Eriti pidulik tunne mul küll ei olnud, kui kangiga kiriku põranda lahti lõhkusime ja kaevasime välja pühad luud koolnuhaisu ja kõige muu hirmsa leha seest, mida levitasid kirikusse põranda alla maetud koolnud rohkest viirukist ja pühast suitsust hoolimata. Olin nimelt silma jäänud sellega, et koostasin luulevormis kirjelduse piiskop Hemmingu maisest teekonnast ja imetegudest, ja nii langes tema luude väljakaevamise au minule. Leidsime neid terve hulga ja kui me neid seal nühkisime ja kõigest muust rämpsust puhtaks pesime, sel ajal kui preestrid meie ümber pühi laule laulsid, valdas meie meeli imeline jõud ja vaprus, otsekui oleksime joonud veini või saanud püha vaimu valangu. Meie näod punetasid, meie silmad olid selged ja äkitselt tundsime taevase palsami lõhna. Eriti tundsime seda, kui saime kätte tema pruuni kolju ja nägime, et lõualuus oli ikka veel alles paar katkist hammast. Ulatasime luud ühekaupa piiskop Arvidile ja tema prelaatidele, kes neid võidsid ja asetasid uude kirstu, kuni auväärt piiskop ütles ärritatult, et nüüd on luid koos piisavalt. Nõnda ei arvata ehk mulle patuks, et peitsin taskusse ühe seljalüli ja terve hamba, mis mulla seest välja urgitsesin.
Neist hämmastavatest luudest õhkus püha palsami lõhna ja vend Bartolomeus, kes oli kaasas arstiteadusliku asjatundjana, kinnitas, et luude sädelev ebamaine hõõgus aitas omalt poolt meie tööd pimedas põranda all kergemaks teha. Kui hiljem pimedas vaatasin leitud hammast ja seljalüli, siis nägingi vist nende ümber väga nõrka sinakat hõõgust, millest sain aru, et need kuulusid tõesti püha Hemmingu maisele luustikule või siis olid olnud nii kaua tema luude seas, et neile olid külge hakanud kõik pühaku luude head tegevad omadused.
Enne tegelikku sarkapaneku pidustust oli meil koolipoistel veel igavesti tüütu töö, kui püüdsime pidustusteks elavaid tuvisid ja metsvinte. Kui oleksime sellest varem teadnud, oleksime püüdnud talvel siidisabasid ja leevikesi, mis minu arvates oleksid kaunistanud pidustusi paremini kui tuvid ja metsvindid, aga kust me neid suvel enam kätte pidime saama.
Pidupäevaks olid riigi ülemad ja alamad kogunenud kirikusse ja selle ümber, sest hoopiski mitte kõik ei mahtunud sisse. Riidekangaga kaetud laval keset kirikut ümber altari võis näha peapiiskoppi ja paavsti legaati ja muid kiriku kõrgemaid isikuid, ja kui me koos kaaslastega peadpööritavalt kõrgelt võlvivahedest alla kirikusse kiikasime, siis valdas mind vastupandamatu soov sülitada otse peapiiskopi mitrasse. Räägin seda vaid näiteks, kui salapärane koht on Turu toomkirik ja kui kadedalt varitseb saatan selle pööningul, et tekitada meelepaha ja hävitust, sest millegi muu kui pahareti ootamatu võrgutusena ei saa ma oma tegu mõista. Sedasama uskus isa Pietari, kui talle pihtisin, ja andis mulle patud andeks ilma patukahetsuseta. Rängem patt oli tema meelest, et olin oma voliga näpanud püha Hemmingu seljalüli ja hamba, aga kuna piiskop ise oli just seletanud, et luid oli juba küllalt, leppis isa Pietari sellega, et võttis minult lüli ära ja lubas mul vaid hamba endale jätta.
Igatahes oli kirik täis vanikuid ja lillekimpe, vappe ja pilte püha Hemmingu elust, mida valgustasid kangaste taha asetatud küünlad. Vähemalt sajas lambis põlesid tuhanded vahaküünlad, nii et kirikus oli pimestavalt valge. Põrand avati uuesti ja pühad luud mähiti kallistesse kangastesse ja paigutati kõrge kaanega kullatud sarka. Püha kolju mähiti punasest siidist kotti. Kui sarka hakati ümber kiriku kandma, põlvitavast rahvast mööda, hakkasime meie loopima võlviaugust põlevaid takutuuste, mille sees oli püssirohtu, nii et inimesed hirmust ja imetlusest karjuma hakkasid, uskudes, et kirikus lööb välku. Ise olen tagantjärele rohkem imestanud, kuidas me kogu kirikut põlema ei pannud, sest pööning oli purukuiv ja tolmune ja hakid keerlesid õelalt karjudes kogu aeg meie pea ümber.
Siis lasime tuvid ja vindid ükshaaval kiriku võlvide alla lendu ning hakkasime loopima rahva sekka lilli ja oblaate, et õhutada rahva ohverdamismeelt. Tõsi see ongi, et sel päeval sai toomkirik ohverduste kujul pidustustele kulutatud raha mitmekordselt tagasi, nõnda et püha Hemming kandis nii-öelda oma kulud ise. Kuid rahulolu oli kahepoolne, sest emand Pirjogi nentis lahkesti, et sai nii silma- kui ka hingerooga kogu raha eest. Suudelnud pühaku sarka, viskas üks vanamees oma kargud minema ja hakkas tervete ihuliikmetega ringi hüppama ja üks Püha Vaimu kojas juba aastaid tumm olnud naine sai tagasi kõnevõime, kuigi paljud pidasid seda rohkem õnnetuseks kui õnnistuseks, sest selgus, et ta oli vägagi pöörase suuga.
