„Püsi paigal. Ei, see pole kuulihaav, nii väga, kui sa ka ei sooviks. Selles oli ohtralt mustust ning puidu- ja puukooretükke. Ütleksin, et kellegi kuul tabas kuivanud oksaharu, mis murdus puu küljest lahti ja kukkus sulle pähe.”
„See polnud siis ikka päris kindlasti tomahook?” Ka major paistis olevat pettunud. Sidusin viimase sõlme, lõikasin niidi katki ja raputasin pead.
„Ma pole vist küll kunagi tomahoogihaava näinud, aga arvan, et mitte. Kas näete neid rebitud servi? Ja peanahk on küll katki, kuid luu paistab olevat terve.”
„Poiss ütles, et väljas oli pilkaspime,” torkas Jamie arukalt vahele. „Ükski terve mõistusega inimene ei heida pimedas tomahooki mingi nähtamatu olendi pihta.” Jamie hoidis piirituslampi, et mul oleks valgem toimetada, ning kui ta selle nüüd lähemale tõstis, võisime äralõigatud juuste alt näha peale punetava siksakilise pistete rea paljastumas ka haava ümber laiuvat verevalumit.
„Jah, näete?” Jamie lükkas allesjäänud turritavad juuksed sõrmega kõrvale ning näitas verevalumi ümbert mitut sügavat kriimu.
„Su tädil on õigus, Ian: sulle tungis kallale puu.”
Ian vaatas teda, avades ühe silma pilukile.
„Kas keegi on öelnud, et sa oled naljavend, onu Jamie?”
„Ei.”
Ian sulges uuesti silma.
„Õige kah, sest seda sa pole.”
Jamie muigas ja pigistas Ianit õlast.
„Tunned end juba pisut paremini, jah?”
„Ei.”
„Nojah, aga asi on selles,” sekkus major MacDonald, „et noormees ikkagi kohtus mingite röövlitega, eks? On sul põhjust arvata, et nood võisid olla indiaanlased?”
„Ei,” vastas Ian jälle, ainult et sedapuhku tegi ta silma päris lahti. See oli verd täis valgunud. „Ei olnud.”
MacDonaldile ei paistnud see vastus meeldivat.
„Kuidas te selles nii kindel saate olla, noormees?” küsis ta kaunis teravalt. „Kui oli pime, nagu te väidate.”
Nägin, kuidas Jamie majorile küsivalt otsa vaatas, aga ta ei sekkunud.
„Ma tundsin nende lõhna,” vastas Ian ja lisas peaaegu kohe: „Ma hakkan vist oksele.”
Otsemaid upitas ta end küünarnuki najale ja oksendaski. Sellega sai küsitlus silmapilk läbi ning Jamie viis major MacDonaldi kööki, jättes minu Ianit kasima ja võimalikult mugavasti sisse seadma.
„Kas saad mõlemad silmad lahti teha?” küsisin, kui Ian oli korda seatud ja, padi pea all, külili lamama pandud.
Ian tegigi, kusjuures valgus sundis teda kergelt pilgutama. Piirituslambi väike sinine leek peegeldus vastu mõlemast tumedast silmaläätsest, aga pupillid ahenesid kohe – ja korraga.
„Tore,” laususin ja panin lambi käest. „Ei tohi, koer,” keelasin Rollot, kes oli hakanud nuhutama selle veidrat lõhna: lambis oli viletsa brändi ja tärpentini segu. „Võta mul sõrmedest kinni, Ian.”
Sirutasin nimetissõrmed välja ja ta põimis mõlema käe kondised sõrmed nende ümber. Kontrollisin närvitegevust, lastes Ianil pigistada, tõmmata ja lükata, ning kuulasin lõpetuseks südant, mis müdises rahustavas rütmis.
„Kerge ajuvapustus,” teatasin, ajades end sirgu ja vaadates noormehele naeratades otsa.
„Tõsi või?” küsis ta ja kõõritas mulle otsa vaadata.
„See tähendab, et su pea valutab ja süda on mõnda aega paha. Mõne päeva pärast tunned end juba paremini.”
„Seda oleksin ma võinud sulle ise öelda,” pomises Ian ja laskis pea tagasi padjale.
„Seda küll,” nõustusin. „Aga ajuvapustus kõlab palju uhkemini kui see, et sul on pea lõhki, eks ju?”
