja ütlesid, et neil ei olnud nende ohtlikus töös enam mingit kaitset. Selleks oli meister siiski valmis, sest ta pakkus neile oma tinast valatud püha Barbara kujusid ja lubas neid nahkkotikeses kaelas kanda ja küsis kujude hinnaks mitte rohkem kui poole meeste esimesest kuupalgast, lubas koguni, et ostab need sellesama hinnaga tagasi, kui mehed peaksid tahtma sügisel tööd lõpetades kujude antud kaitsest loobuda.
„Nagu teate,” ütles ta, „kui te ülepea midagi teate, kuna olete vaid harimata mühakad, siis püha Barbara kaitseb inimest välgu ja äikese hävitustöö eest ja on seetõttu olnud püssirohutegijate ja suurtükimeeste kaitsepühak. Kui te seda ei usu, siis minge toomkiriku ristikoorile ja vaadake tema õndsat pilti, mis on osavalt ja erksate värvidega põhjapoolsele võlvile maalitud. Need tema tinakujukesed on õnnistatud kõige vagama ja oskajama mehe parimate õnnistustega, neid on ujutatud pühitsetud vees ja olen neile igaks juhuks peale pannud erilised manad, mida olen õppinud oma võrratult õpetajalt suurtükimeister Magnus von Schwarzkunstilt. Ta oli nii kuratlik mees ja oma kunstides nii vägev nõid, et neetud vandenõulased pidasid lõpuks kindlamaks pista ta tema enese kõige suurema suurtüki torust sisse ja ta leisika püssirohuga otse paradiisi saata, sest ta eksis teenima oskamatut ülemat ja langes kõige oma suurtükiga vangi. Ühe sõnaga, need kujud, mida ma teile odava hinnaga müüa pakun, teevad teid teie ametis kõvemaks kui mõni Passau nõiakunst.”
Ka kõige lihtsameelsem mees mõistis, et ei kaotanud midagi, kui kuju ostis, sest need kujud olid meistrile enesele nii väärtuslikud, et ta lubas need sügisel tagasi osta. Samas taipas igaüks neist sügisel, et on rumal, kui nii tugeva nõiariista käest annab, sest lähenesid rahutud ajad. Meister Schwarzschwanz ei lasknud aga sellel oma tuju rikkuda, vaid vastupidi, kiitis, et nad on kavalad mehed. Tal oli nimelt neid tinakujusid küll ja küll ning nad maksid talle ainult tinaloodi hinna ja paar penni toomkirikule.
Nõnda saime püssirohutegemise käima ja meister Schwarzschwanz oli oma sulastega rahul, sest nad olid aeglased mehed, kes asjata oma ohtliku ameti pärast ei muretsenud ega kohkunud. Aeglus ja kannatlikkus olid tema arvates püssirohutegijatele suurepärased omadused ja ta nõustus, et ta enese vilgas veri oli temale selles ametis vaid häda ja vaev.
„Need soome sulased,” kinnitas ta, „poleks kindlasti eluilmas püssirohtu leiutanud, aga selle kunsti ära õppinud, on nad suurepärased püssirohutegijad.”
Ükskord küsisin meistrilt, miks ta kasutas rääkides alati nii rohkesti vägisõnu ja vandus lisaks saksa keelele ka itaalia ja hispaania keeles, kui ka kõige lihtsamat asja seletas. Aga meister vaatas mind nagu tobukest ja ütles:
„On hästi näha, et su nina on kollane ja et sa ei ole kunagi püssirohusuitsu nuusutanud, Mikael Pelzfuss. Vandumine on pool kogu heast sõjakunstist ja hoopiski mitte vähem tähtis pool. Minu vandumised on vaid süütu lapselallitamine tõesti suurte sõjapealikute, nagu näiteks mõne von Sickingeni või Frundsbergi kõrval, kelle üksnes nimi äratab imetlust ja õudu igas veel üles poomata lurjuses, kes oma naha kolme kuldna eest nende lippude alla müüb. Kogenud püssimees õpib ära poolteistsada käsklusesõna ja kuuletub neile, on ta siis ärkvel või magab, ja odamehe amet ei ole sugugi kergem. Kas sina arvad, et niisugune haridus saavutatakse peasilitamisega. Ei, see on lõppematu vandumise, nutu ja hammastekiristamise ilus tulemus. Mida vängemalt ülemus vannub, seda suuremat austust ta oma alamates äratab ja sõjapealik peab oskama röögatada „Jeesusmaria” niisuguse häälega, et see võidab suurtükkide kärgatused ja saab ka türklasel vee püksi jooksma.”
Nõnda sain meister Schwarzschwanzilt palju kasulikku õpetust, kuigi tema lugude põhjal ei võinud ma jagada tema vaimustust sõjaväelaseseisuse suhtes. Sest niipalju kui ma tema lugude järgi otsustada võisin, ja tal oli neid lõputu hulk, kui ta õlletoobi taha pääses, oli sõduri amet halastamatu, kurnav ja täis rahutust. Selles olid vaid hoobid ja vandumine õppuste ajal, haavad sõjas ja alatine häda palgamaksmisega, mis toimus täiesti korrapäratult, rääkimata palavikutõbedest ja Prantsuse haigusest, mis saatsid iga sõjaväeüksust, nii et nende pärast heitis hinge suurem hulk mehi kui tõelistes lahingutes. Aga ma hoidsin selle mõtte enda teda ja kuulasin alandlikult tema õpetusi võõrastest maadest. Temalt sain esimest korda kuulda itaallase Amerigo Vespucci kirjutatud kirjadest, kus ta kinnitas, et on leidnud ookeani tagant terveid uusi mandreid. Meister Schwarzschwanz rääkis ka, et õppinute seas oli mehi, kes kinnitasid, et maailm on ümmargune, nii et kui hakkasid mingist kohast purjetama, siis kui olid küllalt kaua purjetanud, jõudsid samasse kohta tagasi.
„Aga,” ütles meister arukalt, „niisugune õpetus käib inimesel üle mõistuse ja ajab kergesti peast segi, kui selle üle liiga palju arutama hakkad. Seepärast on parem tühja mõtlemata pidada kindel maa jalge all ja Jumala sinine taevas pea kohal, süüa, juua ja laulda, tülitseda ja armastada, nii kaua kui hing sees, sest aastate lisandudes ja jõu vähenedes jääb kahetsuseks ja pattude andekssaamiseks küll ja küll aega.”
Minul oli vaprust küsida meister Martinuselt tema arvamust niisuguse õpetuse kohta sellest, et maa on ümmargune. Ta kinnitas, et on sellest kuulnud, aga pidas seda Prantsuse tõvest kahjustatud mõistuse jampsimiseks. Ta kinnitas aga, et on maateaduse asjades mõnel määral vabamõtleja, nii et ei uskunud enam sammast ja naba, vaid mõtles, et maa kakku piirab ainult võimas vaba jõgi.
„Me elame nimelt valgustatud ajal,” ütles ta, „ning paljud uued leiutised ja mõtted kujundavad inimeste meeli ja arukas inimene ei või näha neis midagi halba, senikaua kui need ei ole vastuolus kiriku õpetusega. Neis asjus, mida kiriku õpetus just valeks ei nimeta,