Isa Pietari pikad jutud olid küllap pannud emand Pirjo pähe mitmesuguseid mõtteid ja see pole ime, sest need vaevasid piinavalt ka minu meelt. Sel õhtul istus ta kauem kui tavaliselt, vahtides mind, kondine lõug kõvale kämblale toetatud, ja pomises enda ette mitu korda sõna „bastard”. Arvan tõepoolest, et isa Pietari oli pannud ta uskuma, et olen bastard.
Ja ei läinud palju päevi, kui ta hakkas mind magister Martinusele esitlemiseks ette valmistama. Rätsepmeister, kelle pea oli omal ajal jüütide hävitusretke ajal lõhki löödud nagu minulgi, pidi õmblema mulle kalevist kuue ning ta tegi seda heal meelel ja poole hinnaga, sest emand Pirjo oli ta terveks ravinud. Ja me võisime vastastikku võrrelda läbielatud valusid ja peanahas paistvaid arme. Ma sain ka vöö, nahksukad ja pika ninaga kingad ja emand Pirjo õmbles oma käega mu särgikraele pitsist ääre. Siis pani ta mulle pähe kummuli keeratud savikausi ja lõikas kausiserva järgi mu juuksed korralikult tasaseks, kammis neid hoolikalt ja korjas hoolikalt mul peast kõik täid, nii et kartsin, et sinna mu tervis läheb.
Magister Martinus võttis meid vastu, kui oli kuulda saanud, et emand Pirjo tõi talle meeleheaks seakintsu. Tal oli seljas preestri talaar ja peas kõrge õpetatuse märgiks kulunud sametbarett. Rääkides silitas ta oma õhukest nina pöidla ja nimetissõrme vahel, otsekui mõttejooksu kergendamiseks, ja pühkis aeg-ajalt ninaotsast rippuva tilga. Ta silmad olid väikesed, punase servaga ja põletikus ja jooksid lakkamatult vett. Ta oli võimsaim mees, keda olin kunagi näinud, ja ma vahtisin teda tinaraamidega akende pisikestest ruutudest langevas valguses kohkumusest ümmarguste silmadega. Ma ei kartnud niipalju teda kui tema teadmiste kohutavat hulka, sest nägin ta seinalaudadel ühtekokku kaheksat raamatut. Ta katsus sõrmeotstega hindavalt seasinki ja viipas siis teenija seda ära viima, otsekui tahtnuks näidata, et põlgab kõiki maiseid ande.
„Poiss on veel väga noor,” üles ta. „„Doctrinale” ja „Donatus”, „Breviariumist” rääkimata, ei ole laste jaoks, vaid parajalt kõva pähkel täismehelegi, et selle pika meelega rahva seas hakkama saada. Mida poiss oskab?”
Astusin tema ette ja lugesin komistamata ladina keeles paternosteri, „Ave Maria” ja usutunnistuse. Ta parandas mitmes kohas mu hääldamist ja õiendas sõnu. Siis käskis ta mul uuesti lugeda ja ma püüdsin tema parandused meeles hoida. Ta pidi mind üheainsa korra uuesti parandama ja sakutas siis tunnustuseks kõrvalestast nii kõvasti, et mul pisarad silma tõusid. Ta avas raamatu ja laskis mul sealt veerida mõne lause ladina keeles, ja ma tegin mis oskasin, kuigi ei saanud sõnakestki aru, mida lugesin. Siis võttis ta puutahvli, mille pinnale oli määritud vaha, ulatas mulle kirjutuspulga ja käskis mul kirjutada tahvlile sõnad Gloria in excelsiis Deo. Näinud, et sain ka selle katsega hakkama, ütles ta: „Auväärt isa Pietaril oli õigus, poiss on andekas.” Aga siis järgnes kõige halvem küsimus: „Kelle poeg ta on?”
Kuna emand Pirjo ei vastanud, veeretas vaid kimbatuses suurt öörist hõberaha ühest peost teise, siis naeratas magister Martinus ja ütles julgustavalt: „Võid rääkida mulle nagu oma pihiisale, hea naine, ja mina hoian su lugu kui püha pihisaladust, nii et sul ei ole midagi karta. Kui sind seob mõni varasem lubadus või vanne, siis võin sulle kergesti patud andeks anda ja selle peale ei lähe rohkem aega kui kärbse plaksamine seinalt nahkse kärbsepiitsaga. Räägi niisiis mureta, naine.”
Emand Pirjo vaatas kartlikult ringi, heitis pilgu ukse taha, ega ometi mõni võõras pealt ei kuula, ja küünitas siis magistrile kõrva sosistama: „Poiss on bastard.” Magister Martinus ei kohkunud sellest teatest ära, vaid pigem pahandas ja ütles ärritatult: „Seda ma tean juba isa Pietari jutust ja ei oleks sind vastugi võtnud, sa põikpäine moor, kui isa Pietari ei oleks sinu pärast nii hardalt palunud. Kas sina, rumal naine, arvad, et ühe seasingiga ostetakse sohilapsele lahti kõik kõrgema teadmise ja õpetuse uksed. Sellepärast räägi kiiresti, ilma keerutamata, mis sa poisi sünnipärast tead, või muidu ma näitan sulle jalamaid, kus siin see ukseauk on.”
