9
Olen sellest asjast nii palju rääkinud, sest see viis teise sündmuse juurde, millel oli hiljem suur mõju kogu mu elule. Sest kui meister oli oma töökoja korda saanud, lõppes mu koolivaheaeg ja ma pidin kui sõnakuulelik koolipoiss jälle kooli kõmpima, kuigi kuna olin vaba eluga ära harjunud, siis oli ka nii tark õpetus nagu dialektika minu meelest külge saanud hallitusemaigu. Olin niipalju edasi arenenud, et usalduse märgiks kasutas meister Martinus mind abilisena, kes uutele tulnukatele ladina keele esimesi algeid pähe tagus, nii nagu osav meister jätab mustema töö sellidele teha ja ise tegeleb vaid peenema lihvimisega. Antud juhul tähendas see, et meister Martinus ilmus hommikuti, õhtuti ja kord keskpäeval karistustuppa ja andis uutele õpilastele peksa, võrdse jao said kõik, vanimast kuni kõige nooremani.
Minu osaks jäi lohutada neid teadmisega, et ma ise olin sama sauna läbi käinud, ja et kuigi õpetuse saun oli mõru saun, oli selle palk teadmine ja tegu. Soovitasin neile karurasva, millel oli olnud nii suurepärane mõju mu oma nahale, ja pärast proovimist kinnitasid mitmed neist, et karurasv tegi painduva kasevitsa kõrvetuse parandamisel imesid. Ja ikkagi oli nende elu nukker, kuni nad õppisid ladina keeles korralikult vanduma. Selles osutasime meie, vanemad koolipoisid, neile vennalikku abi nagu oskasime, sest mäletasime ise hästi, kui palju oli see kunst meile meie hädades alguses abiks olnud. Magister Martinus ei lubanud nimelt kellelgi koolimüüride vahel isegi mitte vanduda üheski teises keeles peale ladina, kuigi pidas selle õpetamist oma väärikust haavavaks. Ja ikkagi väändus tema hambutu suu vastumeelseks naeratuseks, kui ta kuulis mõne noore scolarius’e suust esimest mahlakat ladinakeelset vandumist, samal ajal kui tuline kümblus ähvardas igaüht, kes eksis vandudes oma emakeelest abi otsima.
Breviarum’i lugemist ei pidanud ta minule vajalikuks, sest abieluvälise sünnipära tõttu ei saanud mind niikuinii preestriks õnnistada, vaid mina võisin mõelda vaid maistele ametitele. Nii pidas ta mind palgata abiõpetajana ja see tegi mu meele mõruks, sest pidin siiski loobuma oma kirjudest pükstest ja taas ülle tõmbama scolarius’e halli rüü. Ja nii nagu alati on keelatud vili kõige magusam, ei osanud ma unistada suuremast õnnest kui see, et saan ükskord pühitsetud klergiks püha kiriku alla.
Neid mõtteid mõeldes rändasin mihklipäeva lähenedes mööda tänavat, ümbrusele tähelepanu pööramata, kuni hirmus kisa ja röökimine mind virguma sundisid. Pakku jooksvad inimesed lõid mu pikali ja end jalule ajades jõudsin vaevu näha, kuidas metsistunud härg mulle vastu jookseb, kui loom mu juba sarvedele haaras ja üheainsa nõtke pealiigutusega õhku katuseräästa kõrgusele heitis. Maha prantsatades jõudsin näha, et pulli sarvedel ripub riba mu rõivast ja et ta oli katki rebinud oma köitest lõad ja tal oli korda läinud maha kiskuda silmade ette seotud riie. Loom lõõtsutas mu ees, nii et maast keerutas tolmu, ja kaapis jalaga, et mind sarvede otsa torgata. Uskusin kindlalt, et mu viimane hetk on käes, ja olin hirmust nii kange, et ei tundnud isegi valu ega suutnud kuuldavale tuua kõige lühematki sõna oma hinge päästmiseks. Aga sealsamas astus mu kõrvalt ette turske maapoiss, haaras pullil rahulikult sarvist ja väänas ta suurema vaevata pikali. Sel ajal kui härg jõuetult rabeles ja põtkis, ja hirmsa häälega möirgas, rõhus poiss looma sarvedest vastu maad, pöördus minu poole ja küsis: „Said sa haiget ka?”
Alles siis tundsin valu ja kipitust, hakkasin üle keha värisema ja laususin kogeledes palveid tänuks eluga pääsemise eest. Suur hulk mehi tormas kohale pullil jalgu kinni siduma ja looma silmi jälle kinni katma. Taluperemees, kes oli pulli lihuniku juurde talutanud, kinnitas, et tema härg oli alati olnud kõige kenam ja leebem olend, küllap olin mina vaest looma ärritanud, et ta mulle kallale kargas. Minu suureks rõõmuks õnnestus loomal pead väänutades mehe õlg paigast tõmmata, nii et ta jättis rumala jutu sinnapaika ja hakkas kurtma, et kogu Turu linn on kuradi neetud koht, kuhu ta oma kena karilooma iial tooma poleks pidanud. Aga linna raele ei meeldinud see jutt sugugi, nii et kohale juhtunud linna sõjasulane võttis mehe sedamaid vangi ja viis ära raekoja poole andma vastust pahade juttude ja korrarikkumise asjas.
