„Nägime härra Lindsayt koju minemas ja ta rääkis meile, mis Dutchman’s Creeki kandis oli juhtunud. Kas see jutt on tõsi? Nad kõik põlesid tuhaks?”
„Nad olid kõik surnud.” Rogeri häälest ei kostnud enam kübetki naeru. „Ja miks teie kaks sellepärast, kaigas käes, mööda metsi hulgute?”
„Seda et … McGillivraydel on kena suur koht, söör, aamissepatöökoda ja uus maja ja puha; tee ääres veel pealegi … nii et kui mina oleksin brigand, söör, siis valiksin kindlasti just säärase koha,” vastas Jo.
„Preili Lizzie ja tema papa on ka seal. Ja teie poeg, härra Mac,” rõhutas Kezzie. „Ei tahaks ju, et neile midagist halba sünniks.”
„Või nõnda.” Roger naeratas ühe suupoolega. „Aitäh siis nende peale mõtlemast. Ei usu siiski, et nood brigandid siinkandis liiguvad: Dutchman’s Creek asub ju kaunis kaugel.”
„Seda küll, söör,” nõustus Jo. „Aga brigande võib olla igal pool, eks?”
See oli kahtlemata tõsi ja piisavalt veenev, et Brianna sisikonnas moodustuks uuesti jäine hirmutomp.
„Võib küll, aga ei ole,” kinnitas Roger. „Tulge õige koos meiega majja, mis? Me tulime lihtsalt pisi-Jemile järele. Frau Ute lubab teil kindlasti koldetule juures magada.”
Beardsleyd vahetasid mõistatusliku pilgu. Nad olid peaaegu äravahetamisi sarnased – väikest kasvu, saledad ja paksude tumedate juustega, vahe oli üksnes selles, et Kezzie oli kurt ning Jo pöidlal oli ümmargune arm – ning näha kahel kõhetul näol täpselt ühesugust ilmet oli pisut kummastav.
Missugust informatsiooni selle pilguga ka ei vahetatud, rohkem nõu pidada polnud nähtavasti tarvis, sest Kezzie andis kergelt venna poole nooksates sõna tollele.
„Ah ei, söör,” vastas Josiah viisakalt. „Arvan, et saame hakkama.” Mõlemad pöördusid pikema jututa ja marssisid pimedusse, nii et lehed ja kivikesed jalge all krabisesid.
„Jo! Oota!” hõikas Brianna neile järele, sest talle oli jäänud taskupõhjas käe alla veel üks asjake.
„Jah, proua?” Josiah oli ehmatavalt kähku tagasi ja ilmus tema kõrvale hääletult nagu vari. Kui kaksikvend ei suutnud metsas kuuldamatult liikuda, siis Jo oli jäljekütt.
„Oh! Tahtsin öelda … aa, sa oled siin.” Brianna hingas sügavalt sisse, et vaigistada kloppivat südant, ning ulatas poisile vile, mille oli nikerdanud Germainile. „Võta. Kui kavatsete jääda vahti pidama, siis võib sellest kasu olla. Saate kutsuda abi, kui keegi peaks tõepoolest tulema.”
Oli selge, et Jo Beardsley pole kunagi varem vilet näinud, aga ta ei tunnistanud seda. Poiss keerutas tillukest asjapuud käes ja tegi näo, nagu poleks selles midagi iseäralikku.
Roger võttis selle enda kätte ja puhus vägeva törtsu, mis kaikus läbi öö. Unest äratatud linnud paiskusid kriisates lähematelt puudelt lendu ning kohe tormas kohale ka Kezzie, silmad üllatusest pärani.
„Puhu sellest otsast,” sõnas Roger, koputades õige otsa pihta ja andes vile tagasi. „Suru huuled pisut kokku.”
„Tuhat tänu, söör,” pomises Jo. Tema stoiline ilme oli purunenud koos vaikusega; ta võttis vile vastu, silmad suured nagu poisikesel jõulupüha hommikul, ning pöördus sedamaid, et oma imeasja kaksikvennale näidata. Ühtäkki turgatas Briannale pähe, et tõenäoliselt pole kumbki poiss eales saanud jõulukinke ega ole neile tehtud ka muid kingitusi.
„Ma teen sulle samasuguse,” lubas ta Kezziele. „Siis saate teineteisele märku anda. Kui kumbki peaks brigande märkama,” lisas ta naeratades.
„Oojaa, proua,” kinnitas Kezzie, uudistades vilet, mille vend oli tema peopesale asetanud, maldamata õieti Brianna poole vaadatagi.
