„Kus siis sinu kallim on, Lizzie?” küsis Brianna tögades. „Kas sa ei peaks olema tema kaisus?”
„Ah tema?” Lizzie tegi näo, nagu oleks talle mainitud midagi kaudselt asjasse puutuvat, kuid praegu kaunis tähtsusetut. „Et Manfred või? Ta on … näe seal.” Lizzie kissitas tulepaistel silmi ja osutas serveerimislusikaga. Tema kihlatu Manfred McGillivray ja veel kolm-neli noormeest laulsid käe alt kinni hoides ja õõtsudes mingit saksa laulu. Sõnu nad ilmselt hästi ei mäletanud, sest olid iga salmi järel naerust kõveras ja müksisid üksteist süüdistavalt.
„Näe, Schätzchen – see on saksa keeles musirull,” seletas Lizzie ja kummardus, et anda Jemmyle tükike vorsti. Too napsas selle hambusse nagu näljane hüljes, mälus usinasti, pobises siis: „Juua tahan,” ja kõndis öhe.
„Jem!” Brianna tahtis talle järele minna, aga takerdus laua poole suunduvasse inimhulka.
„Ah ära tema pärast muretse,” rahustas Lizzie teda. „Kõik teavad, kes ta on, temaga ei juhtu midagi halba.”
Brianna oleks sellegipoolest pojale järgnenud, kui poleks näinud tolle kõrvale kerkimas väikest valget pead. See kuulus Jemi südamesõbrale Germainile. Germain oli Jemist kaks aastat vanem ning peamiselt tänu isa suust kuuldule keskmisest viieaastasest poisikesest märksa elutargem. Brianna lootis, et Germain ei tühjenda tunglevate külaliste taskuid, ning otsustas, et vaatab poisi pärastpoole salakaupa otsides läbi. Germain hoidis Jemil kindlalt käest kinni, sestap andis ta järele ning istus koos Lizzie, Inga ja Hildaga tulest pisut kaugemale asetatud õlekubudele.
„Und9 kus on siis sinu kallim?” aasis Hilda. „See su ilus pikk suur must kurat?”
„Ah tema või?” sõnas Brianna nagu äsja Lizziegi ning kõik pahvatasid ebadaamilikult naerma. Tundus, et õllekruus on nende seas juba õige pikalt ringi käinud.
„Ta lohutab Ronniet,” vastas Brianna, osutades peaga pimedusse vajunud aamissepatöökojale. „Kas teie ema on Senga otsuse pärast pahane?”
„Oh jaa,” kinnitas Inga, tõstes silmad väljendusrikkalt taeva poole. „Oleks sa kuulnud, kuidas ema ja Senga tülitsesid – nagu kass ja koer, kass ja koer. Isa läks kalale ja oli kolm päeva kodunt ära.”
Brianna laskis pea alla, et varjata muiet. Robin McGillivray pidas lugu rahulikust elust, aga naise ja tütarde seltsis polnud tal ilmselt kunagi lootust seda nautida.
„Nojah,” lausus Hilda elutargalt, nõjatudes pisut tahapoole, et puhata selga, mis kippus esimese, juba üpris märgatava raseduse ajal natuke väsima. „Mida ta õigupoolest öelda saigi, meine Mutter10? Heinrich on ju lõppude lõpuks tema enda sugulase poeg. Mis siis, et vaene.”
„Aga see-eest noor,” lisas Inga teraselt. „See tähendab, et Heinrichil on veel aega rikkaks saada.” Ronnie Sinclair polnud ka just lausa rikas ning oli pealegi Sengast kolmkümmend aastat vanem. Teisest küljest jälle kuulusid talle aamissepatöökoda ja pool sellest majast, kus elasid ka McGillivrayd. Ute, kes oli leidnud mõlemale vanemale tütrele jõuka mehe, oli näinud Senga ja Ronnie abielus kindlasti eeliseid.
„Saan aru, et see võib olla natuke ebamugav,” poetas Brianna taktitundeliselt. „Ronnie jääb ju teie perekonnaga ühe katuse alla ka pärast seda kui …” Ta osutas peaga kihlatutele, kes söötsid teineteist koogitükikestega.
„Huu!” hüüatas Hilda ja pööritas silmi. „Küll on hea, et mina enam siin ei ela!”
Inga noogutas nõusoleku märgiks energiliselt pead, kuid lisas siiski: „Aga ei maksa arvata, et Mutti11 sellepärast veel käed rüppe laseb. Ta on hakanud juba Ronniele naist otsima. Eks vaata ise.” Ta osutas söögilaua poole, kus Ute ajas naeratades juttu salkkonna sakslannadega.
