„Ja kes need röövlid tema jutu järgi olid?” Jamie oli pööranud tooli kamina poole ning sulatas kuulivormi tarvis kulbis tinatükikest.
„Ee, hm.” MacDonald punastas veel sügavamalt ning pahvis nii ägedalt, et suutsin läbi hõljuva suitsu hädavaevu eristada tema näojooni.
Ohtrate köhatuste ja mõistukõneliste ütluste seast koorus viimaks välja, et major polnud tüdruku juttu toona õieti uskunud või oli olnud liiga hõivatud tema võludest, et sellele tähelepanu pöörata. Pidades seda lihtsalt luiskelooks, millega libud püüavad pahatihti äratada kuulajas kaastunnet ja teenida veel üht klaasikest džinni, ei hakanud ta uurima üksikasju.
„Aga kuuldes hiljem juhtumisi teistestki süütamistest … nojah, mõistate, õnnekombel on kuberner andnud mulle ülesande hoida sisemaal liikudes silmad-kõrvad lahti, et märgata mässumeelsuse ilminguid … Siis hakkasingi mõtlema, kas sedasorti rüüstamised ikka on nii juhuslikud, kui esialgu tundus.”
Vahetasime Jamiega seepeale pilke. Kui Jamiele paistis kuuldu nalja tegevat, siis minu pilk väljendas olukorraga leppimist. Jamie oli olnud valmis minuga kihla vedama, et poole palgaga ratsaväeohvitser MacDonald, kes teenis endale elatist vabakutselisena, elab kuberner Tryoni lahkumise üle ja teeb uue valitseja teenistuses kiiresti karjääri, nüüd kui Tryon ise oli võtnud vastu New Yorgi kuberneri kõrge ametikoha. „Meie Donald on õnnekütt,” oli Jamie öelnud.
Toas oli tunda sulatina sõjakat lõhna, mis võistles majori tubakasuitsuga ning jättis täiesti varju kerkiva leivataina, valmiva toidu, kuivatatud maitsetaimede, potiküürimislugade ja tavaliselt kööki täitva leheliseseebi lõhna.
Tina sulab äkki: ühel hetkel lebab kulbis lömmis kuul või kõveraks paindunud nööp, kompaktne ja kindlate piirjoontega, järgmisel hetkel on see kadunud ning asendunud tillukese tuhmilt sädeleva metalliloiguga. Jamie valas sulatina ettevaatlikult vormi, pöörates näo auru eest kõrvale.
„Miks indiaanlased?”
„Noh, nõnda too Edentoni libu rääkis. Ta mainis, et nendest, kes maja maha põletasid ja tema kaasa viisid, olid mõned indiaanlased. Aga nagu juba öeldud, ei pööranud ma tema jutule toona erilist tähelepanu.”
Jamie šotipärane mühatus näitas, et ta võttis kuuldu arvesse, kuid suhtub sellesse skeptiliselt.
„Ning millal sa seda tüdrukut kohtasid, Donald, ja tema lugu kuulsid?”
„Jõulude paiku.” Major torkis pilku tõstmata piibukaha plekilise nimetissõrmega. „Tahad küsida, millal tema maja rünnati? Ta ei öelnud, aga arvan, et seda oli tehtud hiljaaegu. Ta oli veel … kaunis … ee … värske.” Major köhatas, tabas mu pilgu, tõmbas hinge ja hakkas uuesti ägedalt köhima, minnes seejuures näost punaseks.
Jamie, huuled kõvasti kokku surutud, langetas pilgu, avas vormi ja poetas vastse kuuli kaminaservale.
Panin kahvli käest, söögiisust polnud enam jälgegi.
„Kuidas?” nõudsin ma. „Kuidas see noor naine bordelli sattus?”
„Müüdi muidugi, proua.” MacDonaldi põsed õhetasid endiselt, aga ta oli end nii palju kogunud, et suutis mulle otsa vaadata. „Need röövlid. Tüdruku jutu järgi müüsid nood ta mõne päeva pärast ühele jõelaevnikule. Too pidas teda mõnda aega oma laeval, aga ühel õhtul tuli keegi mees temaga asju ajama, viskas tüdrukule silma ja ostis ta ära. Ta viis tüdruku rannikule, aga oli temast selleks ajaks vist tüdinud …” Jättes lause lõpetamata, torkas major piibu suhu ja imes kõigest väest.
„Saan aru.” Olingi aru saanud ja söödud pool omletti istus tiheda tombuna mu kõhusopis.
„Ikka veel kaunis värske.” Kui kaua see aega võtab, mõtisklesin. Kui pikalt peab üks käest kätte antud, jõelaeva karedalt põrandalt Edentoni bordelli trööbatud madratsile jõudnud naine vastu? Oli enam kui võimalik, et Edentoni lõbumaja tundus talle pärast kõiki läbielatud vintsutusi omamoodi rahusadamana. See mõte ei muutnud mind MacDonaldi vastu põrmugi lahkemaks.
