… prantsuskeelsete lausete eest Bev LaFrance’ile, Carol Krenzile, Gilbert Sureau’le, Laura Bradburyle, Juliannele, Juliele ja paljudele teistele kenadele inimestele, kelle nime unustasin kahjuks üles kirjutada.
Monika Berrischile, kes lubas mul üle võtta oma isiku.
… ja abikaasa DougWatkinsile, kes sedapuhku andis mulle proloogi avalaused.
Diana Gabaldon
Proloog
Ajale on inimesed omistanud ohtralt neidsamu omadusi mis jumalalegi. Näiteks et see on alati olemas olnud ja sellel ei ole lõppu. Ja et see on kõikvõimas – sest ajahambale ei suuda ju miski vastu panna. Ei mäed ega sõjaväed.
Ning muidugi parandab aeg ühtlasi kõik haavad. Antagu ainult küllalt aega ja kõik saab korda: valu vaibub, raskused lähevad meelest, lein leeveneb.
Mullast oled sa võetud. Pea meeles, inimlaps, et oled põrm ja pead jälle põrmuks saama.
Ning kui aeg on midagi jumalataolist, siis mälu, arvan ma, on kindlasti saatan.
ESIMENE OSA
SÕJASOSINAD
1
Katkestatud vestlus
Koer haistis neid esimesena. Oli pime ning Ian Murray pigem tundis kui nägi, et Rollo tõstis ühtäkki pea tema reielt ja ajas kõrvad kikki. Ta asetas käe koera turjale ja tundis, et karvad on kerkinud hoiatavalt turri.
Nad olid õppinud teineteise märke nii hästi tundma, et Ian isegi ei mõelnud teadlikult „Inimesed”, vaid kobas teise käega pussi ja jäi vaikselt hingates lamama. Kuulatades.
Metsas valitses vaikus. Koiduni jäi veel mitu tundi, õhk oli liikumatu nagu kirikus ning maast pikkamisi kerkiv udu meenutas viirukisuitsu. Ian oli heitnud magama hiiglasliku mahalangenud tulbipuu tüvele, eelistades kontidesse imbuvale rõskusele kakandite kõditust. Ta hoidis kätt koera turjal ja ootas.
Rollo urises oma vaikset katkematut urinat, mida Ian õieti ei kuulnudki, aga tundis see-eest väga hästi, sest vibratsioon kerkis mööda käsivart üles ja virgutas kogu keha närvid. Ta polnud maganud – öösiti Ian enam õieti ei maganudki –, vaid oli lebanud vaikides, pilk kummuval taevakuplil, ajades nagu tavaliselt juttu jumalaga. Rollo liigutus oli tema rahu peletanud. Ta ajas end nüüd pikkamööda istukile, lastes jalad üle poolkõdunenud tüve rippu, süda vasardamas.
Rollo urin polnud katkenud, kuid tema suur pea pöördus, jälgides midagi nähtamatut. Kuud polnud; Ian eristas puude ähmaseid piirjooni ja liikuvaid öövarje, aga ei midagi muud.
Siis kuulis ta neid. Keegi kõndis. Sammud kostsid üsna kaugelt, kuid tulid iga hetkega üha lähemale. Ian tõusis püsti ja astus vaikselt palsamnulu all valitsevasse pimedusse. Ta naksutas korra keelt, mispeale Rollo urin hääbus ning koer järgnes talle hääletult nagu hunt, kes oli olnud tema isa.
Iani puhkepaik oli loomaraja kõrval. Mehed, kes mööda seda kõndisid, polnud jahil.
Valged mehed. See oli imelik, enam kui imelik. Ian ei näinud neid, aga seda polnud vajagi: piisas sellest, et neid kuulda. Indiaanlased ei liikunud oma retkedel hääletult ja paljud mägismaalased, kelle keskel ta oli elanud, suutsid liikuda metsas nagu vaimud, ent Ian ei kahelnud hetkegi. Metall, see ütles kõik. Ta kuulis, kuidas tinisevad rakmed, kõlksuvad nööbid ja pandlad … püssirauad.
Neid oli palju. Nii lähedal, et ta hakkas tundma nende lõhna. Ian kallutas end pisut ettepoole, silmad suletud, et paremini haista kõike, mis võiks anda talle teavet.
Tulijail oli kaasas loomanahku; Iani ninna tungis nüüd kuivanud vere ja külma karusnaha lõhn, mis oligi arvatavasti äratanud Rollo, aga trapperid nad kindlasti ei olnud, selleks oli neid liiga palju. Trapperid liikusid üksi või kahekaupa.
Vaesed mehed ja räpased. Mitte trapperid ja mitte kütid. Ulukitest polnud sel aastaajal puudust, ent need mehed lehkasid nälja järele. Ning kehva märjukese ja sellest ihule kerkinud higi järele.
