Üks asju, mis mulle selle töö juures meeldib, on kogu aeg tutvuda inimestega. Püüda aimata killukeste järgi, mida nad endast paljastavad, missugused nad tegelikult on. Ja klientide kinnisvara vaatamine on absoluutselt parim osa sellest, mida ma teen. Tash, kes on üks mu vanimaid sõbrannasid, ütleb, et see on sellepärast, et ma olen uudishimutseja. Aga sellest pole midagi, sest ta on ise samasugune.
Kord teesklesid tema ja ta kallim Brightonis nädalalõppu veetes, nagu nad oleksid huvitatud kalli katusekorteri ostmisest, et saaksid seda seestpoolt vaadata. Ma surun muige maha. Nad pidid oma igivana Volvo parkima mitme tänava kaugusele, et kinnisvaraagent ei näeks neid sealt väljumas. Ma mõtlen sellele loole sageli, kui kohtun ostjakandidaatidega. Kunagi ei või teada, kas inimesed on siirad.
„Tere. Ma olen Joanna Critchley Pegtoni juurest. Meeldiv tutvuda.“ Me surume kätt. Anne Wilson on ilus naine, aga ta on kindlasti lasknud oma näoga midagi teha. Ta nahk on läikiv ja pingul ning ta huuled ja põsed on täiteainega täidlasemaks muudetud. Ma pööran pilgu mujale, et ta ei arvaks, nagu ma vahiksin teda. „Ja siin on omanik Susan Marchant.“
Aga Susan Marchant eemaldub juba meist, minnes trepi poole, ta kontsad klõbisevad parkettpõrandal. Milline mühkam. Pole ime, et Dave nii väga tahtis, et ma selle müügiga tegeleksin. Ja kes käib oma majas kõrgetel kontsadel?
Ma hingan sügavalt sisse. „Kas alustame elutoast?“
See ei ole parim algus. Uue maja ostmine on niigi stressirohke. Jäine omanik peletab mõned inimesed eemale. Kuigi võibolla Susan Marchant just tahabki seda teha. Võibolla sunnib teda maja müüma laia eluviisiga eksabikaasa, kes soovib oma pärandiosa kätte saada, ja ta on otsustanud eemale tõrjuda nii palju ostjaid, kui suudab. Ma ei või ausalt väita, et ma ise ei teeks sedasama.
Kui ma sel hommikul hiljem koju saan, siis võrdlen paratamatult oma kitsukest, kaks tuba ülakorrusel ja kaks allkorrusel, korterit ning selle aegunud remonti mõnusa avara majaga, mida äsja vaatasin, ja leian end peagi surfamas netis värviskeemide keskel. Tõotasin endale alustada ruumide värskendamist kohe, kui Alfie on kooliaastasse sisse elanud, praegu on oktoober ja ma pole mitte kui midagi teinud.
Siis meenus mulle, mida Cathy rääkis Sally McGowani kohta. See oli kindlasti mingi vana kõlakas, mille ta põnevuse tekitamiseks üles soojendas, aga ma võiksin siiski korraks pilgu heita. Peaasi, et miski mu mõtted remondilt mujale kisub.
Kirjutan nime otsingureale ja saan 109 miljonit tulemust, peale selle teralise mustvalge foto lapsenäost. Naeratuseta, trotslik, kuid siiski rabavalt ilus. Ma olen seda ka varem näinud. Palju avaldatud politseifoto.
Wikipedia andmetel oli Sally McGowan sündinud Broughtonis, Salfordis. 1969. aastal, kui ta oli kümnene, pussitas ta surnuks viieaastase Robbie Harrise. See oli sensatsiooniline kohtulugu, mis lõi kogu rahva kahte lehte. Kas tüdruk oli külmavereline psühhopaat või ahistavate vanemate ja kauaaegse hüljatuse ohver? Ta ütles, et see oli mängu ajal juhtunud õnnetus, aga keegi ei uskunud teda. Igatahes mitte avalik arvamus. Rahvas sai kurjaks, kui tüdruk mõisteti süüdi tahtmatus, mitte tahtlikus tapmises.
Otsin välja veel veebikülgi. Ta vabanes vanglast 1981. aastal ja sai uue identiteedi. Kuus aastat hiljem leidsid reporterid ta üles. Sel ajal töötas ta õmblejana Coventrys ja tal oli endal laps. Kerin ekraanil veel teisi fotosid. Seitsmeteistkümnene Sally mängib piljardit alaealiste kinnipidamiskeskuses. Ta laua kohale kummardunud asendis on midagi provotseerivat, aga see võib olla tingitud ka objektiivi nurgast, foto kompositsioonist.
Nüüd vaatan ma kahekümnendates eluaastates noort sihvakat naist, kes varjab oma nägu fotoaparaatide eest. Heidan kiirpilgu veel mõnele saidile. Uus nimemuutus. Uus elupaiga vahetus. Peale mõne üksiku kõmulehtede sõnumi, mis räägivad oletatavast märkamisest ja Robert Harrise perekonna jätkuvast südamevalust, ei olnud temast uusi teateid.