Selle jutustusega olen tahtnud näidata, et mu kooliajas ei olnud üksnes hirm ja masendus, vaid oli ka õpetlikke ja vagasid kogemusi.
7
Oma noore ea ja emand Pirjo hea südame tõttu ei pidanud mina nagu teised poisid käima koolivaheajal mööda valdu kogumas moona ja abi oma õpingute toetamiseks, vaid emand Pirjo hoolitses mu rõivaste ja toidu eest, korteri ja küünalde eest ja ostis mulle isegi raamatu, nii et olin esimene retoorika õppijaist, kellel oli oma raamat. Kirjutasin selle tiitellehele emand Pirjo loal oma nime Michael Bast. Karvajalg ja märkisin aastanumbri A. Dni MDXV. Veel kirjutasin aastaarvu alla võimsa ladinakeelse mana selle inimese peast ilmajäämisest, kes raamatu ära varastaks või loata müüks.
Emand Pirjol õnnestus osta see raamat odavalt ja see oli jõudnud läbi käia mitmetest kätest, nagu näitasid kaanele ja räbaldunud lehtedele kritseldatud nimed, aga ikkagi oli see aastaid mu kõige kallim aare. Selle pealkiri oli „Ars moriendi etc.” ehk siis „Suremise kunst”, ja kui ma seda ütlen, siis teavad kõik, mis raamatuga on tegemist, sest seda loetakse pidevalt ja küllap loetakse ka edaspidi kui kasulikku juhatust väeti inimese surma ja tulevase elu kohta. Emand Pirjo oli ostnud selle vanalt Läänemere kiprilt, kes ütles, et saanud selle ükskord purjus päi Lüübekis, sest müüja kinnitas, et raamat kaitseb teda surmaohtude eest paremini kui kõik pühakud ja nõidusekotikesed. Aga tagasiteel murdus tal tormis mast ja ta sai roietesse niisuguse kolaka, et hakkas verd sülitama, ja ta pääses vaid püha Nikolause abiga tagasi kodusadamasse. Seepärast oli raamat tema arvates kuidagi tühine ja ta ei mõistnud selle kasulikust sisust rohkem kui siga tinalusikast, sest ta ei mõistnud ladina keelt. Aga see ei vähendanud raamatu väärtust ja ma jätsin sealt meelde mitmeid lauseid, mis pani magister Martinuse arvama, et olen jumalakartlik poiss.
Aga miks emand Pirjo nii lahkesti ja mitmeid kulusid kandes mind hoidis ja kaitses, sellest ma aru ei saanud või õigemini ma ei vaevanud selle asjaga oma pead, vaid pidasin seda niisama loomulikuks ja enesestmõistetavaks kui ta ise. Ehk elas ta oma iseloomu ja salapärase ameti sunnil teistest inimestest liiga eraldi ja tüdis ajapikku vaid koera ja sea seltskonnast ära. Tal oli küll terve hulk sugulasi nii Turus kui ka koduvallas, aga nendega ta oli pärandiosade, abielutehingute ja oma põikpäisuse pärast alalõpmata tülis. Nii lasid nad tal elada, nagu talle meeldis, tänades õnne, et ta ei läinud mehele ega võtnud sellega nende käest varandust vähemaks. Igal aastal jõulude ja Heikki laada ajal tõid nad talle oma taludest mitmesugust varandust kindlustuseks, et ta ei vihasta nende peale nii põhjalikult, et pärandaks oma varanduse kloostrile või kirikule, aga tema lasi neil elada tervislikus ebakindluses ja säilitas nii endale oma tegevuses täie vabaduse. Arstimis- ja loitsukunsti pärast nad teda ei kartnud, sest need kunstid kulgesid suguvõsas, vaid üksnes tema õelat loomust ja teravat keelt.
Koolivaheaegadel võttis emand Pirjo mu kaasa ja õpetas mulle kasulikke teadmisi ning vabadel hetkedel lugesin talle „Ars moriendi” raamatut ja seletasin selle sisu, mille kohta ta küll ütles, et seda mõistaks iga arukas inimene ka ise, kuigi see ladina keeles loetuna kõlaski õige tark. Kevaditi, kui kari välja lasti ja isa Pietari oli teinud mis võis, et kaitsta karjaõnne, pöördus iga mõistusega inimene sellessamas asjas ka emand Pirjo poole, sest et kõik teadsid hästi, et ilma tema kaasabita jäid lehmad ahtraks, vasikad sündisid surnult, lambad murdsid jalgu ja hobused uppusid sohu ära. Sellest oli nii palju paikapidavaid tõendeid, et emand Pirjo võttis karjamaksu igast jõukast talust. Vahel lüpsis ta nalja pärast mõne umbuskliku perenaise silma all ja oma kunstide näitamiseks kibu piima täis seina pistetud kuivast harulisest oksast, ja see ei olnudki niisama süütu mäng.
Aga mina, kes ma pidin elama temaga koos tema toas ja esimesed aastad magama tema voodis