Vananemise geneetilisi ja molekulaarbioloogilisi põhjuseid uuritakse praegu väga intensiivselt (vt ptk-d „Vananemise bioloogia” ja „Vananemise ja pikaealisuse geneetikast”), samas saab nende võimalikke tulemusi rakendada siiski alles tulevikus vananevatele inimestele. Seega ei kaota kuidagi aktuaalsust teised eduka vananemise uurimisvaldkonnad.
Aktiivse või aktiivsena vananemise mõistet on toetanud Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), mille eestvõtmisel oli 2012. aasta pühendatud aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse teemale. Ka Eestis leidis see tegusat vastukaja ning sotsiaalministeeriumi koordineerimisel koostati Eesti aktiivsena vananemise arengukava 2013.–2020. aastaks (https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Sotsiaalhoolekanne/Eakatele/aktiivsena_vananemise_arengukava_2013-2020.pdf). Selle arengukava määratluse järgi „Aktiivsena vananemine tähendab inimese vananedes tema tervise, turvatunde, elukvaliteedi ja ühiskonnas osalemise kindlustamist”.17 Strateegia rõhutab, et vananemine on pidev protsess, mis toimub kogu elukaare jooksul. Sama allikat tsiteerides: „Vanemaealiste autonoomia ja iseseisvuse säilitamine on sealjuures aktiivsena vananemise üks võtmekomponente.” Sõna „aktiivsena” rõhutab kestvat osalemist ühiskonnas, majandus-, kultuuri- ja igapäevaelus, mitte vaid füüsilist või tööalast aktiivsust. Seeläbi juhitakse tähelepanu ja tunnustatakse ka pensionile jäänud, haigete või puudega vanemaealiste jätkuvat panust oma perekonna, kogukonna ja ühiskonna heaks.” Aktiivsena vananemise kontseptsioon tugineb paljuski teistele eduka vananemise teooriatele, neid omavahel sidudes. Erinevalt teistest on see viimasel ajal kujunenud poliitika suunamise instrumendiks paljudes riikides, kaasa arvatud Eesti.
Eduka vananemise põhilised komponendid
Kui küsida vanemate inimeste endi käest, mida nad peavad eduka vananemise osaks, siis sagedamini nimetatakse head vaimset, psüühilist ja kehalist tervist ning head sotsiaalset seisundit; toimetulekut ja piisavaid ressursse; rahulolu eluga; elu eesmärgi olemasolu; rahalist kindlust; uute asjade õppimist; rahulolu pakkuvaid saavutusi; meeldivat väljanägemist; produktiivsust; ellu panustamist; huumorimeelt ja spirituaalsust. Eduka vananemise teadusuuringutes sagedamini kasutatud tunnused on toodud tabelis 2.18
Tabel 2. Eduka vananemise peamised komponendid teadusuuringutes. (Bowling, Dieppe, 2005)
| Teoreetilised definitsioonid• Oodatav eluiga.• Rahulolu eluga ja heaolu (kaasa arvatud õnnetunne).• Vaimne ja psühholoogiline tervis, kognitiivne funktsioon.• Isiklik arenemine, uute asjade õppimine.• Kehaline tervis ja funktsioneerimine, iseseisev toimetulek.• Psühholoogilised omadused ja ressursid, kaasa arvatud autonoomsuse tajumine, kontroll, iseseisvus, kohanemisvõime, hakkamasaamine, eneseväärikus, positiivne väljanägemine, eesmärgid.• Osalemine sotsiaalses ja kogukonna elus ning vabaajategevustes, integratsioon.• Sotsiaalsed võrgustikud, toetus, osalemine, aktiivsus. |
| Muud kasutatud definitsioonid• Oskused.• Toidu nautimine.• Majanduslik kindlus.• Naabrus.• Kehaline väljanägemine.• Produktiivsus ja ellu panustamine.• Huumorimeel.• Eesmärgi tunnetamine.• Spirituaalsus. |
Uuringud eduka vananemise valdkonnas muutuvad üha multidistsiplinaarsemaks, biomeditsiini meetodeid kombineeritakse psühholoogiliste ja sotsioloogilistega, järjest rohkem arvestatakse nii inimeste erinevuste kui vananemisprotsessi heterogeensusega ning hõlmatakse elukaare perspektiiv. Seniste uuringute tulemusi on viimase veerandsajandi jooksul rohkesti ellu rakendatud nii terviseedenduses, ressursside jagamisel ja paigutamisel kui ka eakate tõrjutuse vähendamisel. Erinevad teooriad ei välista, vaid täiendavad üksteist. Seni kasutatakse eduka vananemise kontseptsiooni üsna laialdaselt nii teadusuuringutes kui ka praktikas, kuigi viimasel ajal kõneldakse üha sagedamini aktiivsest või aktiivsena vananemisest (European Innovation Partnership on Active and Healthy Ageing https://webgate.ec.europa.eu/eipaha/).
