„Kas teda siis siin ei olegi?” Vaatasin kaunis üllatunult majori selja taga oleva avatud ukse poole. Sel kellaajal oli Lizzie küll tavaliselt köögis ja valmistas õhtusööki, aga kindlasti oleks ta meie saabumist kuuldes välja tulnud. Panin nüüd tähele, et pole tunda ka toidulõhna. Lizzie ei võinud muidugi teada, millal me tuleme, ent ometi …
„Mm, ei. Ta on …” Major püüdis, kulm kipras, meelde tuletada ning mõtisklesin endamisi, kui täis võis kruus olla, kui ta esimese sõõmu võttis; nüüd oli sinna jäänud kõigest paar tolli. „Ah jaa. Proua Bug ütles, et ta läks koos isaga McGillivrayde poole. Kui ma ei eksi, siis kihlatule külla.”
„Jah, ta on kihlatud Manfred McGillivrayga. Aga proua Bug …”
„… on allikamajas,” lausus major, nooksates mäenõlval seisva kuuri poole. „Ütles vist, et läheb juustu tooma. Ta pakkus lahkesti, et valmistab mulle õhtusöögiks omletti.”
„Aa …” Lõdvestusin pisut, lastes teetolmul ja õllel settida. Koju tulla oli mõnus, aga mu rahutunnet häirisid mahapõlenud onnist meelde sööbinud mälupildid.
Oletasin, et proua Bug oli majorile meie retke eesmärgist rääkinud, aga too ei vihjanud sellele poole sõnagagi … ega maininud ka, mis teda meie seljandikule oli toonud. See oli mõistetav: ametlikud asjad pidid ootama Jamiet. Minul kui naisolendil tuli vahepeal leppida laitmatu viisakuse ja seltskondliku keelepeksuga.
Ma sain seltskondliku vestlusega küll hakkama, aga see nõudis mult pisut ettevalmistust: loomulikku annet mul selleks ei olnud.
„Aa … Olete mu kassiga ilmselt ära leppinud,” üritasin anda oma panuse. Mu pilk liikus tahtmatult majori pähe, aga parukas paistis olevat oskuslikult ära parandatud.
„Kas pole see poliitikas üldtunnustatud põhimõte?” vastas MacDonald, sügades Adso sametist hõbedakarva kõhualust. „Hoia sõbrad enda lähedal … aga vaenlased veel lähemal.”
„Väga mõistlik,” kinnitasin naeratades. „Ee … loodan, et teil ei tulnud kaua oodata.”
Major kehitas õlgu, nagu tahaks öelda, et ooteajal pole kunagi tähtsust – ning enamasti polnudki. Mägedes kulges aeg omasoodu ja mõistlik mees ei püüdnud seda tagant kiirustada. Karastunud sõjamehena oli MacDonald palju ringi reisinud, aga pärit oli ta Pitlochryst, mägismaale piisavalt lähedalt, et tunda sealseid kombeid.
„Jõudsin siia täna hommikul,” vastas ta. „New Bernist.”
Mu alateadvuses hakkas lööma häirekell. New Bernist meieni oli tubli kümne päeva tee, juhul kui ta oli ratsutanud otsejoones siia, nagu võis oletada tema kortsunud ja poripritsmeid täis mundri põhjal..
Just New Berni oli oma residentsiks valinud siinse koloonia uus kuninglik kuberner Josiah Martin. Ning et MacDonald oli nimetanud New Berni, selle asemel et mainida mõnd hilisemat peatuspaika, polnud mul kahtlustki, et olgu tema külaskäigu ülesanne missugune tahes, välja oli see hautud New Bernis. Ma ei usaldanud kubernere.
Heitsin pilgu koplisse viivale teele, kuid Jamiet ei olnud veel näha. Allikamajast astus parajasti välja proua Bug; lehvitasin talle ja ta püüdis innukalt vastu viibata, ehkki seda takistasid ühes käes rippuv piimaämber, teises käes olev munakorv, kaenla alla torgatud võipütt ja kenasti lõuaga kinni hoitud juustukamakas. Edukalt järsust nõlvast alla saanud, kadus ta maja taha, et minna kööki.
„Omletti jagub ilmselt kõigile,” tähendasin, pöördudes uuesti majori poole. „Ega te tulles juhtumisi Cross Creekist läbi astunud?”
„Astusin küll, proua. Teie abikaasa tädi saadab südamlikke tervitusi ning hulga raamatuid ja ajalehti; võtsin need kõik kaasa.”
Ajalehed tekitasid minus viimasel ajal samuti umbusku, ehkki nendes kajastatud sündmused olid vaieldamatult aset leidnud juba mitu nädalat … võib-olla koguni mitu kuud tagasi. Püüdsin õigetel kohtadel pomisedes vestlusse oma panuse anda ja lootsin, et Jamie varsti tuleb ning saan end vabandada. Mu juustel oli küljes tulekahjuhais, käed mäletasid külma ihu puudutust ning üle kõige oleksin soovinud end pesta.