Emand Pirjo võttis niisuguse jutu ninna, ajas end kogu pikkuses sirgu ja ütles ägedalt: „Olen vaid rumal ja teadmisteta naine, nagu õppinud isand ja magister ütleb, aga tean siiski, mis on surmapatt ja mis kuulub igavese hingeõnnistuse juurde, ja niisugust pattu magistriisand niisama ei plaksa, olgu ta nii osav kui tahes seinalt kärbseid plaksima ja süüta laste ümmargustele taguotsadele vitsa andma. Teadke siis, et selles loos on küsimus nii kõrgetes ja ohtlikes asjus, et õppinud magistri iseenese hingerahu pärast on parem, kui ta neist ei tea, sest ka paavstidel on perse ja kuningad käivad kusel, kui rääkida võrdluste ja piltide läbi asjadest, millest ei tahaks, et poisi kõrvad seda kuulevad. Rohkem ma öelda ei oska, nii tõesti kui Jumal mind ihu ja hinge poolest aidaku, vaid lasen meelsamini puhtal ja täiskaaluga hõbedal rääkida niisugust keelt, et ka magister sellest aru saab.”
Ta viskas raske hõbemündi kõlinal lauale ja hakkas erutusest nuutsuma, sest öör oli suur raha ja ta oli kokkuhoidlik naine, kuigi jõukam, kui paljud aimasid.
Nõnda algas mu kooliskäimine tänu emand Pirjo headusele ja heldusele, isa Pietari tarkusele ja magister Martinuse ahnusele. Selle kolm esimest aastat olid minule niisugune põrgu, külmetamine, ihunuhtlus, alandused ja meelekibedus, et kõik rõõm, mis ma olin jõudnud emand Pirjo juures läbi elada, kadus tervenisti ning need aastad on mu mälestustes üksainus kõle pimedus ja ma ei tuleta neid heal meelel meelde.
6
Olin magister Martinuse koolis kõige noorem ja nõrgem, ja see ei teinud mu olemist sugugi kergemaks, kui mu kõrval põrandal õlgedes konutas istuda noormehi, kellel hakkas juba habe kasvama ja kelle nilbed ja kõlvatud kombed näitasid, et nemad armastasid pigem maailma siivutut saginat kui sõna mensa käänamist. Magister Martinuse ja tema abiliste ainus õpetamise vahend oli soolvees leotatud kasevitsad, nii et ma sageli kujutlesin, et nad on segi ajanud, kummast otsast teadmine inimese sisse läheb. Paistab siiski nii, et grammatika õpetamisel püsib kindlamalt meeles see, mis taguotsa kaudu inimese sisse uhatakse. Nii raske on alguse ajal ladina keele oskus ja seda võib õppida ainult arutu tuupimise abil.
Esimestel aastatel õppisin vist küll niisama palju rootsi ja saksa kui ladina keelt, sest koolis õlgedel istus kõrvuti erikeelseid pürjelite ja vabameeste poegi ning talupoegade jõmpsikaid, nii et magister Marti-nus pidi kordama samu seletusi kõigis neljas keeles, kui ta üldse midagi seletama vaevus, kuni kolmandal aastal sai ladina keelest meie ainus kõnekeel ning kooli ja kiriklike talituste ajal tõi ka pisike omakeelne sosin sosistajale valusalt tulise ihuharimise. Aga vitsa usinal kasutamisel oli ka oma hea külg, see hoidis vere sooja, sest muidu pikad talved külmal põrandal õlgedes konutades oleksime saanud igaveseks ajaks surmatõve. Köha, rögistamine ja vesised ninad olid koolilapse tunnus, aga käsivarre usin vibutamine hoidis magistri soojas ja kaseoksaga ihuharimine arstis rögistamist tõhusalt.
Aga mida rohkem me õppisime, seda rohkem hakkasime armastama oma kõledat kooli, mille paksud kiviseinad ümbritsesid meie noorust nagu hauakamber. Lubasime ja vandusime üksteisele, et kui tuleb kunagi meie kord, siis saavad ka meie järeltulijad täie mõõduga, ja kui hakkasime oma peaga ladinakeelseid lauseid moodustama ja avastasime, et grammatika pähetuubitud reeglid kuuletusid alandlike toapoiste kombel teenima meie mõttelendu, siis täitis meie meeli pöörane rõõm. Me laulsime jumalakartlikke laule, kuni sõnavara ja teadmiste korjudes said päheõpitud sõnad uue sisu ja me avastasime, et kõik laulud ei olnud ühtviisi jumalakartlikud. Suurte kirikupidustuste ajal ning eriti suvel ja talvel Heikki laadal rõõmustasime rahvast lauluga kirikus ja kirikust väljas, ja et olime kooripoisid, siis õppisime missad ja kiriku pidulikud talitused pähe.
Kõige