„Sa tuled täna hilja,“ ütleb ta särasilmi ja naeratades.
„Seda küll.“ Vaatan Alfie poole. „Pidin kedagi tükk aega veenma.“
„Kas ma tohin sind värava juures oodata?“ küsib Maddie. „Mul on vaja sinuga millestki rääkida.“
Selleks ajaks, kui ma tema juurde jõuan, on suurem osa teisi lapsevanemaid ja hooldajaid hajunud.
„Mis juhtus?“
Ta ohkab ja vaatab üle õla. „Sa rääkisid raamatuklubis kuulujutust, mida kuulsid…“
Mu süda jõnksatab.
„See oli ainult rumal kõlakas, Maddie. Ma ei mõtleks sellele pikemalt.“
„Selles asi ongi,“ ütleb ta, rääkides nüüd pingelisel sosinal. „Ma ei usu, et see on ainult rumal kõlakas. Minu meelest on sellel alust.“
„Miks sa nii arvad?“
Ta kummardub pisut lähemale. „Rääkisin ühe sõbraga Pilatesest. Ta on endine kriminaalhooldusametnik ja teab igasuguseid asju.“
Lämmatan oige.
„Ta ütleb, et niisugused inimesed paigutatakse tihti elama Flinsteadi taolistesse kohtadesse. Harilikesse väikelinnadesse, millele keegi ei pööra tähelepanu. Mõnikord jäetakse neile eesnimi alles või vähemalt samad nimetähed. Et nad tunneksid end enesekindlamalt.“
Vaatan käekella nii diskreetselt, kui oskan. Maddie on tore naine, tõepoolest, aga ma pean kümne minuti pärast tööl olema.
„Räägi edasi,“ ütlen talle.
„Ta ütles, et mõnikord aidatakse neil asutada oma firma. Neil on kergem vältida tähelepanu, kui nad on ise oma tööandjad.“ Maddie silmad kilavad. Ta naudib seda. Oletuste tegemise põnevust.
„Kindlasti on see kõik tõsi,“ ütlen ma, „aga see ei tähenda siiski, et Sally MacGowan elab Flinsteadis. Niisuguseid väikelinnu on palju. Ta võib olla kus tahes. Ta võib elada ka välismaal.“
Maddie raputab pead. „Ei ela välismaal. Istusin kogu nädalavahetuse internetis. Kas ma ütlesin, et tütar pani mu kirja ühele Hõbesurfaja kursusele?“
„Ei, sa ei ole sellest rääkinud.“
„Ma sain nii palju teada erinevatest otsingumootoritest.“ Ta kallutab end jälle lähemale. „Sally McGowan asub ühes väikeses mereäärses linnas ja töötab kaupluses.“
Püüan mitte valjusti naerma puhkeda. Ta ütleb seda nii veendunult. Ma arvasin, et Maddie on liiga arukas, et uskuda kõike, mida loeb.
Ta ootab, kuni üks keskealine paar meist möödub, ja jätkab siis. „Kas oled kunagi käinud Stones and Cronesis Flinstead Roadil?“
„New Age’i poes? Jah, ma ostan sealt vahel midagi. Miks sa seda küsid?“
Maddie tõmbab sügavalt hinge. „Mul on halb seda öelda, sest ma tean, et Liz on omanike sõber – Liz ju armastab niisugust träni, eks ole?“ Ta teeb pausi. „Asi on selles, et mu vennanaine Louise töötab kõrvalmaja butiigis ja ilmselt on Sonia Martins lükanud tagasi kõik ta kutsed ühineda Flinsteadi ärigrupiga ning keeldub osalemast tänavapidudel.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.