„Kui vajate abi, puhuge kolm korda,” hõikas Roger neile järele ja võttis Brianna uuesti käevangu.
„Jah, söör!” kostis pimedusest. Ja siis juba vaiksemalt, väikese hilinemisega: „Suur tänu, proua!” millele järgnes ähkimist-puhkimist ja lõpuks enam-vähem õnnestunud kiledat tuututamist.
„Nagu näha, on Lizzie neile kombeid õpetanud,” sõnas Roger. „Tähti ka. Aga kas neist iial päris tsiviliseeritud inimesi saab, mis sa arvad?”
„Ei,” vastas Brianna, hääles kerge kahetsus.
„Kas tõesti?” Mehe näoilmet Brianna hämaruses ei näinud, küll aga kuulis tema hääles üllatust. „Ma tegin ainult nalja. Sa arvad siis tõega, et ei?”
„Arvan küll … ja arvestades nende lapsepõlve, pole see ime. Kas nägid, mismoodi nad seda vilet vaatasid? Keegi pole neile eales kingitusi teinud ega mänguasju andnud.”
„Ega vist. Kas sinu meelest saavad nõnda poistest tsiviliseeritud mehed? Pisi-Jemist kasvab siis küll vist filosoof või kunstnik või midagi säärast. Proua Bug hellitab teda hullupööra.”
„Nagu sa ise ei hellitaks,” vastas Brianna leplikult. „Samuti isa ja Lizzie ja ema ja kõik teised lähikondsed.”
„Mis siis sellest,” vastas Roger, laskmata end naise süüdistusest häirida. „Oota, kuni talle võistlejaid ilmub. Germaini ei kipu keegi hellitustega ära rikkuma, ega?” Ferguse ja Marsali vanimat poega Germaini kiusasid alailma kaks väikest õde, keda ei nimetatud kunagi teisiti kui põrgukiisudeks; nad käisid vennal lõpmatult sabas, narrides ja tüüdates teda.
Brianna hakkas küll naerma, kuid tundis ikkagi kerget kõhedust. Mõte, et neil võiks tulla veel üks laps, tekitas temas alati tunde, otsekui viibiks ta, hing kinni ja kõht krampis, lõbustusraudtee kõrgeimas tipus, täis rõõmsat ootusärevust ja ühtlasi hirmu. Eriti tugevasti andis see end tunda praegu, kui kõhus pesitses veel elavhõbedana siia-sinna valgudes raskelt ja soojalt nende hiljutise armatsemise järelkaja.
Roger näis naise kahetisi tundeid hoomavat; ta ei arendanud seda teemat, vaid otsis tema kätt ja võttis selle oma suurde sooja pihku. Õhk oli külm, madalamatest kohtadest oli talv visa taanduma.
„Aga mõtle Fergusele,” sõnas Roger, pöördudes tagasi eelmise teema juurde. „Kuuldavasti polnud ka tema lapsepõlv just kiita, aga ta tundub sellegipoolest kaunis korralikult kasvatatud inimesena.”
„Sellest ajast kui Fergus kümneseks sai, kasvatas teda tädi Jenny,” vaidles Brianna vastu. „Sa küll ei tunne tädi Jennyt, aga usu mind: tema oleks suutnud hea tahtmise korral isegi Adolf Hitlerist korraliku inimese teha. Pealegi ei kasvanud Fergus kusagil pärapõrgus, vaid Pariisis – mis siis et lõbumajas. Ning kui uskuda Marsali juttu, võis seda pidada enamvähem kõrgklassi lõbumajaks.”
„Kas tõesti? Ja mida Marsali sulle siis räägib?”
„Niisama … lugusid, mida on aeg-ajalt kuulnud Ferguselt. Kundedest ja li… tüdrukutest.”
„Kas sa ei tohigi neid siis libudeks nimetada?” küsis Roger muigamisi. Brianna tundis, et põsed lähevad kuumaks, ja rõõmustas pimeduse üle: nähes naist punastamas, narritaks Roger teda veel rohkem.
„Ma ei saa midagi parata, et käisin katoliiklikus koolis,” lausus ta otsekui enese õigustuseks. „Maast madalast sisse harjutatud.” See oli tõsi: mõningaid sõnu suutis Brianna välja öelda üksnes vihahoos või kui vaim oli valmis.
„Kuidas sina tohid? Võiks ju arvata, et pastori kasvandikul on samad mured.”
Rogeri naer kõlas pisut mõrult.
„Minu mured on olnud natuke teistsugused. Mina tundsin pigem kohustust kasutada sõprade kuuldes vandesõnu ja teha lollusi, et ennast tõestada.”
„Missuguseid lollusi?” uuris Brianna,