Kaheksakümnendad eluaastad ja sellest edasi
Keha. Umbes 10–15%-l inimestest ei ole ka väga vanas eas kroonilisi terviseprobleeme. Füsioloogilised vananemisnähud, eriti koos haigustega, muudavad toimetuleku igapäevaeluga keerulisemaks – kehalisest võimekusest on järele jäänud pool või veelgi vähem, kehakaal hakkab vähenema, vastuvõtlikkus nakkushaigustele suurenema.
Vaim. Sagenevad haigused, mis kahjustavad vaimseid võimeid ja põhjustavad dementsuse teket. Samas on ligikaudu pooled väga vanadest inimestest vaimselt igati terved ja ärksad. Igasugused muutused on stressirohked, neid püütakse pigem vältida. Võib tekkida hirm sõltumatuse ja iseseisvuse kaotuse ees.
Sotsiaalsed ootused. Jõukohane osalemine ühiselus, elukogemuste edasiandmine noortele. Pereringis kipuvad tekkima patroneerivad hoiakud, ealist diskrimineerimist tuleb ette paljudel elualadel. Samas väärtustatakse väga vanu ärksaid inimesi hea eeskujuna noorematele.
Vananemismuutusi uuritakse tihtipeale statistiliste meetoditega. Selliselt saadud tulemused iseloomustavad tõepoolest mingis vanuserühmas domineerivaid seisundeid, kuid ei pruugi kajastada iga konkreetse inimese olukorda, kes kronoloogilise vanuse järgi sellesse rühma võiks kuuluda. Sestap loovadki üldistavad kokkuvõtted erinevas eas inimestest pigem tausta. Mida vanemaks saavad inimesed, seda suuremaks muutuvad nende erinevused. Nii ei pruugi kronoloogilise vanuse põhjal tehtud otsused olla kuigi tõesed. Paljude otsuste tegemisel tuleks olla võimalikult eelarvamustevaba ja lähtuda inimese tegelikust seisundist, võimetest ja huvidest.
Vanaks saadakse alati esimest korda elus, seega on vananemine ainus võimalus kogeda erinevate eluperioodide valusid ja võlusid. Paljud väga vanad inimesed ütlevad, et alles nüüd, mil keha hakkab koost lagunema, on nad hakanud elust aru saama ja taipama selle mõtet. Kindel on see, et igaüks, kes tahab kaua elada, peab leppima vanaks saamisega.
Kasutatud kirjandus
Bachmann T, Maruste R. (2001). Psühholoogia alused. Ilo.
Butterworth G, Harris M. (2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Global Population Statistics. Population by age groups http://www.geohive.com/earth/population_age_1.aspx (vaadatud 22.01.2016)
Glöckler M, Goebel W. (2008). Laps. Meditsiinilis-pedagoogiline nõuandja. Premark.
Kagadze M, Kullasepp K. (2012). Muutuste maailma. 7. klassi inimeseõpetuse õpik. Lk 6–27. Koolibri.
Kontopodis H, Wulf C, Fichtner B. (2011). Children, development and education. Springer. doi:10.1007/978-94-007-0243-1_1.
Marcdante K, Kliegman M. (2015). Nelson Essentials of pediatrics. 7th edition. Elsevier.
Special EUROBAROMETER 378 „Active ageing” (2012) http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_378_en.pdf (vaadatud 28.10.15)
Zizza CA, Ellison KJ, Wernette CM. (2009). Total Water Intakes of Community-Living Middle-Old and Oldest-Old Adults. The Journals of Gerontology. Series A: Biological Sciences and Medical Sciences 64A (4): 481. doi:10.1093/gerona/gln045.
Transgenerational design Matters, „Characteristics of our Aging Population: The Elderly Sub-Population” http://transgenerational.org/aging/demographics.htm (vaadatud 22.01.2016).
Why Population Aging Matters: A Global Perspective. https://www.nia.nih.gov/publication/why-population-aging-matters-global-perspective/trend-3-rising-numbers-oldest-old (vaadatud 22.01.2016).
Edukas vananemine ja vanaea haprus
Kai Saks
Inimesed vananevad väga erinevalt. On neid, kes suudavad 100-aastaselt joosta maratonidistantsi, kui ka neid, kes vajavad juba enne 65. eluaastat igapäevaelus kõrvalist abi. Paljud eakad inimesed on eluga rahul ja nende elukvaliteet on hea, kuid küllalt palju on ka rahulolematuid ning üsna sageli on depressiivsust. Selliste erinevuste põhjuste otsimine on gerontoloogia oluline uurimisvaldkond.