„Vabandust?” MacDonaldi jutt oli mul osaliselt kõrvust mööda läinud. Major kummardus viisakalt kordama ning jõnksatas ühtäkki sirgeks, silmad pealuust välja tungimas.
„Kassiroju!” Adso, kes seni lebas lõdvalt nagu niiske kalts, oli karanud majori süles teekannuna sähisedes jalule, silmad põlemas peas, saba püsti nagu pudelihari ja küüned majorile reide surutud. Ma ei jõudnud teha ainsatki liigutust, kui kass sööstis juba üle tema õla ja tuhises vastuvõtutoa avatud aknast sisse, olles käristanud seejuures puruks majori särgirüüsid ja löönud viltu paruka.
MacDonald vandus nii et maa must, aga minu tähelepanu oli juba mujal. Mööda teerada tuli kustuvas päevavalguses maja poole Rollo, hundilik ja kurjakuulutav, kuid nii kummalise moega, et olin jalul juba enne, kui teadvus jõudis selleks käsu anda.
Koer jooksis mõne sammu maja suunas, tegi siis kohapeal paar tiiru, nagu ei teaks, mida teha, sööstis tagasi metsa ja pöördus taas maja poole, vingudes seejuures ärevalt, vonksuv saba sorus.
„Püha müristus,” hüüatasin. „Ianiga on midagi juhtunud!” Tormasin trepist alla ja hakkasin metsa poole jooksma, kuulmatagi enam trepile jäänud majori ehmunud hüüatust.
Leidsin Iani mõnesaja jardi kaugusel teerajalt; ta oli teadvusel, kuid uimane. Silmad suletud, istus Ian maas ja hoidis kahe käega peast kinni, otsekui kardaks, et pealuu võib lõhkeda. Kui ma tema kõrval põlvili laskusin, avas ta silmad ja tegi abitu katse naeratada.
„Tädi,” lausus Ian kähedalt. Tundus, nagu tahaks ta veel midagi öelda, kuid ei suutnud otsustada, mida; suu avanes, kuid jäigi lahti ning keel liikus saamatult edasi-tagasi.
„Vaata mulle otsa, Ian,” ütlesin nii rahulikult, kui suutsin. Ta vaatas – see oli hea. Pimeduses polnud võimalik kindlaks teha, kas pupillid on või ei ole ebaloomulikult suurenenud, kuid isegi siin, teed ääristavate mändide varjus võis näha, et nägu on kahvatu ja särgi rinnaesine täis tumedaid vereplekke.
Mu selja tagant rajalt kostis tõttavaid samme: sealt tuli Jamie, major MacDonald tihedalt kannul.
„Kuidas on, poiss?”
Jamie pigistas teda käsivarrest ning Ian kaldus kergelt tema poole; siis laskis ta käed alla, sulges silmad ja vajus ohates Jamie käte vahele.
„Kas poisiga on kehvasti?” küsis Ianit toetav Jamie tema õla tagant, sellal kui mina püüdsin kindlaks teha noormehe vigastusi. Särgiselg oli kuivanud verest läbi imbunud, aga jah, see oli kuivanud. Sabasse seotud juuksed olid samuti verega kokku paakunud ja leidsin üsna kiiresti peahaava.
„Ei usu. Ta on saanud tugeva hoobi, mis on löönud pähe kenakese haava …”
„Kas see võis olla tomahook?”
MacDonald kummardus innukalt vaatama.
„Ei,” vastas Ian uniselt, nägu surutud vastu Jamie särki. „Kuul.”
„Kas sa saad, koer!” lausus Jamie Rollole, kes oli torganud koonu Ianile kõrva, nii et mu patsient sumbunult kääksatas ja tahtmatult õlgu kergitas.
„Pean valges vaatama, aga liiga hull ei pruugi see olla,” laususin haava vaadates. „Lõppude lõpuks sai ta ju ikkagi mingi maa kõndida. Viime ta majja.”
Mehed tõstsid Iani käed oma õlgadele ja hakkasid teda enda vahel kandes mööda rada minema ning mõne minuti pärast lamas ta juba mu vastuvõtutoas kõhuli laual. Seal jutustas ta meile katkendlikult oma seiklustest, tuues sekka kuuldavale vaikset halinat, sedamööda kuidas ma haava puhastasin, verega paakunud salgud ära lõikasin ja viis-kuus õmblust tegin.
„Arvasin, et olen surnud,” ütles Ian ja vedas läbi hammaste õhku, kui tõmbasin koreda niidiga koomale haava lipendavad servad. „Jumal halasta, tädi Claire! Aga hommikul ärkasin ja olin ometi elus,