Kuulujutt. Lesley Kara. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Lesley Kara
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789949091003
Скачать книгу
igatsesin su järele, väikemees,“ ütleb Michael, hõõrudes oma okkalist põske vastu Alfie nägu.

      Alfie kiljub rõõmust.

      „Aitäh, poja, see teeb mu peavalule head.“ Ta vaatab üles minu poole ja muigab. „Kas on võimalik kohvi saada? Ma tunnen end sitasti.“

      Alfie ahhetab. „Sa ütlesid inetu sõna, issi.“

      „Jah, ta ütles tõesti. Ma ei taha, et sina seda sõna ütled, Alfie.“

      Michael vaatab altkulmu lambapilgul ning annab endale laksu käe pihta. Nüüd on minu kallistamise kord. „Anna andeks, emme,“ sosistab ta mulle kõrva. Siis vaatab ta alla Alfie poole. „Tema nägemine teeb kõik elamisväärseks. Ma ei tahtnud teda alt vedada.“

      Ma noogutan tänulikult. Harilikult viib ta Alfie oma õe majja Woodbridge’i või oma korterisse Camberwellis. Ma ei tea, kas sellepärast, et ma tunnen talle kaasa, kuna ta peab jälle autos tagasi sõitma, kui ta on nii ilmselt läbi raputatud, või kas ma muretsen, et ta jääb äkki roolis magama, kui Alfie on tagaistmel – arvatavasti sellepärast, kui aus olla –, aga äkki leian ma end soovitamas, et ta siinsamas välja puhkaks, võibolla koguni ööbiks. Ma pean täna hommikul tööle minema, kuid kella kaheks olen tagasi.

      Silmapilkselt paistab ta näos kergendus. Just nagu oleksin ma korraks võlukepiga viibanud ja tema väsimus haihtus. Ta hoiab pilku mu põskedel ja surub laupa minu lauba vastu. Sulen silmad. Keda ma tüssan? Ma tean väga hästi, miks ma selle ettepaneku tegin.

      Kui Michael joob kohvi ja püüab uuesti kokku panna Luke Skywalkeri lego maaliikurit, vaatan ma neid kahekesi, isa ja poega, mõlemad süvenenud oma tegevusse, ja mind vaevab süütunne. Michael ei tahtnud, et me Londonist ära tuleme. Tal oli palju kergem Alfiel külas käia, kui me elasime lähestikku.

      Aga ta ei olnud alati vaba, kui ma teda vajasin – alati kiirustas kuhugi töö pärast või kirjutas kogu öö, et tähtajaks valmis jõuda –, ja see ei olnud Michael, kes pidi olema tunnistajaks Alfie stseenidele iga kord, kui ma teda hommikul kooli minekuks üles ajasin. Mulle on olnud äärmiselt mõnus, et mu ema elab paari tänava kaugusel. Ma ei pea kunagi muretsema ajutiste lapsehoidjate pärast ja ka emale meeldib, et me elame talle nii lähedal. Kuigi ma pean olema ettevaatlik, et ei kasutaks tema abi liiga palju. Ma ei taha olla nagu Maddie tütar, kes peab tema valmisolekut endastmõistetavaks.

      Luke’i maaliikur võtab kuju mu silme all. Ma püüdsin sellega eile tegeleda, aga mu käed pole kunagi olnud väga osavad. Mu isa oli puusepp ja ta meisterdas kogu aeg asju, aga mina ei saanud tema käest kunagi midagi õppida, sest ta jooksis teise naisega minema, kui ma olin alles nelja-aastane, ja lõi endale uue perekonna. „Ei suutnud seda pükstes hoida,“ on üks ema lemmikväljendeid, igatahes üks väljendusrikkamaid. Ta ei maksnud emale kunagi pennigi minu elatisrahaks. Mõni aeg saatis ta kirju ja andis lubadusi meid külastada ning mind suveks enda juurde viia, aga need jäid alati tühjadeks sõnadeks.

      „Sa tegid selle valmis!“ hüüab Alfie käsi plaksutades, silmad rõõmust säramas.

      Ma naeratan. Võibolla ei näe ta isa nii sageli, kui neile mõlemale meeldiks, aga tal ikkagi on isa. Isegi kui Michael viibib taevas teab kus, jahtides oma järgmist suurt lugu, püüab ta helistada Alfiele nii tihti, kui saab, ning saadab talle naljakaid postkaarte ja kingitusi. See pole ehk ideaalne elukorraldus, aga on seni asja ära ajanud. Vähemalt Alfiele.

      Kui ma töölt koju jõuan, siis Alfie magab. Michael väsitas teda meelega. Selleks ajaks, kui jõuame magamistuppa, oleme mõlemad pesuni lahti rõivastunud. Nüüd visatakse ka see põrandale. Kui majas on kuueaastane laps, kes võib iga hetk ärgata, ei ole eelmänguks aega.