Edukas vananemine
Edukas vananemine tähistab eeskätt füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu vanemas eas. Seda terminit hakati kasutama 1950. aastatel ning eriti populaarseks muutus see 1980. aastatel. Edukat vananemist on käsitletud väga erinevates valdkondades, alates psühholoogilistest aspektidest kuni molekulaarbioloogiliste ja geneetilisteni. Eduka vananemise kõrval kasutatakse veel selliseid termineid nagu normaalne, füsioloogiline, tavaline, aktiivne, efektiivne, produktiivne, harmooniline vananemine – neil kõigil on oma spetsiifika.
Esimesed teooriad käsitlesid edukat vananemist kui edukat tagasitõmbumist aktiivsest elust ning ettevalmistumist surmaks (tagasitõmbumise teooria; disengagement theory).1 Tagasitõmbumise teooria oli populaarne 1960. aastatel, mil peeti loomulikuks, et vanemas eas inimesed loobuvad paljudest tegevustest, sotsiaalsest osalemisest ning suhetest. Teooria oli elujõuline ligi veerand sajandit. Aktiivsuse teooria (activity theory) kohaselt on vananemine edukas siis, kui ka vanemas eas jäävad püsima keskeaks saavutatud aktiivsus ja ellusuhtumine ning vananemisega kaasnev rollide kaotus saab edukalt asendatud – nii on võimalik säilitada positiivne enesehinnang.2 Need mõlemad teooriad ei ole hästi rakendatavad tänapäeva arenenud ühiskondades, sest ei arvesta vanemaealiste inimeste suurt heterogeensust. Järgnevalt muutus populaarseks seisukoht, et edukas vananemine tähistab sisemist õnnetunnet ja rahulolu endise ning praeguse eluga. Edaspidi hakati üha rohkem rõhutama arengut ja progressi vanemas eas (vt ptk „Vananemise psühholoogiast”).
Tänapäeval on üks levinumaid Rowe’ ja Kahni eduka vananemise teooria, mille autorid esitasid 1987. aastal ning on seda järgnevalt edasi arendanud.3, 4 Kuigi mudel sisaldab ka sotsiaalset komponenti, peetakse seda siiski eduka vananemise biomeditsiiniliseks mudeliks. Kuni 20. sajandi viimase veerandini jagati vanemaid inimesi peaasjalikult selle alusel, kas neil oli haigusi ja toimetulekuhäireid või mitte (patoloogiline ehk haiguslik või mittepatoloogiline ehk normaalne vananemine). Selle seisukoha järgi on võimalik vananeda haiguste- ja puuetevabalt, kuid paljud väiksemad muutused, näiteks vererõhu ja vere glükoosisisalduse vähene tõus või mõõdukad mäluhäired on vanas eas paratamatud. John W. Rowe’ ja Robert L. Kahni artiklis, mis ilmus 1987. aastal ja põhines MacArthuri fondi eduka vananemise uuringu andmetel (MacArthur Foundation Study on Successful Aging), eristati kahte tüüpi haigustevaba vananemist, normaalset (normal ageing) ja edukat (successful ageing). Autorite hinnangul tähistab normaalne vananemine haigustevaba, kuid kõrge riskiga vananemist ning edukas vananemine haigustevaba, madala riski ning heade funktsioonidega vananemist. Rowe ja Kahn arendasid oma teooriat edasi ja leidsid, et edukas vananemine sisaldab kolme põhikomponenti: haiguste ja haigustest tingitud puuete väike tõenäosus, head kognitiivsed ja kehalised võimed ning aktiivne osalemine elus. Haiguste väike esinemisrisk tähendab mitte ainult haiguste, vaid ka nende riskitegurite puudumist. Uuringud olid selleks ajaks veenvalt näidanud, et paljud seni vananemisega paratamatult kaasnevaks peetud muutustest on tegelikult seletatavad mitte niivõrd vanuse ja pärilikkusega kui elustiili ja väliste keskkonnateguritega. Aastate jooksul kahjulikud mõjud kuhjuvad ning suureneb haigestumise risk ja sageneb haigestumine. Need haigused ei ole vananemisest tingitud, vaid vananemisega seotud. Seega, tervislik elustiil ja väliste riskide vältimine aitaks vähendada riski haigestuda mitmetesse vanas eas sagedastesse haigustesse (suhkurtõbi, kõrgvererõhktõbi, südame- ja veresoonkonna haigused). Hea ja riskivaba tervis loob eeldused heaks funktsioneerimiseks. Edukas vananemine realiseerub aga alles siis, kui inimene seda potentsiaali tegelikult kasutab ehk on aktiivne. Nende teooriat