C-vitamiin? Ma olin veel rohkem hämmastunud. Nagu iga teine inimene, nii teadsin ka mina, et C-vitamiin on küll hea asi, kuid organism võib seda saada vaid täisväärtuslikust toidust või toidulisanditest ning tavaliselt mitte rohkem kui 50–250 milligrammi korraga. Selles tilgutikotis oli 50 grammi (50 000 milligrammi) C-vitamiini ja seda manustati kogu operatsiooni vältel.
Kuigi ma ei teadnud, miks C-vitamiin oli sellele patsiendile nii hästi mõjunud, taipasin kohe, et olin leidnud uue relva oma ravivahendite arsenali. Kuid isegi siis ei teadnud ma veel, kui võimas see uus relv on. Aga see tähistas minu teise ja kindlasti tähtsama arstihariduse omandamise algust. Kui vaatan sellele praegu tagasi, siis saan aru, et mu varasem väljaõpe oli andnud mulle vaevalt midagi enamat kui suhteliselt korraliku aluse kõigele, mida pidin juurde õppima pärast kohtumist dr Hugginsiga. Kummalisel kombel oli üks hambaarst õpetanud mulle kliinilise meditsiini ja füsioloogia kohta rohkem kui kõik varem minu elus kohatud meditsiinidoktorid kokku.
Kui ma hakkasin uurima teaduskirjandust C-vitamiini kohta, siis minu hämmastus üksnes kasvas. Sain teada, et C-vitamiin on midagi hoopis enamat kui vitamiin, mida inimene peab saama ühe tillukese annuse iga päev, et mitte haigestuda vaegushaigusesse skorbuuti. Võib öelda, et see on kõige olulisem toitaine, mida me saame sisse süüa.
Vastupidiselt peavoolu arstide pimesi korratavale mantrale „seda ei ole teaduslikult uuritud“ leidsin väga palju teavet, millest enamik pärineb kõige tunnustatumatest ja lugupeetavamatest meditsiiniajakirjadest. Artikkel artikli järel rääkis sellest, et C-vitamiinil on ainulaadne võime hävitada, neutraliseerida või muul viisil välja ravida uskumatult paljusid erinevaid nakkushaigusi, eriti viirushaigusi. Peale selle näib, et ei ole ühtegi mürgistust ega toksilist kahjustust, mille tagajärgi õigesti manustatud C-vitamiini annus ei raviks.
Dr Frederick Klenner hakkas 1940. aastatel esimesena kasutama C-vitamiini megagrammiseid veenisiseselt manustatavaid annuseid selleks, et tõhusalt ravida paljusid nakkushaigusi või saavutada isegi patsiendi täielik tervenemine. Mõnda neist haigustest peetakse isegi praegu ravimatuks, nagu lastehalvatus, teetanus ja entsefaliit. Ta oli teerajaja, kes näitas, et C-vitamiin võib toimida väga tõhusa vastumürgina selliste mürkide surmavate annuste puhul nagu süsinikmonooksiid (vingugaas), pestitsiidid, barbituraadid ja isegi raskmetallid.
Ka teised arstid on sellest ajast saadik järginud dr Klenneri näpunäiteid ja kui nad on kasutanud tema soovitatud annuseid, on nad saanud samasuguseid tulemusi. Minu otsesed kogemused C-vitamiiniga on olnud samuti hämmastavad, vaadatuna igast mõistlikust kliinilisest vaatenurgast. Kardioloogina ei ole mul küll kunagi olnud võimalust ravida nii erinevaid nakkushaigusi ja mürgistusi kui need, millega puutus kokku dr Klenner. Sellele vaatamata olen ka mina edukalt ravinud paljusid seisundeid, mille vastu tänapäeva arstiteadus oskab soovitada üksnes voodirahu, toetavat hooldust ja õrna lootust, et ehk suudab immuunsüsteem ka seekord lõpuks ikkagi peale jääda.
Mul on tulnud kahel korral ravida Lääne-Niiluse viirusesse nakatunud inimest ja need kaks patsienti kahest said täiesti terveks pärast üksnes kolmepäevast ravi C-vitamiini ülekannetega veeni. Mõlemad patsiendid olid enne seda olnud juba kuude viisi haiged ja nendest ühel oli viiruse levik arenenud nii kaugele, et laborianalüüside kohaselt oli tal tekkinud ka hepatiit. Sellele vaatamata kadus isegi hepatiit sama kiiresti ja täielikult kui kõik muud selle haiguse märgid ja sümptomid. Samamoodi tervenesid kolme päevaga C-vitamiini veeniülekannete toimel ka need kaks patsienti kahest, kes pöördusid minu poole nakkusliku mononukleoosiga. Mõlemad olid noored inimesed ja üks neist oli olnud juba mitu kuud nii haige, et langes sellepärast kolledžist välja.
Kui külastasin tuttavaid Lõuna-Ameerikas Colombias, paluti mul ravida üht 15-aastast tüdrukut, kellel oli hemorraagiline Dengue palavik. Veenisisene C-vitamiin ei olnud kättesaadav, seepärast kasutasin 10 grammi suukaudset liposoomset C-vitamiini. See lihtne ravi tegi ta kolme päevaga täiesti terveks.
