Vöötohatis 281
Äge viirushepatiit 282
Viidatud kirjandus 285
/* Script */
Eessõna
Garry Gordon, MD
Olen juba palju aastaid kõrgelt hinnanud dr Thomas Levy suurt teaduslikku panust C-vitamiini imelise ravitoime väljaselgitamisse. Ma olen patsientide ravimisel ja paljude riikide arstide õpetamisel väga sageli kasutanud tema raamatut „Ravida ravimatut: C-vitamiin, nakkushaigused ja toksiinid“*.
Tänu dr Levy koostatud ulatuslikule ülevaatele teaduskirjandusest (üle 1200 viite) teavad nüüd paljud, millisel kujul ja millises annuses toob C-vitamiin kõige rohkem kasu – ja tema kogutud teave näitab, et C-vitamiini ametlikult heakskiidetud päevane annus on väga kaugel allpool seda kogust, mis suudaks tagada meie rakkude tervise ja tõrjuda nakkushaigusi. C-vitamiin sellises annuses, mis näib hiiglaslikuna, nimelt 5000–20 000 mg (5–20 g) või rohkemgi suu kaudu ja 20 000–200 000 mg (20–200 g) veenisiseselt, võib päästa – ja on päästnud – elu ka siis, kui miski muu enam ei aita.
See raamat ilmub ajal, kui meie tervishoiusüsteem käib alla. Me oleme kaotamas oma õigust ise otsustada, millist arstiabi tahame. Me oleme kaotamas võimalust ravida end heas haiglas ja asjatundliku arsti juures; me kaotame häid arste, sest nad loobuvad oma tööst seadusandlike ja riiklike sunniviisiliste piirangute tõttu.
„Korruptsioon on võim pluss monopol miinus läbipaistvus.“ See tundmatu autori sentents kirjeldab meie suurkorporatsioonide kontrolli all oleva valitsuse praegust toimimist. Me ei tohi istuda tegevuseta ja mõelda, et Obama esitatud tervishoidu käsitlev eelnõu, mis rahva tahte ja põhiseaduse vastaselt muudeti seaduseks, võib asja kuidagi parandada. Kui seda ei tühistata, saame ka tulevikus näha üksnes sama ja veel hullematki.
Me kulutame siin** praegu tervishoiule rohkem kui ükski teine riik kogu maailmas, kuid läheme üha paksemaks ja jääme üha haigemaks, võttes samas üha rohkem ravimeid. Firmad turustavad lobby-tööga hiigelkogustes surmavalt ohtlikke ravimeid ning teenivad triljoneid dollareid inimeste haigustelt ja kannatustelt. Retseptiravimeid igale vanuserühmale lastest vanainimesteni, järelmõjuga veel isegi sündimata lastele, pressitakse meile peale massitarbija jaoks ettenähtud õnneküllaste reklaamiklippidega.
Kuidas me saame häält tõsta mõne ravimireklaami paikapidavuse vastu, kui selles näidatakse naeratavat ja end hästi tundvat inimest, kas jalutamas päikeseloojangu ajal kaunil rannal või nautimas kohtumist oma lähedastega perekokkutulekul, olles nüüd õnnelik ja rõõmus, sest haigus, mis tal „diagnoositi“ – depressioon, südamehaigus, vähk, kõrge kolesteroolitase või impotentsus – on lõpuks ometi välja ravitud uusima imerohuga. Nendes reklaamiklippides soovitatakse teil alati „küsida oma arstilt“ kõnealuse rohu kohta, kui kahtlustate, et teil võib olla mõni kirjeldatud sümptom või haigusseisund … ja mitte pöörata tähelepanu kümnetele kahjulikele kõrvalmõjudele, mis reklaamiklipi lõpus vastutuse vältimiseks rahulikult ja kiiresti ette vuristatakse. Kui arst, keda te usaldate, usub sellesse ravimisse ja kui Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet (FDA) on selle heaks kiitnud, siis peab see olema ju kindlaim ja parim ravivahend, kas pole?
Aga see ei ole nii! Jutt käib ainult rahast – ja sümptomite kontrolli all hoidmisest. Enamik ravimeid üksnes maskeerib sümptomeid, ei tegele haiguse algpõhjuste väljajuurimisega ning tekitab selle asemel uusi haigusi ja hädasid, mille vastu on vaja võtta juba muud rohtu. Ravimifirmad teavad seda, kuid varjavad teie eest.
Kurb on lugeda, kui Wall Street Journal teatab, et üle veerandi Ameerika lastest ja noorukitest võtab tänapäeval pidevalt mõnda retseptiravimit, kusjuures 7% nendest tarvitab kahte või enamat ravimit. Gripivaktsiine ja depressiooniravimeid kirjutatakse välja lapseootel naistele, kuigi on teada, et need on lootele kahjulikud ja põhjustavad lapsel hilisemas elus kroonilisi haigusi. Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse (CDC) andmetel tarvitab pool ameeriklastest pidevalt retseptiravimeid, ligikaudu üks kolmandik võtab iga päev kahte või enamat retseptiravimit ning üle 10% ameeriklastest kasutab sageli korraga viit või enamat rohtu. Sellist statistikat arvesse võttes ei ole sugugi üllatav, kui Ameerika arstide ühenduse ajakiri Journal of The American Medical Association teatab, et ravimite surmavad kõrvaltoimed on tänapäeval Ameerika Ühendriikides peamine surmapõhjus.
