„Noh, lapsena tundus mulle, et silmist surmakiiri pilduv põrnikas oleks etem,” tunnistas Roger. „Aga kui merele läksin jäi mulle aeg-ajalt võrku Moray angerjas. Usu mind, sa ei tahaks, et mõni säärane sulle pimedal tänaval vastu tuleks.”
„Kiirem on ta kindlasti kui Godzilla,” ütles Brianna, võbistades õlgu, meenutades seda ainsat korda, kui ta Moray angerjat oma ihusilmaga oli näinud. Neli jalga terasvedrut ja kummi, välkkiire ning suu täis žiletina teravaid hambaid – säärasena oli ta näinud toda nähtavale ilmumas MacDuffi-nimelises väikeses sadamalinnas lossitava kalalaeva trümmist.
Brianna ja Roger olid madalale kivimüürile nõjatudes hajameelselt jälginud õhuvooludest kantuna taeva all tiirutavaid kajakaid, kui just nende all olevast laevast kostev hüüe sundis neid pilku langetama, nii et nad nägid kalureid tekil millestki eemale kargamas. Hõbedasest kalade tulvast ilmus loogeldes nähtavale midagi tumedat, sööstis reelingu alt läbi ja maandus kai märgadele kividele, külvates sealgi kalurite seas hirmu, paisates ümber püügivahendeid, vingerdades ja viseldes nagu hullunud kõrgpingejuhe, kuni keegi kummikuid kandev mees oli end lõpuks nii palju kogunud, et söandas ligi hüpata ja eluka vette tagasi lüüa.
„Tõtt-öelda pole angerjad ju sugugi pahad,” lausus Roger kaitsvalt, meenutades ilmselt sedasama juhtumit. „Ega nemad süüdi ole, et neid asja ees, teist taga merepõhjast üles vinnatakse – see paneks igaühe natuke rabelema.”
„Kindlasti,” nõustus Brianna, mõeldes neile endile. Ta võttis Rogeril käest kinni ja põimis sõrmed tema omadega vaheliti; mehe jaheda käe kindel pigistus mõjus rahustavalt.
Nüüd olid nad juba piisavalt lähedal, et kuulda külmas öös endani kandumas naerupahvatusi ja jutukatkeid. Õues võis näha ringi jooksmas lapsi, Brianna märkas lõkkevalgel täiskasvanute vahel vilksatamas kaht väikest kogu – tumedad ja peenikeste jalgadega nagu härjapõlvlased.
Ega too seal ometi Jem olnud? Ei, tema on väiksem ning Lizzie ei laseks ju kindlasti …
„Mej,” sõnas Roger.
„Mida?”
„Jem tagurpidi öelduna,” seletas Roger. „Mõtlesin parajasti, kui tore oleks vaadata koos temaga „Godzilla” filme. Võib-olla tahaks tema olla surmakiirepõrnikas. Oleks ju lõbus, eks?”
Mehe hääl kõlas nii igatsevalt, et Briannale kerkis klimp kurku ja ta pigistas neelatades mehe kätt.
„Räägi talle Godzilla-jutte,” sõnas ta kindlalt. „Need on ju niikuinii kõigest väljamõeldis. Mina joonistan pildid.”
See ajas Rogeri naerma.
„Jeesus Kristus, Bree, siis loobitakse sind kividega surnuks, öeldes, et käid läbi saatanaga. Mulle öeldi, et Godzilla näeb välja, justkui oleks just äsja ilmutusraamatust välja astunud.”
„Kes ütles?”
„Eigger.”
„Kes … aa,” taipas Brianna, olles pisut nuputanud. „Reggie? Kes see Reggie on?”
„Reverend.” Rogeri vanaonu, tema kasuisa. Hääl oli endiselt naerukil, kuid nüüd aimus sellest nostalgiat. „Siis kui olime käinud pühapäeval kahekesi – Eigger ja Regor – koletisefilme vaatamas … sa ei kujuta ette, mis näo tegid daamide kirikliku teeühingu liikmed, kui proua Graham oli nad teatamata sisse lasknud ning nad nägid reverendi kabinetti astudes meid kahte möirates ja hoope jagades ringi karglemas, hävitades klotsidest ja supipurkidest ehitatud Tokyot.”
Brianna hakkas naerma, aga tema silmad pakitsesid pisaratest.
„Kahju, et ma ei jõudnudki reverendiga tuttavaks saada,” lausus ta mehe kätt pigistades.
„Minul on ka kahju,” vastas Roger tasa. „Sa oleksid talle väga meeldinud, Bree.”
