„Muidugi. Ja ta toob tassikooke.“
Poisi nägu läheb naerule ja ta poksib õhku. Mu selg lõõgastub. See tüli Jake Hunteriga ei saa olla tõsine, kui ta selle nii ruttu unustas. Küll on hea, et ema meile nii lähedal elab. Ja veel rand. Oli tõesti õige otsus Londonist siia tulla. Kuigi pidin jätma hüvasti oma armsa väikese korteri ja hästi tasustatud töökohaga ning sõpradega (olgu tänatud Facebook) ja… põhiliselt kogu oma eluga. Lapse saamine muudab kõik. Ja kui su laps on õnnetu, siis teed, mida suudad, et ta jälle naerataks. Enne Alfiet ei olnud ma aastaid kellegagi suhtes olnud ega nukrutsenud üldse. Ma töötasin end üles, saades Lõuna-Londonis ühe suure kinnisvarafirma üüriosakonna juhiks, minu käe all oli kogu nende üüripindade portfell. Ma sõitsin hõbedases Audi A3-s, elasin väikeses, aga elegantses teise korruse korteris, kus olid vaid sirgjooned ja minimalism, ning mu kokkamisoskused ei ulatunud kaugemale Waitrose’i valmistoidu soojendamisest mikrolaineahjus.
Siis tekkis mul suhe kunagise ülikoolikaaslase Michael Lewisega. See ei pidanud olema midagi tõsist. Michael on uuriv ajakirjanik, see elukutse ei soosi stabiilset perekonnaelu ja ausalt öelda nautisin ka mina oma iseseisvust. Meist said – kuidas see väljend ongi? – kasumiga sõbrad. Me ei oodanud, et üheks kasumiks osutub Alfie.
Ma ei unusta kunagi ema nägu, kui talle seda ütlesin. Ma ei tea, mis teda rohkem šokeeris, kas see, et mina olen rase või et Michael on mustanahaline.
Michael oli suurepärane. Ta ei läinud närvi ega pakkunud kohe raha raseduse katkestamiseks. Ta pani mu istuma ja rääkis, et toetab mind kõiges, mida otsustan teha. Ta ütles, et kui tahan rasedusega lõpuni jätkata, siis etendab tema nii suurt või nii väikest osa, nagu mina temalt soovin. Ta tegi isegi ettepaneku minuga abielluda.
Ma ei saa öelda, et mul poleks tekkinud kiusatust, aga teadsin, et ta teeb ettepaneku ainult Alfie pärast. Pealegi, kui me oleksime abiellunud ja sellest poleks midagi head välja tulnud – ja olgem ausad, kui palju on tänapäeval õnnelikke kooselusid –, siis oleksime lõpuks hakanud teineteist vihkama, nagu tegid minu vanemad, ja see ei oleks olnud Alfiele hea.
Aga nii nagu praegu oleme parimad sõbrad ja Alfiel on isaga täielikud suhted, mida minul kunagi ei olnud.
Alfie lehvitab kellelegi teisel pool tänavat. See on naine kooli vastas asuvast majakesest. Ta ajab selja sirgu roosipõõsaste kohalt ja lehvitab Alfiele tagasi, aiakäärid peos. Mõne nädala eest, kui Alfie hakkas koolis käima, ta kukkus ja kriimustas tänavasillutisel põlve ning see naine oli nii sõbralik, et tuli, plaaster peos, majast välja, hoolitses poisi eest igati.
Mulle tuleb pähe halb mõte. Mis siis, kui tema on Sally McGowan, kellel on piiramatu vaade kooli mänguväljakule? Mõte on tobe, ma tean seda. Pole mingit põhjust, miks tema peaks olema McGowan, mitte naine, kes meile praegu ostukotti ratastel järele vedades vastu tuleb.
Flinsteadi elanikkond on vanem kui riigi keskmine. Inimesed pöörduvad pensionäridena siia tagasi. Enamasti Londonist, sest neid tõmbab meri ja rahulikum elurütm. Kõikjal peale supelranna ja ühe poodide tänava. Põnevamate elamuste saamiseks peate pool tundi autoga sõitma või bussile minema, kui teid ei sega pikad ooteajad. Seepärast tahtsin ma siit nii pööraselt ära Londonisse, kui sain kaheksateist, aga nüüd on teisiti. Ma pean mõtlema Alfiele.
Tagasi kodus, pisikeses köögisopis, mis hakkab hoopis teisiti välja nägema, kui jõuan kapid üle värvida, teen Alfiele koolijärgse eine ja kuulan tuttavat „Tähesõdade“ muusikat, mis elutoas valjusti mängib. Miski ei valmistanud mind ette rõõmuks saada laps. Ega ka hirmuks. Ma viin ta võileiva tuppa ja püüan mitte kujutleda õudust, mida vaene Robbie Harrise ema aastaid tagasi läbi elas. Aga kuidas ma ka ei püüa, ei suuda ma peatada mõtteist kerivaid pilte, kujutlust, et hoian käte vahel Alfie lõtva verist laipa.