Ian ei hakanud naerma, kuid muigas siiski vastuseks. „Kas annad Rollole süüa, tädi? Ta ei lahkunud tagasiteel mu juurest ning on kindlasti näljane.”
Rollo kikitas oma nime kuuldes kõrvu ning torkas vaikselt niutsudes koonu Iani kobavasse pihku.
„Ta saab terveks,” laususin koerale. „Ära muretse. Jah,” lisasin Ianile, „ma toon talle midagi. Kas sa ise leiba ja piima suudaksid süüa?”
„Ei,” vastas ta otsustavalt. „Sutsuke viskit äkisti?”
„Ei,” vastasin mina sama otsustavalt ja puhusin piirituslambi surnuks.
„Tädi,” lausus Ian, kui hakkasin ukse poole minema.
„Mis on?” Olin jätnud tema juurde põlema ühe küünla ning ta nägi selle kollases hubisevas valguses välja väga noor ja kahvatu.
„Miks major MacDonald sinu meelest tahab, et oleksin metsas kohanud just indiaanlasi?”
„Ma ei tea. Aga usun, et Jamie teab. Või on nüüdseks välja uurinud.”
4
Eedeni aia madu
Brianna lükkas oma maja ukse lahti ja kuulatas areldi, kas ei kosta põrandalt putku pistvate näriliste krabinat või maosoomuste kuiva sahinat. Kord oli ta pimedas sisse minnes napilt pääsenud astumast peale väikesele lõgismaole; too oli olnud peaaegu sama ehmunud kui tema ja vingerdanud kähku koldekivide vahetsi välja, aga Brianna oli saanud õppetunni.
Sedapuhku polnud hiirte ja muude väikeste näriliste krabinat kuulda, küll aga oli siin käinud ja läinud akna ees rippuva õlitatud loomanaha vahelt sisse pugenud suuremat sorti külaline. Loojuv päike heitis tuppa piisavalt valgust näitamaks Briannale, et rohust punutud korv, milles ta hoidis röstitud maapähkleid, oli riiulilt põrandale lükatud, lastud pähklitel hea maitsta ja puistatud koored mööda põrandat laiali.
Kostis mingit kahinat ning Bree tardus kuulatades paigale. Kahin kordus ja kohe kukkus vastasseina taga miski valju kolksatusega põrandale.
„Sa väike kaabakas!” hüüatas Brianna. „Või sina tuled minu sahvrisse!”
Täis tulist viha, haaras ta luua ja tormas majaga kokku ehitatud varjualusesse, kriisates nagu surmahaldjas. Rahumeeli suitsulõhet mugiv tohutu pirakas pesukaru pillas teda nähes noosi maha, sööstis tal jalge vahelt läbi ja ledis hirmunud nurina saatel minema nagu kreeditoride eest pagev paks pangahärra.
Närvid adrenaliinist surisemas, pani Brianna luua käest ja tõttas tekitatud segaduses päästma mis päästa annab. Pesukarud ei külvanud küll nii suurt hävingut kui oravad, kes närisid ennastunustavalt ribadeks kõik, mis ette juhtus, aga neil oli suurem isu.
Jumal teab, kui pikalt ta siin tegutses, mõtles Brianna. Igatahes piisavalt kaua, et lakkuda napast ära viimne kui võiraas ja tõmmata sarikate küljest alla punt suitsutatud kalu – kuidas võis nii paks elukas toime tulla säärase akrobaatilise trikiga? Kärjemesi oli õnneks pandud kolme purki ning käidud oli ainult ühe kallal. Seevastu juurviljad olid põrandale kistud, värske juust viimseni nahka pandud ning hinnalise vahtrasiirupi kann ümber aetud ja selle sisu põrandale kleepuvaks poriseks loiguks nõrgunud. See kaotus ajas Brianna uuesti marru ning ta pigistas äsja maast korjatud kartulit nii kõvasti, et küüned koore sisse puurdusid.
„Sa vastik, vastik, jõle, koletu, hirmus elajas!”
„Kes?” küsiti tema selja taga. Brianna pöördus ehmunult ja viskas sissetungijat, kes osutus Rogeriks. Kartul tabas teda otse keset laupa ning mees lõi vaaruma ja haaras uksepiidast kinni.
„Ai! Issand jumal! Ai! Mis pagan siin toimub?”
„Pesukaru,”