Rogeri meenutuste ajal olid mustendav mets ja leegitsev lõke mõneks hetkeks haihtunud ning nad viibisid Invernessis reverendi õdusas kabinetis, aknaruutudel vihmasabin ja akna taga tänavamüra. Nõnda juhtus sageli, kui nad nõnda omavahel vestlesid. Siis lõhkus mingi väike väline segaja selle hetke – praegu tegi seda lõkke äärest kostev hüüatus, mispeale rahvas hakkas laulma ja käsi plaksutama – ning nende enda ajastu maailm haihtus ainsa silmapilguga.
Mis saaks siis, kui Rogerit poleks, mõtles Brianna äkki. Kas ma üksipäini suudaksin seda kõike esile manada?
Sellest mõttest valdas teda viivuks ürgne hirm. Kui poleks Rogerit, mis teda tulevikuga seob; kui tema ainsaks ankruks jääksid omaenda mälestused, siis läheks see aeg igaveseks kaotsi. Luituks ähmasteks mälupiltideks ning hajuks pikapeale päriselt, nii et tal poleks enam kindlat pinda, millele toetuda.
Brianna hingas sügavalt sisse külma öist õhku, mis oli täis kirbet lõkkesuitsu, ning surus kõndides päkad otsekui tuge otsides kõvasti vastu maad.
„EmaemaEMA!” lõkkeäärsest saginast eraldus üks väike kogu, sööstis Brianna poole ja viskus talle niisuguse hooga vastu põlvi, et ta pidi püsti jäämiseks klammerduma Rogeri käsivarre külge.
„Jem! Siin sa mul oledki!” Brianna tõstis poja üles ja peitis näo tema juustesse, mis lõhnasid mõnusasti kitsede, heinte ja vürtsika praevorsti järele. Jem oli raske, oli siin ja igati käegakatsutav.
Siis pöördus Ute McGillivray ja märkas neid. Naise nägu oli tusane, kuid lõi nüüd rõõmsalt särama. Tema tervitushüüde peale pöördusid teisedki ning sedamaid olid nad ümbritsetud inimestest, kes kõik esitasid küsimusi ja väljendasid nende tuleku üle rõõmsat üllatust.
Üht-teist küsiti ka hollandi perekonna kohta, aga Kenny Lindsay oli tulekahju-uudised juba varem ära rääkinud ning Brianna oli selle üle rõõmus. Inimesed naksutasid kaastundlikult keelt ja vangutasid pead, aga kõige süngemad arutlused olid ammendatud ja andnud maad teistele teemadele. Kuuskede alla kuhjatud kääbastest õhkuv jahedus andis end Brianna südame ümber ikka veel aimamisi tunda ning ta ei tahtnud seda mälestust rääkides uuesti esile manada.
Vastselt kihlunud noored istusid kummuli pööratud ämbritel ja hoidsid teineteisel käest kinni, näod lõkke paistel rõõmust säramas.
„Mina võitsin,” sõnas Brianna neid nähes ja naeratas. „Kas pole nad õnnelikud?”
„On küll,” nõustus Roger. „Ronnie Sinclairi kohta seda vist öelda ei saa. Kas ta on siin?” Roger vaatas ringi nagu Briannagi, aga aamisseppa polnud kusagil näha.
„Oota … ta on oma töökojas,” sõnas Brianna, asetades käe Rogeri randmele ning nooksates teisel pool teed asuva väikese hoone poole. Maja sellel küljel aknaid polnud, aga suletud ukseservadest immitses kerget valguskuma.
Rogeri pilk libises pimedalt töökojalt lõkke ümber lustivale seltskonnale; Salemist oli koos õnneliku peigmehega kohale sõitnud terve hulk Ute sugulasi, kaasas tohutu suur vaat tumedat õlut, mis lisas pidustustele hoogu. Õhus hõljus pärmi ja humala hõngu. Aamissepatöökoda tundus selle kõige kõrval mahajäetud ja morn. Brianna arutles endamisi, kas tule ääres on Ronnie Sinclairi puudumist üleüldse märgatudki.
„Lähen ajan temaga terake juttu. mis sa arvad?” Roger puudutas hetkelises hellusehoos naise selga. „Äkki tahaks ta kellelegi südant puistata.”
„Ja klõmmu kangemat kraami võtta?” Brianna osutas noogutades majale, kus võis läbi lahtise ukse näha Robin McGillivrayd kallamas valitud sõpradele napsi – ilmselt viskit.
„Võib arvata, et selle eest on ta juba ise hoolt kandnud,” vastas mees lakooniliselt. Ta lahkus naise kõrvalt ja möödus tule ääres pidutsevast inimrühmast. Roger kadus pimedusse, kuid varsti nägi Brianna töökoja ust avanemas ja mehe kõrget kogu seest kumavas valguses välja joonistudes kogu ukseava täitmas.
„Tahan juua, emme!” Jemmy vingerdas nagu ussike,