Pöördusin oma päästja poole ja vaatasin teda teraselt, sest olin jäänud talle võlgu oma elu. Ta oli minust pea jagu pikem ja tema hallides silmades oli unelev pilk. Tal olid jalas viisud, seljas tohust märss ja tema kulunud kuub kinnitas, et ta on vaene poiss.
„Oled vägev mees, kui pulli paljakäsi põlvili surud,” ütlesin. „Olen sulle oma elu võlgu.”
„Mis sa, tühiasi,” üles ta ja muutus kohmetuks.
Märkasin, et mu küljest jooksis verd, rinnus torkis ja pea hakkas ringi käima, nii et pidin vastu seina toetuma, et jalul püsida. „Kuhu sa teel oled?” küsisin.
„Sinna, kuhu nina näitab,” ütles ta, pidades nähtavasti mu küsimust asjatuks ja pealetükkivaks. Ma siiski ei solvunud tema peale, vaid palusin, et ta saadaks mu emand Pirjo juurde, sest olin põlvist nii nõrk, et ei suutnud omal jõul kõndida.
Kui räästa kõrgusele õhku paiskusin, siis olin mõelnud, et mu viimne tunnike on tulnud, ja istudes maas ning vahtides pulli puhisevatesse sõõrmetesse olin mõelnud, et annan kõik, mis mul on, kirikule, kui vaid hing sisse jääks. Nüüd olin saadud obaduse eest tänulik, sest see oli mu tuimaks teinud, nii et ma ei olnud jõudnud anda liigseid lubadusi, ja ma mõtlesin ka, et ei olnud pühakutele midagi võlgu, sest mu elu oli päästnud maine jõumees. Tema toel kodu poole koperdades, suur hulk kohkunud ja kaastundlikke inimesi kannul, mõtlesin, et võiksin anda talle tasuks oma hõbedase tupega pussi ja suvistest töödest kõrvale pandud hõbeöörid, aga kui olime emand Pirjo maja lävele jõudnud, nuhtlesin end juba asjatu raiskamise pärast ja arvasin, et kolm hõbeööri oli ülearugi sellele noormehele, kes vaevalt kunagi oli pärisraha käes hoidnud.
Emand Pirjo hakkas kibedasti nutma, kui nägi mu armetut olukorda ja kuulis, mis minuga oli juhtunud. „See on nüüd selle tulemus, et lasksin sind selle musta näoga sakslase seltsi püssirohutegemist õppima,” süüdistas ta täiesti asjatult, sest meister Schwarzschwanzil ei olnud asjaga midagi tegemist. Emand Pirjo võttis mu nagu lapse riidest lahti ja hakkas mind oma salvidega ruttu tohterdama ja kinnitas, kui oli järele katsunud, et mul oli kaks küljeluud katki. Uskusin seda meelsasti, sest tema vajutamine tegi jäledasti valu, ja ta käskis mul sülitada. Süljes siiski verd ei olnud, nii et ta otsustas, et mingit seesmist vigastust mul ei ole, ja lubas tänutäheks pühale Mikaelile, pühale Nikolausele ja minu palvel ka pühale Barbarale küünla süüdata, sest leidsin, et olen endiselt püha Barbara erilise kaitse all. Emand Pirjo mähkis mu tugevasti sidemetesse, nii et sain vaevu hingata, ja pani mu oma voodisse teki alla. Kogu selle aja istus maapoiss rahulikult lävel ning sõi ära oma märsist võetud kuiva rõngasleiva ja tüki suitsutatud lambajalga. Meie kannul jooksnud lapsed vahtisid teda nina urgitsedes ja jalatallaga sääri sügades, kuni emand Pirjo nad õue pealt minema ajas ja poisi tuppa kutsus. „Mis on su nimi, ja su isa nimi? Kust sa pärit oled? Kuhu sa lähed? Mis juhatas su õnnetuse hetkel Mikaeli juurde?” küsis emand Pirjo.
Noormees sattus segadusse ja hakkas endal kõrvatagust kratsima, millest oletasin, et ta on pika taibuga. „Või et mis?” küsis ta, aga tabas lõpuks siiski nii palju ära, et seletas, et on Antti Kallepoeg Laitila vallast ja tuli linna sepaks õppima, sest oli kogemata ära lõhkunud vallasepa alasi ja sepp oli ta suure vihaga maanteele ajanud.
„Mismoodi sa selle alasi siis ära lõhkusid?” küsisin.
Antti vaatas mulle oma hallide silmadega ausalt otsa ja rääkis: „Sepp andis mulle vasara pihku ja ütles, et löö. Mina lõin ja sepp ütles, et löö kõvemini. Mina lõin kõvemini, aga sepp muudkui korrutas, et kõvemini,