Nüüd olid nad juba päris ligidal, võib-olla kümme jalga kohast, kus seisis Ian. Rollo uratas tasa ja Ian võttis koeral uuesti turjast kinni, aga tulijad tegid liiga palju lärmi, et seda kuulda. Ta loendas möödujate samme, plaskude ja kuulikarpide kolksatusi, väsimuse ja jalavalu põhjustatud ähkimist ja ohkeid. Ian sai kokku kakskümmend kolm meest, kellel oli kaasas muul, ei, kaks muula; ta kuulis täistuubitud sadulapaunade naginat ja rasket pahurat ähkimist, mis oli omane kõvasti koormatud ja tõrkuma kippuvatele muuladele.
Mehed poleks neid eluilmaski avastanud, kuid ei tea kust tulnud tuulepuhang kandis Rollo lõhna muulade ninna. Pimeduse lõhestas kõrvulukustav hinkumine ning ühtäkki pahvatas mets täis raginat ja ehmunud hüüdeid. Ian tormas juba eemale, kui tema selja taga kärgatasid püstolilasud.
„A Dhia!” Miski raksatas talle vastu pead ning ta kukkus otseti maha. On ta surnud?
Ei. Rollo torkas niiske koonu murelikult talle kõrva. Peas sumises nagu mesitarus ja silme ees sähvisid eredad välgatused.
„Jookse! Ruith!” ähkis Ian ja tõukas koera. „Jookse ära! Mine!” Koer ebales ja vingus tasa sügavalt kõripõhjast. Ian ei näinud, kuid tundis looma suurt keha pingule tõmbumas ja pöördumas ning siis kõheldes tagasi pöördumas.
„Ruith!” Ian ajas end käpukile ja sundis koera, kuni too lõpuks alistus ja minema jooksis, nagu teda oli õpetatud.
Ian ise poleks jõudnud enam põgeneda, isegi kui oleks suutnud end jalule ajada. Ta langes silmili, torkas käed sügavale lehekõdusse ja vingerdas meeletult, püüdes peitu pugeda.
Kellegi jalg tabas Ianit abaluude vahele ning lõi tal hinge kinni, aga märjad lehed summutasid ägina. Ega seda olekski kuuldud: nood mehed tegid nii palju lärmi. Too, kes Ianile peale oli astunud, ei märganud seda – oli jooksnud kabuhirmus põgenedes üle ja pidanud teda vist kõdunenud puunotiks.
Lasud olid lakanud. Kisa jätkus, kuid Ian ei saanud sellest sotti. Ta teadis, et lamab näoli, põsed vastu külma niisket maad, sõõrmetes märgade lehtede lõhn, ning tundis, otsekui oleks väga purjus, sest ümberringi käis kõik aeglaselt ringiratast. Nüüd kui esimene valusööst oli möödas, ei valutanud pea enam suurt, aga näis, nagu ei suudaks ta seda tõsta.
Ianit valdas ebamäärane mõte, et kui ta seal sureb, ei saa sellest keegi teada. Ema oleks kurb, mõtles ta, kui ei teaks, mis pojast on saanud.
Hääled muutusid nõrgemaks, korrapärasemaks. Keegi karjus ikka veel, aga see kõlas nii, nagu jagataks käsklusi. Nad läksid ära. Ianile turgatas pähe, et ta võiks hõigata. Nähes, et ta on valgenahaline, aitaksid võõrad ehk teda. Aga võib-olla mitte.
Ian ei hõiganud. Ta kas on suremas või ei ole. Kui on, ei saa teda keegi aidata. Kui pole, siis ei vaja ta abi.
Nojah, ma ju palusin, eks, mõtles ta, jätkates jumalaga pooleli jäänud vestlust sama rahulikult, nagu lamaks ikka veel tulbipuu tüvel, pilk suunatud üles taeva põhjatusse sügavusse. Palusin sinult mingit märki. Ma ei oodanud küll ausalt öeldes, et saadad selle nii ruttu.
2
Hollandlaste hütt
Märts 1773
Keegi ei teadnudki, et seal hütt on, enne kui Kenny Lindsay märkas jõe äärest tulles leeke.
„Ma poleks seda üleüldse näind,” lausus ta vist juba kuuendat korda. „Kui poleks hakand hämarduma. Päevavalges poleks see mulle eluilmaski silma puutund.” Ta tõmbas endal väriseva käega üle näo, suutmata kiskuda pilku metsaveeres reas lebavatelt surnukehadelt. „Kas seda tegid pärismaalased, Mac Dubh? Skalpe pole küll võetud, aga äkisti …”