      Alles siis, kui minu jalad on keerdus ümber Michaeli saleda lihaselise selja ja mu pahkluud suruvad talle peale, et ta tungiks sügavamale ja kiiremini, meenub mulle tõotus, mille endale eelmisel korral andsin. Et seda ei juhtu enam, kui väga mu keha seda ka ei ihka. Alfie kasvab ruttu suuremaks. Ta märkab asju, mida varem ei pannud tähele.

      Mõnikord murran pead, kas oleksin pidanud Michaeliga abielluma, kui ta mulle ettepaneku tegi. Võibolla mõjutas mind liiga palju see, kuidas läks ema ja isa elu. Sest kõige järgi otsustades oleksime võinud olla üks neid paare, kes elavad surmani õnnelikult. Mitte et me praegu oleksime õnnetud. Kaugel sellest. Mida ütleb Tash? Armuloo põnevus ilma abielutülide või pesupesemiseta. Ma lisaksin, et ka ilma hirmuta, et ta mu maha jätab. Aga siiski ei lakka ma kujutlemast, milline oleks elu, kui me oleksime kogu selle aja koos elanud.

      Michael sirutab end selili, kui oleme lõpetanud, käed kukla taga. Mina leban külili ja asetan jala ta reiele, minu ihu on ta naha vastas kreemvalge. Me vestleme. Alfiest ja ta uuest koolist, Michaeli viimasest tööülesandest. Ainus asi, millest me ei räägi, on meie suhe. Just nagu ei söandaks me kumbki sellest juttu alustada. Ometi tundub viimasel ajal, pärast mu äratulekut Londonist, et alati varjub meie jutuajamiste taga veel teine vestlus, mis ootab oma läbimurdmise aega.

      Michael vaatab laiku toanurga seinal, kust olen tükikese vana inetut tapeeti maha koorinud.

      „Kas sa kaugemale ei ole jõudnudki?“

      Ohkan. „Eks sa proovi ise žongleerida vaheldumisi Pegtoni juures töötades ja Alfie järele vaadates.“

      Enne sissekolimist oli mul kavatsus seinad tapeedist puhastada ja kõik valgeks värvida, seejärel otsustasin värviskeemide kasuks. Aga nüüd, kus ma tegelikult siin sees elan, tundub kogu remont mulle üksi üle jõu käivana. Michael ehk aitaks – võibolla ta ootab, et ma seda paluksin –, aga osa minust tahab kõike teha ise, tõestada, et ma seda suudan. Tash nimetab seda minu kangekaelseks osaks.

      Michael naerab. „Võibolla ütleb alateadvus sulle, et sa ei juurdu siia. Flinstead ei ole eriti stimuleeriv koht.“

      „Kust sina tead?“ küsin vastu. „Selles väikelinnas on saladusi, mida sa ei kujutlegi.“

      Michael turtsatab pilkavalt. „Proovin oletada. Proua Beige Bungalow Blandlandsist tunnistas, et ta sai 1973. aastal matuse­büroo omanikuga sohilapse?“

      Laksan talle vastu reit. „Idioot!“ Tema mõnitab alati väikelinna elu.

      „Või on Õitsva Flinsteadi brigaad lõpuks tunnistanud, et nad vandaalitsesid lähima konkurendi roosipõõsaste pügamisel?“

      „Hästi, aga kuidas sulle meeldib niisugune uudis?“ Otsustasin ta õhupalli nõelaga augu torgata. „Sally McGowan, kuulus lapsmõrvar, elab Flinsteadis.“

      Michael pöördub välkkiirelt ja vaatab mulle otsa. „Kust sa seda kuulsid?“

      „Üks emme kooli juures rääkis. Miks sa küsid? Ega sa ometi uskuma ei jäänud?“

      „Muidugi mitte. Aga see on ikkagi lugu, eks ole?“

      Ta sirutab telefoni võtmiseks käe ja ma sakutan üht ta käharat musta rinnakarva. Niisuguste asjade puhul on ta nagu terjer roti kallal. Seda teevad tabloididele kirjutamise aastad.

      „Pole mõtet uurida,“ ütlen ma talle. „Kohtuotsuses on punkt, mis keelab temast ajakirjanduses kirjutada.“

      „Ma tean,“ ütleb ta end juba minust kaugemale veeretades. „Mind lihtsalt huvitab, muud midagi.“

      5

      Esmaspäeva hommikud on alati rasked. Alfiel kulus palju aega mõistmiseks, et pikk suvevaheaeg ja rannas veedetud päevad on nüüd möödas ning et ta peab tõesti kooli minema, kuigi hoopis teistsugusesse kooli. Seal ei ole endisi kiusajaid. Aga esmaspäeva hommikud pärast isaga veedetud nädalalõppu on eriti rasked.

      „Mu kõht valutab hirmsasti,“ ütleb ta, pigistades käed vastu külgi ja tehes nii kannatava näo, et ma pean põsed kõvasti sisse tõmbama, muidu puhkeksin naerma.

      „Hmm. Äkki pean vanaemale helistama ja meie tänase teeõhtu ära jätma. Küll on kahju. Minu arust tegi ta šokolaadipudingit.“

      Alfie