Joon lonksu kohvi. Aga äkki elab ta tõepoolest Flinsteadis? Kuskil peab ta ju olema, miks siis mitte siin? Mulle meenub äkki see võigastav klient. Susan Marchant. Nimetähtede kokkulangevus on kindlasti juhuslik, aga ometi asetan ma mõttes Sally McGowani kümneaastase näo kohakuti tema omaga. Näojooned sulanduvad.
Viskan oma iPadi teise diivaniotsa. See on absurdne. Kuulata rumalat keelepeksu laste mänguväljakul ja lasta kujutlusvõimel hoogu minna. Kui Susan Marchant oleks Sally McGowan, siis ei omaks ta maja, mida müüa. Ta elaks kuskil riikliku kaitse all.
2
„MA MÄLETAN IKKA VEEL VERD,“ ÜTLEB LAPSMÕRVAR SALLY MCGOWANI ENDINE SÕBER JA NAABER MARGARET COLE.
Geoff Binns
Teisipäev, 3. august 1999
Daily Mail
Täna kolmkümmend aastat tagasi sai Sally McGowan kurikuulsaks, kuna pussitas surnuks viieaastase Robbie Harrise ühes Broughtoni räämas majas, Salfordis. Ta oli kümneaastane.
Eile jagas ta endine kooliõde ja naaber Margaret Cole oma mälestusi sellest ajast.
„Siis oli kõik hoopis teisiti,“ ütles Margaret. „Teine maailm. Meie, lapsed, mängisime kõik õues. Meie emad ei teadnud pool aega, kus me viibime. Meie ümber lammutati maju ridade kaupa. Emade ja isade meelest võis see olla põrgulik, kuid meile, lastele, meeldis see väga. See oli suur seiklusrikas mängumaa.“
1960. aastatel lammutati paljud Victoria-aegsed ridamajad, et teha ruumi kõrgetele betoonkarpidele. Krooniline vaesus, puudus ja töötus – selline oli maailm, kus Sally McGowan üles kasvas.
„Aga niisugune oli elu,“ ütles Margaret. „Me ei teadnud, et oleme vaesed. Me olime lihtsalt lapsed. Mängisime õues. Siis ühel päeval muutus äkki kõik. Ma mäletan siiani verd. Kuidas see poisikesest välja purskas ja ta särgi punaseks värvis. Kuidas see noa ümber mullitas. Ja tema silmi. Ta siniseid silmi. Ma teadsin, et ta on surnud, juba ta silmade vaatamise järgi.“
Kui temalt küsiti, milline on tema reageering McGowanile hiljuti antud eluaegse anonüümsuse kohta, lausus Margaret: „See ei ole ju õiglane pärast seda, mida ta tegi? Ma tean, et tal oli kodus raske elu, aga paljud lapsed kannatasid sama rängalt ega teinud seda, mis tema. Minu süda on Robbie perekonna poolt. Aastapäev keerutab selle kõik jälle üles.“
Vaatan kella. Tont võtaks. Peaaegu veerand neli. Mul on aeg minna Alfiele järele.
Võtan käekoti, topin paelu avamata jalad tossudesse ja väljun eesuksest. Uskumatu, et ma raiskasin kogu aja internetis surfamisele ‒ nüüd ei ole mul õhtuse raamatuklubi jaoks üldse märkmeid tehtud.
Alfie on koolimajast esimesena väljas, juuksed higist niisked.
„Miks sa oled end nii kuumaks ajanud?“
„Kehka,“ ütleb ta. „Ma ronisin kõige kõrgema pulgani.“
Ma ei ole päris kindel, kuidas suhtuda sellesse, et ta niisugustel riistadel ronib. Kui olin väike tüdruk, sundis üks agar algkooliõpetaja mind ronima kõrgemale, kui ma end hästi tundsin, ja lõpuks kukkusin alla mattidele selili. Ma arvasin, et suren. Aga ma ei taha Alfiet hirmutada. Tema ei ole ilmselt nii kohmakas ja halva koordinatsiooniga, kui mina olin – nagu ma olen praegugi. Alfiele meeldivad kehalise kasvatuse tunnid.
„Ohoo!“ ütlen ma. „See oli vapper.“
„Liam ja Jake ütlesid, et ma ajan nina püsti, ja Jake kaebas preili Williamsile, et tõukasin teda, aga ma ei tõuganud.“
Oh ei. See peab olema uus algus. Uus kool. Uued sõbrad. Ma ei suudaks taluda, kui teda jälle kiusama hakatakse. See on üks peapõhjusi, miks ma siia tagasi tulin. See ja süütunne pikkade tööpäevade ning lapsehoidja abi pärast.
Alfie