10. juunil 1949 esitas dr Frederick Klenner New Jerseys Atlantic Citys Ameerika arstide ühenduse aastakoosolekul ülevaate oma tööst lastehalvatuse vallas.5,6 Selleks ajaks oli ta C-vitamiini suurte annustega terveks ravinud juba 60lastehalvatuse patsienti 60-st. Ta ütles järgmist:
Võiks olla huvitav teada saada, kuidas raviti lastehalvatust Põhja-Carolinas Reidsville’is 1948. aasta epideemia ajal. Viimase seitsme aasta jooksul on viirushaigusi välja ravitud 72 tunniga, kasutades askorbiinhappe ehk C-vitamiini suuri sagedasi ülekandeid. Ma usun, et kui nendele poliomüeliidihaigetele antaks C-vitamiini sellistes suurtes annustes, 6000–20 000 mg 24 tunni jooksul, ei tekiks neist ühelgi halvatust ja edaspidi ei oleks enam invaliidistumisi ega poliomüeliidiepideemiaid.“6 [Märkus: neid annuseid kasutati imikute ja väikelaste raviks, täiskasvanu puhul vastaks sellele annus, mis ületaks tublisti 100 grammi.]
Lastehalvatus välja ravida! 72 tunniga või isegi kiiremini! Lihtsalt süstida C-vitamiini! Lõpp invaliidistumisele! Ei mingeid epideemiaid! Imelik küll, aga küsimusi ei esitatud, vastu ei vaieldud, ei tehtud ettepanekuid seda ravieeskirja lähemalt uurida ... mitte ühtegi küsimust saalis viibinud arstide poolt! Tuleb märkida, et dr Jonas Salk ja dr Albert Sabin olid selleks ajaks juba üsna kaugele jõudnud lastehalvatuse vaktsiini väljatöötamisega. Kaheksa aastat hiljem, 1957. aastal, kui lastehalvatuse epideemia oli raugenud, teatas Salk maailmale, et ta on välja töötanud süstitava vaktsiini. Kolmteist aastat pärast seda, kui dr Klenner oli teatanud oma meetodist lastehalvatuse ravimiseks, sai Sabin loa oma suukaudsele poliomüeliidivaktsiinile (suhkrukuubik).
Mul on raske kirjeldada emotsioonitulva, mis valdas mind, kui esmakordselt sattusin lugema dr Klenneri tööst lastehalvatuse patsientide ravimisel. Fakt, et lastehalvatuse viirust oli võimalik nii kergesti C-vitamiiniga hävitada, ei üllatanud mind. Minu oma edukad kogemused C-vitamiini suurte annuste kasutamisega terve rea haiguste ravimiseks olid mind juba veennud selle vitamiini väga tugevates viirusevastastes omadustes. Mis mind aga kõige rohkem vapustas, oli teadasaamine, et C-vitamiini võime sellest haigusest jagu saada oli tõendatud veel ENNE seda, kui lastehalvatus tappis või sandistas lugematu arvu inimesi. Isegi nüüd hakkab mu süda valutama, kui mõtlen lastehalvatuse ohvritele kunstliku hingamise aparaadi all, ratastoolis, jalatugedega … ja ma saan vihaseks! Kui kas või mõni arst oleks oma silmad avanud, oleks kõik võinud minna hoopis teisiti.
See kriminaalne hoolimatus peaks panema häbist punastama teadlasi, poliitikuid, ravimifirmade juhte, valitsusametnikke ja arste, kes on võidelnud selle nimel, et C-vitamiin ei muutuks tavaravimiks. Kuid nagu ütleb üks tüütu TV-reklaam: „Aga oodake, see pole veel kõik!“
Herpesviirusnakkused ja C-vitamiini suured annused
1936. aastal avaldasid teadlased läbimurdelise uuringu tulemused, mis tõendasid, et C-vitamiiniga võib ravida herpesviirusnakkusi. Nende töö näitas selgelt, et C-vitamiin on võimas viirusevastane vahend – see tapab kõiki teadaolevaid herpesviirusi, sealhulgas vöötohatise tekitajat, millega seda oli katse käigus kokku viidud.7 Täiendavad uuringud kinnitasid järgmisel aastal sama.8 Edasiste uuringutega on neid tulemusi hiljem veel korduvalt kinnitatud.9,10
Vöötohatis, üks herpese liike, kujuneb välja tuulerõugeviiruse aktiveerumisel – sageli palju aastaid pärast esimest kokkupuudet tuulerõugetega. Vöötohatise kahjustused on väga valusad ja haigus võib kesta nädalaid. Üle 50 aasta tagasi oskas üks arst juba ravida vöötohatisepuhangut sellega, et süstis inimesele päevas kaks-kolm grammi C-vitamiini ja veel ühe grammi võttis patsient sisse suu kaudu.
