Oma uusimale ja väga teretulnud raamatule on dr Thomas Levy valinud täpse ja põhjendatud pealkirja „Esmane rohi kõikide hädade vastu“. Me elame väga keerulisel ajal paljudest mürkidest rikutud planeedil, mida tabavad olulised magnetilised ja atmosfäärimuutused – need annavad oma panuse sellesse krooniliste degeneratiivsete haiguste epideemiasse, mida tänapäeval näeme vohamas kõikjal enda ümber, alates südamehaigustest, vähist, rasvumisest, suhkurtõvest jne. On vaja temasugust eksperti ja tõeliselt motiveeritud propagandisti, et teavitada avalikkust kõikidest nendest hämmastavalt tõhusatest, peaaegu mittetoksilistest raviviisidest, mida liigagi sageli kasutatakse Ameerikas alles pärast seda, kui ükski tunnustatud raviviis ei ole aidanud.
Minu arvates ei ole üldse küsimust, kas C-vitamiin on tõesti kõige universaalsem ravim, mida tänapäeval teame. Iga tervisehäda on paremini ravitav ja paranemine täielikum, kui patsiendid saavad vajalikus annuses C-vitamiini.
Me vajame meditsiini revolutsiooni ja dr Thomas E. Levy on kahtlemata üks olulisimaid teenäitajaid, kes aitab meid juhtida tõelise tervise ja pika eluea poole.
Thomas E. Levy „Curing the Incurable: Vitamin C, Infectious Diseases and Toxins“ 2002, MedFox Publishing. Võib-olla pigem arstide jaoks ettenähtud raamat, millest aga igaüks võib saada täiendavat teavet C-vitamiini väga mitmekülgse ravitoime ja ka kasutamise kohta (tlk).
Ameerika Ühendriikides (tlk).
/* Script */
Sissejuhatus
Ma tundsin aukartust, kui juhtusin pealt nägema sündmust, mis muutis alatiseks suuna, mille olin elus valinud, ja viisi, kuidas ravida patsiente. Sel päeval nägin, kuidas ühel väga raskes seisundis hulgiskleroosipatsiendil toimus kiire ja hämmastav kliinilise seisundi paranemine, mida lihtsalt ei peetud võimalikuks. Olen kindel, et kui ma poleks seda näinud oma silmaga, siis oleksin öelnud: „See on võimatu!“ Kuigi olin tähele pannud paljusid muidki samalaadseid, ehkki mitte nii vapustavaid tervenemisi, oli selle patsiendi seisundi paranemine nii hämmastav ja toimus nii kiiresti, et see muutis täielikult minu arusaamu füsioloogiast, haigustest ja nende ravimisest.
See juhtus 1993. aasta suvel Colorado Springsis. Kuni selle ajani olin täielikult pühendunud oma erapraksisele. Kardioloogia oli minu valitud eriala juba meditsiiniõpingute esimesel kursusel – enamikul minu kursusekaaslastest ei olnud sel ajal nii kindlat sihti ja otsustavust. Juba noorukina tahtsin saada arstiks. Kõigil ülejäänud õpinguaastatel ja peaaegu kogu erapraksise vältel olin väga õnnelik selle üle, mida tegin. Tundsin, et toon oma patsientide ellu väga suuri positiivseid muutusi.
1992. aasta paiku hakkas mind aga närima teatav rahulolematuseuss. Mulle tundus, et kardioloogiapraksisest jääb justkui väheks. Kuigi mul ei olnud kahtlust, et olin aidanud muuta oma patsientide terviseseisundit oluliselt paremaks, oli ikkagi nagu midagi puudu. Nendele suhteliselt vähestele inimestele, kellele usaldasin oma tundeid, rääkisin mind rahutuks tegevast tundest, et mul tuleks tegeleda millegi tähtsamaga, kuigi mul polnud mingit ettekujutust, mis see uus „miski“ peaks olema.
Umbes aasta hiljem kohtasin dr Hal Hugginsit, tõelist maadeavastajat meditsiini alal, kes mõistis täielikult, et väga paljud haigused algavad hambaarstitoolist. Dr Huggins pani kahtluse alla moodsa hambaravi paljud põhilised, kuid sellele vaatamata väärad arusaamad – mille eest paljud teda austasid, kuigi veelgi rohkem oli vist neid, kes teda sõimasid. Dr Hugginsil olid konkreetsed tõendid, et paljud üldiselt omaksvõetud hambaravimeetodid avaldavad olulist negatiivset mõju organismi kui terviku seisundile.
Dr Huggins oli minu kohatud arstide hulgas tõepoolest üks esimesi, kes ravis kogu patsienti. Ta oli hamba-, mitte üldarst, kuid käsitles siiski ka paljusid muid küsimusi peale patsiendi hambamure. Ta tegeles koos oma assistentide meeskonnaga toitumise, dieedi, toidulisandite ja elustiili küsimustega. Kui ta tegi patsiendi hambaid kontrollides ja ravides kindlaks muu terviseprobleemi, hoolitses ta selle eest, et patsient pöörduks eriarsti poole.