„Kelle ta sinu meelest välja on valinud?” küsis Inga õelt, vaadates silmi kissitades, kuidas ema võrku punub. „Kas too pisike Gretchen? Või ehk sinu Archie nõbu? Too kõõrsilmne – Seona?”
Hilda, kes oli abiellunud Surry maakonnast pärit šotlasega, raputas seepeale pead.
„Ema valib saksa tüdruku,” lausus ta. „Ta mõtleb, mis saab siis, kui Ronnie sureb ja lesk uuesti abiellub. Kui too on sakslanna, suudab ema ehk sundida teda abielluma mõne oma sugulasega – sel juhul jääb varandus perekonda, eks?”
Brianna kuulas lummatuna, kui asjalikult tüdrukud neid asju arutavad, ning mõtles endamisi, kas Ronnie Sinclairil on õrna aimugi, et tema saatust püütakse otsustada säärasel pragmaatilisel moel. Aga Ronnie on elanud McGillivraydega koos nüüd juba üle aasta, kinnitas ta endale – küllap oskab ta Ute meetodeid läbi näha.
Tänades mõttes jumalat, et tema ei pea hirmuäratava Frau McGillivrayga ühe katuse all elama, otsis ta pilguga Lizziet, tundes oma kunagisele teenijale südamest kaasa. Kui Lizzie järgmisel aastal Manfrediga abiellub, siis peab ta tahes-tahtmata Utega ühes majas elama.
Kuuldes kedagi lausumas nime Wemyss, keskendus ta uuesti käimasolevale vestlusele, kuid avastas, et ei räägitagi Lizziest, vaid hoopis tema isast.
„Tädi Gertrud,” kuulutas Hilda ja röhitses vaikselt, rusikas suu ees. „Ta on lesknaine ja sobib härra Wemyssile kõige paremini.”
„Tädi Gertrud saadab vaese väikse härra Wemyssi ühe aastaga hauda,” tõrjus Inga naerdes. „Ta on mehest poole suurem. Kui ta toda surnuks ei väsita, siis lömastab teist külge keerates ära.”
Hilda tõstis mõlemad käed suu ette, aga mitte šokist, vaid selleks, et summutada itsitust. Brianna meelest oli temagi õllekruusi kummutanud: tanu oli viltu ja muidu nii kahvatu nägu näis isegi tulevalgel õhetavat.
„Mis siis sellest – härra Wemyss ei paista seda eriti pelgavat. Kas näed?” Hilda osutas õllejoojatest mööda ning Brianna pilk leidis suurema vaevata härra Wemyssi pea – tolle heledad juuksed olid sama udejad kui tütrel. Ta vestles parasjagu elavalt tanu ja põlle kandva tüseda naisega, kes müksas teda naerdes ribidesse.
Samal ajal nägi Brianna Ute McGillivrayd nende poole minemas, saadetuna pikast heledapäisest naisest, kes näis pisut kõhklevat, käed põlle all vaheliti.
„Oi, kes see on?” Inga sirutas kaela hane kombel pikaks ning õde andis talle ehmunult küünarnukiga ribidesse.
„Lass das, du alte Ziege!12 Mutti vaatab siiapoole!”
Lizzie oli ajanud end põlvedel pooleldi püsti ja kiikas samuti.
„Kes …?” küsis ta kiledalt nagu öökull. Tüdruku tähelepanu kallutas kõrvale Manfred, kes potsatas tema kõrvale õlgedele, nägu sõbralikul naerul.
„Kuidas siis läheb Herzchen13?” küsis noormees, võttes Lizziel ümbert kinni ning proovides teda suudelda.
„Kes see on, Freddie?” küsis Lizzie libistades end osavasti mehe embusest välja ning osutades salamisi blondile naisele, keda Frau Ute parajasti härra Wemyssile tutvustas.
Manfred pilgutas silmi ja õõtsus kergelt põlvedel, kuid vastas siiski nobedasti.
„Aa. See on Fräulein Berrisch. Pastor Berrischi õde.”
Ingalt ja Hildalt kostis vaikset uudishimulikku üminat; Lizzie kortsutas pisut kulmu, kuid lõdvestus siis, nähes isa pead kuklasse ajamas, et uustulnukat teretada; Fräulein Berrisch oli peaaegu sama pikk kui Brianna.
Noh sellepärast ta siis ongi ikka veel Fräulein, mõtles Brianna kaastundlikult. Tanu alt paistvates juustes oli halli ja naise nägu oli üsna ilmetu, aga tema silmad olid rahulikud ja malbed.
„Aa, ta on siis protestant,” lausus Lizzie hooletul toonil, millest võis välja lugeda, et Fräulein’ist tema isale küll kindlasti naist ei maksa loota.
„Seda