Riikliku kontrolli, ametliku meditsiini ja ravimifirmade vahelise pahasti lõhnava suhte on avalikkuse ette toonud ei keegi muu kui Harvardi ülikooli meditsiinikooli arst dr Marcia Angell, kes oli varem maailma ühe prestiižikaima meditsiiniajakirja New England Journal of Medicine peatoimetaja. Dr Angell kritiseerib avameelselt praegust Ameerika Ühendriikide tervishoiusüsteemi ja ravimitööstust oma raamatus „The Truth About the Drug Companies: How They Deceive Us and What to Do About It“ („Tõde ravimifirmade kohta: kuidas nad meid petavad ja mida selle vastu ette võtta“) ning suurepärases artiklis, mis ilmus ajakirjas New York Review of Books pealkirjaga „Drug Companies & Doctors: A Story of Corruption” („Ravimifirmad ja arstid – korruptsiooni lugu“). Paljastades rahalis-korruptiivseid sidemeid praeguste Ameerika Ühendriikide tervishoius valitsevate tavade ja ravimifirmade toel toimuvate teadusuuringute vahel, kirjutas ta järgmist:
Keegi ei tea täpset summat, mille ravimifirmad maksavad arstidele, kuid Ameerika Ühendriikide üheksa suurima ravimifirma aastaaruannete põhjal hindan, et see summa ulatub ainuüksi Ameerika Ühendriikides kümnetesse miljarditesse dollaritesse aastas. Selliste vahenditega on ravimitööstus saavutanud väga ulatusliku kontrolli selle üle, kuidas arstid hindavad ja kasutavad ravimitööstuse tooteid. Ravimitööstuse laialdased sidemed arstidega, eelkõige prestiižsete meditsiinikoolide juhtivate õppejõududega, mõjutavad teadusuuringute tulemusi, ravitavasid ja isegi arusaama sellest, mida pidada haiguseks.“
Peavoolumeditsiin ja -meedia, mida kontrollivad FDA ja tema ravimifirmadest „kliendid“, on teinud kõik, mis nende võimuses, et C-vitamiini ja muid looduslikke ning taskukohaseid eneseravi-vahendeid ei hakataks kasutama esimese abinõuna iga tervisehäda puhul, mis meid võib tabada.
Miks nad seda teevad?
Sest toidulisandeid ei saa patenteerida ja sellepärast ei kõlba need erinevalt ravimitest triljonite dollarite teenimiseks intellektuaalomandiõiguse kaudu. See ei tähenda aga, et nad pidevalt ei püüaks leida võimalust omandada kontrolli meie ravivalikute üle; selle nimel tehakse propagandat, levitatakse valeinfot ja võetakse vastu kavalaid seadusi, kõik muidugi „rahva ohutuse“ nimel. Juulis 2011 esitasid FDA ja senaator Dick Durbin (demokraat) järjekordse seaduseelnõu – 2011. aasta toidulisandite märgistamise seadus (S.1310) –, mis on välja mõeldud kindla eesmärgiga lämmatada toidulisanditootjaid naeruväärsete ja ülearuste märgistus- ja hoiatamisnõuetega.
Nad ei taha, et avalikkus saaks teada, milline uskumatult tugev ravitoime on C-vitamiini suurtel annustel (kui suu kaudu võetakse iga päev sisse 4–20 ja enamgi grammi ning veenisiseselt manustatakse vajaduse korral 30–200 ja enamgi grammi päevas); selliste annuste puhul aitaks C-vitamiin inimkonnal võidelda kõige raskemate krooniliste ja ägedate terviseprobleemidega.
Me peame kõik õppima, kuidas tulla toime lõputute terviseprobleemidega väiksematest õnnetustest antibiootikumide suhtes resistentsete nakkushaigusteni, mis tapavad Ameerika Ühendriikides igal aastal üle 100 000 inimese. Me peame olema täielikult informeeritud kõikidest võimalustest ja võitlema süsteemi vastu, mis püüab võtta meilt võõrandamatut õigust valida looduslikke ravivahendeid tavameditsiini ettekirjutuste asemel.
Dr Levy näitab meile, kuidas päästa elusid. Me vajame rohkem selliseid võitlejaid, nagu on tema ja Ralph Fucetola, JD, kes on saanud tuntuks „vitamiiniadvokaadina“ ning keda on korduvalt esile tõstetud selle tähtsa rolli eest, mida ta mängis 1995. aasta DHEA kohtuasjades, esindades Life Extension Foundationit (Elu Pikendamise Fond), samuti hiilgav põhiseadusetundja Jonathan Emord, kes on föderaalkohtus võitnud FDA-d seni kokku kaheksal korral, kaitstes Ameerika Ühendriikide põhiseaduse 1. parandust