Võib-olla kõige muljetavaldavam töö C-vitamiini suurte annuste kasutamise kohta vöötohatise puhul avaldati 1950. aastal. Uuringu autor teatas, et tal oli õnnestunud C-vitamiini manustamisega veeni täielikult terveks ravida 327 patsienti 327-st – ja kõik kuni 72 tunni jooksul, arvestades ravi algusest.11
Kui suur on võimalus, et teie arst soovitab teile C-vitamiin-ravi, kui te kõnnite tema kabinetti ägeda vöötohatisega? Kui teie arst on saanud tavapärase koolituse, siis võin teile kindlalt öelda – sellist võimalust ei ole! Miks? Kuna tähelepanuväärsel kombel ei olnud C-vitamiini suurte annuste kasutamisest räägitud tema õpikutes – ja sellest ei räägita nendes kuni tänase päevani. Teiste sõnadega, ta ei tea sellest midagi!
AIDS ja C-vitamiini suured annused
Kuigi seni ei ole veel piisavalt tõendeid väitmaks, et suurte C-vitamiini annustega saab ravida AIDSi, näitavad paljud C-vitamiini vallas tehtud tööd positiivseid tulemusi selle haiguse ravimisel.
Robert Cathcart, MD, teatas 1990. aastal oma kogemustest enam kui 250 HIV-positiivse patsiendi ravimisel C-vitamiiniga; mõnel nendest oli juba ka täielikult väljakujunenud AIDS. Selles artiklis märkis ta, et iga konkreetse patsiendi puhul näis kliinilise seisundi paranemine sõltuvat kahest peamisest tegurist:
1) manustatud C-vitamiini kogus;
2) haiguse arengufaas ravi alguses.
Ta väitis, et iga AIDSi-patsiendi puhul võib saavutada remissiooni, kui manustada piisavalt C-vitamiini, et neutraliseerida viiruse toksiline toime ja lisaks ravida kõiki teiseseid infektsioone selleks vajaliku kogusega.12
Põhimõtteliselt suutis dr Cathcart HIV-nakkuse tavaliselt kontrolli alla saada, nii et enamik tema patsiente sai elada oma elu normaalse lõpuni sümptomivabas seisundis. Kuigi seda ei saa pidada terveksravimiseks, võisid tema patsiendid oma nakkusega rahulikult kooseksisteerida.
C-vitamiin võib ära hoida ja välja ravida ka muid haigusi peale viirusnakkuste
Inimkonda vaevab endiselt palju igasuguseid tõbesid, mis on tingitud bakteritest, parasiitidest ja muudest haigusetekitajatest peale viiruste. Paljud nendest reageerivad nõrgalt antibiootikumidele või ei reageeri neile üldse.
Ka selliste haiguste puhul on näidatud, et C-vitamiin hoiab haigestumise ära, kiirendab tervenemist või isegi ravib paljud nendest nakkustest välja (vt üksikasjad, teabekogu H). Siin on loetletud osa sellistest haigustest:
difteeria;
düsenteeria;
leepra;
malaaria;
läkaköha;
kopsupõletik;
Pseudomonas’e nakkus;
reumapalavik;
stafülokokinakkused;
streptokokinakkused;
teetanus;
trihhinoos;
tuberkuloos;
kõhutüüfus.
Teadlased on kindlaks teinud, et need haigused kutsuvad peremeesorganismis esile C-vitamiini puuduse. Selle põhjus on asjaolu, et kõik patogeenid tekitavad väga suurt oksüdatiivset stressi ja selle protsessi käigus ammendatakse kõik veres ja kudedes leiduvad C-vitamiini varud. On näidatud, et selliste viirushaiguste puhul nagu lastehalvatus ja entsefaliit saavutatakse peaaegu alati kohe head ravitulemused, kui nakkusega võitlemiseks kasutatakse C-vitamiini ülisuuri annuseid. Isegi väikeste annuste korral parandab C-vitamiin sageli oluliselt haige seisundit. Tuletame meelde Allan Smithi juhtumit, kus paranemine aeglustus kohe väga oluliselt, kui tema arstid mingil arusaamatul põhjusel vähendasid päevase C-vitamiini annuse 50–100 grammilt kahele grammile. Alati siiski nii ei juhtu. Sageli ägeneb haigus taas täie jõuga, kui C-vitamiini annust vähendatakse liiga vara ja liiga järsult, mis võimaldab viiruseosakeste või mikroobide arvukusel taas suureneda.
Lisaks on selge, et enne positiivse ravitulemuse ilmnemist on raviga alati vaja saavutada teatav C-vitamiini kontsentratsioon veres või C-vitamiiniga küllastatuse tase kudedes. Uurides C-vitamiini tillukeste annuste toimet paljudele haigustele,