Isegi Lyme’i tõbi ehk puukborrelioos allub C-vitamiin-ravile. Erinevalt paljude muude nakkushaiguste ravimisest C-vitamiiniga, mida olen pealt näinud, on veenisisese C-vitamiiniga mõne päeva jooksul täielikult välja ravitav siiski ainult äge puukborrelioos. Krooniline puukborrelioos, mis on organismis olnud juba kuid või aastaid, on alati reageerinud hästi C-vitamiini suurte annuste kasutamisele, kuid sellega ei ole õnnestunud borrelioosi lõplikult välja juurida või inimest päris terveks ravida. Siiski on paljud minu patsiendid saavutanud tänu C-vitamiin-ravile taas kliiniliselt normaalse seisundi, kuigi haigust põhjustanud mikroobi ei õnnestunud kehast päriselt kõrvaldada. Puukborrelioosi ja selliste krooniliste nakkuste nagu AIDS ja C-hepatiit puhul saab patsiendi C-vitamiiniga sageli ravida sümptomivaba või peaaegu sümptomivaba seisundini. See võimaldab patsiendil oma nakkusega piiramatu aja „koos eksisteerida“ ja jätkata normaalset elu.
C-vitamiin on ühtlasi parim vahend hea tervise säilitamiseks. Nakkustel on harva võimalik meis kanda kinnitada, kui C-vitamiini sisaldus kehas on normaalne. Ka enamik vähktõvejuhtumitest saab alguse neist kudede piirkondadest, milles on suurenenud oksüdatiivne stress; seda saab öelda ka nii, et nendes piirkondades ei ole piisavalt C-vitamiini. Nagu me käesolevas raamatus näeme, on ka infarktini viivate südame veresoonte ummistuste kujunemisel tegemist C-vitamiini puudusega pärgartereid vooderdavas sisemises rakukihis (kohalik skorbuut).
Iga arst, kes on oma arsenali võtnud 50- või 100-grammiste C-vitamiini dooside veenisisese manustamise, on saanud näha selliseid kliinilise seisundi paranemise juhtumeid, mida enamik arste peab kokkusattumusteks või lihtsalt võimatuks.
2009. aastal raviti veenisisese C-vitamiiniga terveks koomasse langenud seagripihaige, kes oli juba sõna otseses mõttes jõudnud punkti, kus tema edasist elus hoidmist hingamisaparaadi abil peeti mõttetuks. Tal olid juba diagnoositud ka röntgenipildil täieliku varjustusega (nn valge) kopsupõletik ja karvrakkleukeemia. Sellest lausa uskumatust loost tehti film pealkirjaga „Living Proof!“ (Elav tõend!), mida näidati Uus-Meremaa telesaates „60 minutit“ augustis 2010. Mehe raviarstid tahtsid juba „tõmmata seinast pistiku“, mille abil patsienti terve eelneva kuu elus hoiti, kuid patsiendi omaksed nõudsid, et enne tuleks proovida C-vitamiin-ravi Klenneri annustes. Ravi andis kiiresti tulemusi ja need olid hämmastavad. Peaaegu otsekohe hakkasid patsiendi kopsud puhastuma ja ta tervenes sedavõrd, et tema kunstliku elushoidmise võis lõpetada. Mõne nädala pärast lahkus ta haiglast omal jalal. Veelgi enam: selgus, et leukeemia oli kadunud koos seagripiga. Olles oma silmaga näinud seda imetaolist ellu tagasipöördumist ja oskamata pakkuda ühtegi muud selgitust, tegid teda ravinud arstid kokkuvõtte, et tegemist oli mingi kokkusattumusega – igatahes ei olnud tervenemisel mingit seost C-vitamiini manustamisega!
Toetudes oma enam kui 15 aasta pikkusele uurimistööle ja isiklikele kogemustele, võin täiesti kindlalt öelda, et suured C-vitamiini annused on lausa imerohi kõikide muude meie käsutuses olevate moodsate ravimite kõrval. Köidete kaupa on olemas uurimusi, mis näitavad, et see on tõesti nii. See on üks ohutuimaid teadaolevaid ravimeid – C-vitamiini toksiline annus on seni veel leidmata, mis on juba ise väike ime. Isegi siis, kui mõne päeva jooksul manustatakse sadu gramme C-vitamiini, on ainsaks kõrvalnähuks alati olnud hea tervis. C-vitamiini hind on enamiku retseptiravimite ja raviprotseduuridega võrreldes lausa naeruväärselt madal. Paljud haigused ja seisundid, mille kohta teadlased on näidanud, et C-vitamiin ravib need täielikult välja, on tavaliste ravimite ja raviviiside kasutamisel ikka veel ravimatud.
Miks valitseb siis selline peaaegu üleüldine soovimatus kaaluda C-vitamiini suurte annuste kasutamist või isegi vaadata tõendeid sellise ravi edukuse kohta? Selle küsimuse jätan vastamiseks lugejale. Olenemata sellest, mis on sellise suhtumise põhjus, on see andestamatu! Mitte miski ei muutu, enne kui avalikkus hakkab arstidelt nõudma, et nad järgiksid neid õilsaid aateid, mida väidavad end järgivat.
Lugedes seda raamatut ja tutvudes kõigi nende veenvate andmetega,