Ma teen alati nõnda. Maalin endale kõige hullemaid pilte sellest, mis võiks temaga juhtuda. Võibolla teevad kõik vanemad nõnda. Võibolla sunnivad just need sünged kujutlused oma lapsi turvaliselt hoidma.
Ma istun poisi kõrvale diivanile ja suudlen teda pealaele. Mis laps see on, kes suskab viieaastasele noa südamesse?
3
„Ma tulen kella kümneks tagasi,“ ütlen emale. „Ära anna talle rohkem tassikooke.“
Ema sasib Alfie äsjapestud juukseid ja naerab. „Hea, et sa kogu aeg ringi lippad, jõmpsikas, muidu näeksid varsti välja nagu sumomaadleja.“
Alfie viskab pea kuklasse ja möirgab liialdatult naerda.
Õues tõmban jaki selga ja lähen Liz Blackthorne’i maja poole raamatuklubisse, pea kummargil äkiliste tuuleiilide pärast. Õhtud lähevad juba külmemaks ja pimedamaks. Õhus on niiske mulla ja märgade puulehtede lõhna. Topin käed taskusse ja rühin edasi.
Liz elab otse mere ääres. Siin on tuul veel tugevam, sest tungib siia Põhjamerelt. Nagu harilikult hindan iga maja, millest möödun. Michael naljatab sageli, et kinnisvaraagendid ei ole kunagi töölt vabad, just nagu ajakirjanikudki. Tema on kogu aeg uudisväärtusega sündmuste jahil, mina takseerin majasid. Kirjutan peas müügiarvet. Oletan turuväärtust.
Kui möödun mahajäetud majast, mille aknad on laudadega kinni löödud ja aed võssa kasvanud, murran tahtmatult pead, kellele see kuulub ja miks nad ei ole sellega kunagi midagi ette võtnud. Pärast renoveerimist püüaks see igaühe pilku. Võibolla suri omanik ilma testamendita või ei olnud tal pärijaid. Võibolla ei soovi nad seda maja enam. Kujutle seda. Kujutle, kuidas investeering lastakse ära kõduneda. Kuigi maja ülesvuntsimine nõuaks pirakat summat. See on just nagu paljud siinkandi vanad majad – väljastpoolt võivad need paista uhked, ent sisemus on koost lagunemas.
Lizi maja on üks neist Hollandi stiilis murtud katusekallakuga elamutest. See meenutab mulle mõnd nägu – viilkatus läheb kahele poole laiali nagu sirged juuksed ja kaks poolkaarega lõppevat ülakorruse akent vaatavad mere poole nagu silmad laugude alt. See meeldib mulle.
„Tule sisse,“ ütleb Liz ja me anname teineteisele harjumuspärase kerge põsemusi.
Oma kolmveerandpika arlekiinimustrilise jaki ja pikkade valgete juustega, mida ta kannab täna õhtul kaela ümber keeratud ja üle õla rippiva paksu palmikuna, näeb ta välja veel stiilsem kui harilikult. Kui mina näen Liz Blackthorne’i praegusesse ikka jõudes pooltki nii kena välja, siis olen õnnelik.
Järgnen talle söögituppa, kus teised neli juba istuvad poleeritud mahagonlaua ümber oliive ja käsitöökrõpse näksides ning veini juues. See on just niisugune tuba, nagu mulle meeldib. Kahel pool kaminat on alkoovides maast laeni ulatuvad raamaturiiulid, seintel originaalpildid – suurem osa Lizi enda maalitud – ja akna all seisab Türgi diivan, mis on drapeeritud vanaaegse kangaga ning mille peale on kuhjatud patju. Lizil on hea nina toa sisustamiseks nõnda, et see näeb välja nagu boheemlik salong. Mustrite ja värvide pillerkaar, mis imekombel siiski üksteist täiendavad. Kui mina prooviksin midagi niisugust teha, tuleks välja tohuvabohu. Võibolla peaksin temalt nõu küsima, mida oma majaga peale hakata.
„Sa jäid just ilma väga huvitavast vestlusest liputajate üle,“ ütleb Liz.
Ta vaatab mulle tähendusrikkalt otsa ja naeratab. Tunnen temaga tõelist sidet. Mind on alati köitnud sõprussidemed vanemate naistega. Kes tunnevad end oma nahas mõnusalt. Kes ei karda olla nemad ise, ilma et peaksid end kuidagi õigustama.
Üks asi on kindel. Emal oli õigus, et ma peaksin raamatuklubisse astuma. Just seda ma vajan. Paljud mu kooliõed on ammu siitkandist lahkunud ja kuigi ma näen vahel üht või paari tuttavat nägu, on meil nüüd vähe ühist. Muidugi saan ikka veel kokku Tashiga ja veel ühe või kahega Londonist, kuid mitte nii sageli, kui mulle meeldiks. On vist alles neli kuud sellest, kui ma pöördusin tagasi Lustilinna, nagu Tash vahel halvustavalt ütleb, aga mitmeski suhtes tundub, nagu oleks möödunud juba terve eluiga.
Laua ümber kostab naeru ja klaasid täidetakse uuesti. Liz lükkab minu poole tühja klaasi ja näitab