Vanaea haprus
Viimastel aastakümnetel on põhjalikumalt uuritud ka vananemise vastandkülge – seda, miks mõned inimesed vananevad ja haigestuvad teistest kiiremini, miks osal vanemaealistel inimestel võib suhteliselt väike kõrvalekalle tavapärasest põhjustada raskete tagajärgedega seisundeid ja kõrvalabi vajadust (tekib niinimetatud probleemide kaskaad). Inimese vananemise uuringutes on vanaea haprus (frailty) saanud viimase dekaadi üheks juhtprobleemiks. Selleks on ka selge ühiskonnapoolne nõudlus – et inimesed elavad üha kauem, siis on tervise- ja toimetulekuhäiretega eakate populatsiooni suurenemine koormaks riikide tervishoiu- ja hoolekandesüsteemile.
Haprus on seisund, mille puhul on suurenenud inimese haavatavus stressoritest ning sellest tulenevalt ebasoodsate tervisetulemite ja/või surmarisk. Haprus tekib aegamööda, kuid seda markeerivad ägedad sündmused. Iseloomulik on lihaskoe kadu (sarkopeenia), immuunsüsteemi ja neuroendokriinsüsteemi talitluse häired, halb energiaregulatsioon. Hapruse tunnuseks on paljude organite reservide vähenemine, mille tõttu haprad eakad on ohustatud raskete tagajärgedega kehalistest või vaimsetest häiretest juba näiliselt väikeste mõjutuste tõttu, nagu lihtne infektsioon, uus ravim või keskkonna vahetus. Uuringud on näidanud, et habrastel eakatel on oluliselt halvem prognoos ja suuremad tervishoiukulutused paljude haiguste puhul – südamepuudulikkus, pahaloomulised kasvajad, neerupuudulikkus, diabeet, kirurgilised haigused, niisamuti halvem prognoos pärast erakorralise meditsiini osakonnast või haiglast lahkumist.19–22 Sagedasemad haprusega seotud probleemid on kukkumine, deliirium ja liikumishäired. Niisamuti on habrastel eakatel aeglustunud paranemine, suurem risk sattuda haiglasse ja pikaajalisse hooldusasutusse ning suurenenud surevus. Riskide suurus jääb vahemikku 1.2–2.5.23
Haprust ei ole kõikidel eakatel inimestel, kuigi sagedus kasvab vanusega, eriti pärast 80. eluaastat. Kodus elavatest inimestest on haprust 4–17%-l (keskmine 10%), seejuures 65–74-aastastest 3–7%-l ning 90-aastastest ja vanematest 32%-l. Naistel on haprust ligikaudu kaks korda sagedamini kui meestel, kuigi naiste eluiga on pikem.23–25 Haiglasse võetud inimestest on haprust 33–51%-l.22, 26 Haprus võib olla esmane (ilma haigusteta) või teisene (haigustega seotud) sündroom. Umbes 7%-l inimestest, kellel on haprus, ei ole diagnoositud ühtegi haigust ja 25%-l on vaid üks haigus. Lisaks haprusele eristatakse ka hapruse-eelset seisundit (prefrail). Sellistel inimestel on, eriti ägeda sündmusega (vigastus, äge haigus, psühholoogiline stress) seoses hapruse olulise suurenemise oht, ägedast seisundist taastumine on neil aeglustunud, niisamuti on suurenenud kukkumise ja hooldusasutusse sattumise risk.27
Hapruse võimalikult varane diagnoosimine võimaldab rakendada sihipäraselt tõenduspõhiseid sekkumisi (eeskätt liikumine, toitumine/toidulisandid ja ravimite ülevaatamine) ning ennetada tüsistuste teket. Teisalt suurendab haprus paljude protseduuride/ravimeetodite riske, mistõttu nende määramisel tuleb arvestada haprust lisaks muudele haigustele/probleemidele. Seega on haprus geriaatriline sündroom, kus eakal inimesel on suurenenud tervise ja toimetuleku (edasise) halvenemise risk, kuid adekvaatse sekkumisega on seda riski võimalik vähendada ja tüsistusi ennetada või leevendada.20, 23
Hapruse erinevad mudelid
Kuigi sagedamini räägitakse üldisest haprusest, eristatakse sellel ka erinevaid tüüpe. Haprus võib olla füüsiline või kognitiivne või nende kahe kombinatsioon.
Kognitiivse hapruse kontseptsiooni aluseks on tõendid, et psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid võivad kiirendada puude tekkimist, hospitaliseerimist, hooldusasutusse siirdumist või surma. Mõnikord on seosed ilmsed. Näiteks suhkurtõbi on haigus, mis põhjustab füüsilist haprust (sarkopeenia teke) ja kognitiivset