„Kas mäletate vähemasti tema nime, major?” küsisin, hääles jäine viisakus.
Oleksin justkui silmanurgast näinud Jamie suunurka võbelemas, kuid mu pilk püsis MacDonaldil.
Ta võttis piibu suust, puhus välja pika suitsujoa ja vaatas mulle otsa, sinistes silmades kõigutamatu pilk.
„Ausalt öeldes, proua,” vastas ta, „kutsun ma neid kõiki lihtsalt Pollyks. Vähem tüli, mõistate?”
Mind päästis vastamast – või midagi hullemat ette võtmast – proua Bug, kes tuli tagasi, tühi kauss käes.
„Poiss sõi kõhu täis ja magab nüüd,” kuulutas ta. Vana naise terav pilk libises mu näolt pooltühjale taldrikule. Ta kortsutas kulmu ja avas juba suu, ent vaatas siis Jamie poole ning saanud tollelt nähtavasti mingi sõnatu käsu, pani selle uuesti kinni ja võttis lühidalt mühatades minu eest taldriku.
„Proua Bug,” sõnas Jamie vaikselt. „Kas läheksite nüüd ja paluksite Archil minu juurde tulla? Ja kui see liiga suurt tüli ei tee, siis viiksite ehk sõna ka Roger Macile.”
Proua Bug tõmbas väikesed mustad silmad pilukile ja libistas pilgu MacDonaldile, kahtlustades nähtavasti, et kui siin keegi pahandust on sünnitanud, siis nimelt tema.
„Ma lähen,” ütles ta, vangutas mulle isupuuduse pärast laitvalt pead, asetas taldrikud käest ja läks välja, pannes ukse enda järel kinni.
„Worami ületuskoht,” lausus Jamie MacDonaldile, jätkates vestlust, nagu poleks see katkenudki. „Ja Salem. Ning kui need on samad mehed, siis kohtas Ian-poiss neid metsas siit päevateekonna jagu lääne pool. Kaunis lähestikku.”
„Piisavalt lähestikku, et olla needsamad? Jah, seda küll.”
„Kevad on alles noor.” Jamie vaatas seda öeldes akna poole; väljas oli pime ja luugid olid suletud, aga nende vahelt sisse immitsev jahe õhk liigutas nööre, mille külge olin lükkinud kuivama seeni, ning krimpsu tõmbunud tumedad kägarad hõljusid heleda puidu taustal nagu tantsijad.
Ma sain aru, mida Jamie öelda tahtis. Talvel tuiskasid mägiteed umbe; kõrgemad kurud püsisid veel praegugi läbipääsmatud, ent madalamad nõlvad olid löönud viimastel nädalatel haljendama ja kirendasid õitest. Kui siin tegutses mingi röövlijõuk, oli see hakanud ehk alles hiljaaegu tungima sisemaale, olles varjanud end kogu talve kusagil mägede jalamil.
„Seda küll,” nõustus MacDonald. „Nii varakult ei oska inimesed ehk veel valvel olla. Aga enne kui sinu mehed kohale jõuavad, söör, räägime ehk sellest, mispärast ma siia tulin.”
„Jah?” sõnas Jamie, pilk vormi voolaval tinanirel. „Muidugi, MacDonald. Oleksin pidanud teadma, et tühja-tähja pärast poleks sa nii kaugele sõitnud. Milles siis asi on?”
Lõpuks asja juurde jõudnud, naeratas MacDonald kurikavalalt.
„Teil on siin tekkinud kenake asundus, kolonel. Mitu peret su maadel nüüd õieti elab?”
„Kolmkümmend neli,” vastas Jamie. Pilku tõstmata valas ta tuha sisse järjekordse kuuli.
„Leidub ehk koguni ruumi veel mõnele?” Naeratus polnud MacDonaldi näolt kadunud. Meie ümber laius tuhandete miilide ulatuses puutumata loodus; käputäis Fraserimäe majapidamisi moodustas sellest kaduvväikese osa, mis võinuks haihtuda nagu suits. Hollandlaste hütile mõeldes läbistas mind küdevast kaminast hoolimata värin. Tundsin ikka veel sügaval kurgus põlenud liha kibelääget lõhna võitlemas omleti hõrkude maitsetega.
„Võib-olla,” sõnas Jamie tasakaalukalt. „Šoti uusasukad, eks? Kusagilt Thurso5 kandist?”
„Kust pagan sina seda tead?” nõudis MacDonald. „Mina ise kuulsin sellest alles kümne päeva eest!”