Sel ajal oli dr Hugginsil laialdane praksis; ta oli spetsialiseerunud hambatoksiinide, sealhulgas elavhõbeplommide ja krooniliste infektsioonipesade kõrvaldamisele. Kuigi hambatoksiinid ei olnud minu jaoks päris uus teema, polnud ma oma südamepatsientide hindamisel ja ravimisel pööranud sellele kunagi erilist tähelepanu. Ma ei olnud eales mõelnud võimalusele, et varasem hambaravi, eriti endodontne (nn juurekanali) ravi, võib põhjustada valusid rinnus, arteri sulgumisi ja südameatakke, mille all paljud minu patsiendid kannatasid.
Varsti pärast meie kohtumist kutsus dr Huggins mind oma kliinikusse vaatama, mida ta teeb. Ma läksin sinna, olles valmis midagi õppima, kuid ma ei olnud kaugeltki valmis selleks, mida seal nägin ja kogesin.
Hiljem külastasin dr Hugginsi kliinikut veel mitmel korral. Minu uudishimu ja hämmastus üha kasvasid, kui nägin üht patsienti teise järel reageerimas ravile viisil, mis oli täielikult vastuolus sellega, mida minu arstistuudium oli mind õpetanud ootama. Enamik tema patsientidest oli väga raskes seisundis. Kaugelearenenud hulgiskleroosi juhtumid, amüotroofne lateraalskleroos (Lou Gehrigi tõbi), Parkinsoni tõbi ja Alzheimeri tõbi olid tavalised. Paljud patsiendid ei saanud enam ratastoolita liikuda. Päris kindlasti polnud ma kunagi näinud ega isegi kuulnud, et sellistel patsientidel võiks esineda mingit olulist kliinilise seisundi paranemist – olenemata raviviisist või meditsiinilise sekkumise laadist. Aga selles kliinikus oli seisundi oluline paranemine reegel. Vaid harva juhtus, et patsiendi tervis ei läinud tavalise kahenädalase ravi jooksul oluliselt paremaks.
Kõiki patsiente jälgiti, tehes ulatuslikke ravieelseid ja -järgseid laborianalüüse. Normist erinevad vere- ja uriinianalüüside tulemused muutusid pärast kahenädalast haiglaravi tavaliselt normaalseks või normilähedaseks. Podagra-tasemele lähenevad kusihappesisalduse näidud langesid järsult, maksa- ja lihaseensüümide sisalduse normist erinevad väärtused paranesid kiiresti. Mida rohkem ma seda haiglat külastasin, seda rohkem lõid kõikuma minu arstihariduse alussambad. Dr Huggins tundis ilmselgelt füsioloogiat ja keemiat palju paremini kui ükski teine arst, keda olin kohanud, ning tema patsientide kliinilise ravi tulemused näitasid järjekindlalt tema raviviiside õigsust.
Kui kogu see teave oli minus settinud, sain aru, et paljud kroonilised degeneratiivsed haigused ei tähenda tegelikult pöördumatut kohtuotsust, mis kuulutab kannatusi ja enneaegset surma. Nägin oma silmaga, milliseid lihtsaid ja terviklikke meetodeid kasutati peaaegu kõikide selliste haiguste ravimiseks ja positiivsete tulemuste saavutamiseks.
Kuigi esimesed külaskäigud dr Hugginsi kliinikusse olid juba kõigutanud enamikku minu meditsiinialastest tõekspidamistest, pidid varsti muutuma ka nende põhialused.
Sellel minu elu pöördelisel päeval veeretas põetaja hambaarstikabinetti väga haige ja loiu patsiendi. See naine oli üks paljudest kaugelearenenud hulgiskleroosi põdevatest ratastoolipatsientidest, kes olid lõpuks kuidagi jõudnud dr Hugginsi kliinikusse. Röntgeniülesvõte tema suust näitas hammaste ulatuslikku patoloogiat – isegi minu üsna kogenematu silma jaoks. Palju hambaid oli puudu, suus olid mõned implantaadid ning suretatud närvi ja ravitud juurekanaliga hambad, ka lõualuu kogumass näis olevat kahanenud. Kuigi tema üldine terviseseisund oli halb, tehti tema hammastele sel päeval mitmetunnine kirurgiline operatsioon. Mõned hambad tõmmati välja, varem väljatõmmatud hammastest lõualuusse jäänud õõnsusi puhastati ja mõned elavhõbeamalgaamist plommid asendati bioloogiliselt kokkusobivate komposiitplommidega.
Sel ajal mõtlesin endamisi, et see oli küll kaugelt liiga suur töö nii haige ja ilmselt ka nõrga patsiendi jaoks. Pealegi teadsin, et mõned minu noored ja terved sõbrad, kellel hambaarst oli eemaldanud ühe külastuse ajal mitu tarkusehammast, pidid pärast seda veetma mitu päeva voodis, enne kui jõud järk-järgult tagasi tuli ja algas tervenemine.
Selle patsiendiga ei olnud asi nii. Peaaegu kohe pärast kirurgilise operatsiooni lõppu ta naeratas, tegi natuke naljagi, teatas, et tema energia on taastunud, ja ütles isegi, et tahab minna õhtul koos põetajaga linna peale, et proovida süüa biifsteeki nende väheste korras hammastega, mis olid jäänud