Gerontoloogia. Kai Saks

tuumikteemad, mida peaksid teadma tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas töötavad professionaalid. Süva­teadmiste omandamine kuulub erialade pädevusse. Peatükkides on leida viiteid ja linke allikatele, kust saab teemadest põhjalikuma ülevaate. Osa peatükke on koostatud üld­tunnustatud seisukohtade koondülevaatena, teised käsitlevad praegu aktuaalseid vananemis­uuringute valdkondi koos detailsete viidetega vastavatele teaduspublikatsioonidele. Osa teemasid on erinevatest aspektidest kajastatud mitmes peatükis, millele tekstis ka viitame. Eesti olukorra kirjeldamiseks esitame uuringute põhitulemusi valdkondades, mis olid meile kätte­saadavad.

      Gerontoloogia on kiirelt arenev teadusharu ning lähemad aastad või aastakümme võivad tuua rohkelt uusi teadmisi. Raamatu autorid on lubanud uuenduste kohta teavet jagada õpikuga kaasneval veebisaidil http://gerontoloogia.ut.ee/

      Õpiku kirjutamisel on suur abi olnud konsultantidest, kes olid lahkelt valmis oma eriala piires nõu andma, suur tänu kõigile!

      Suur tänu retsensentidele prof. Ain-Elmar Kaasikule ja Sirlis Sõmer-Kullile, kelle nõuanded olid abiks teksti lõplikul valmimisel.

      Kai Saks

      Inimese elukaar

      Kai Saks

      Inimese elu alguseks peetakse tavapäraselt tema sünnimomenti koos esimeste hinge­tõmmetega, sest see on selgesti määratav hetk. Kuigi ka üsasisesel perioodil on inimene elus, sõltub siis tema elu otseses mõttes teise inimese – ema – elust. Sünnile järgnevatel aastatel toimub inimese nii kehalises kui vaimses ja sotsiaalses arengus palju muutusi. Esimese 20–25 aastaga saavutab keha küpsuse, vaimne töövõime jõuab kõrgpunkti paarkümmend aastat hiljem, sotsiaalsed tipphetked aga tihtipeale veelgi hiljem. Pika elu viimane veerand on eduka vananemise korral küpsuse ja elu mõtestamise aeg, paraku aga ka paljude kaotuste aeg. Edukalt elanud inimese elukaare pikkus läheneb sajale aastale, kuid lõpeb alati siiski surmaga. Seega tähistab elukaar inimese maist eluteed koos kõigi sündmustega, mis selle kestel aset leiavad. See, kas surma nähakse vaenlase või vabastajana, sõltub igaühe elufilosoofiast.

      Inimese välimus ja võimekus ning suhtumine iseenesesse, samuti ühiskonna ootused tema suhtes on pika elu jooksul üsna erinevad. Tõenäoliselt ei ole kahte ühesugust ja sarnase elukäiguga inimest. Ometi on sarnase vanusega inimestel mitmes valdkonnas rohkem ühist, võrreldes teistesse earühmadesse kuuluvate inimestega.

      Lapse arengut ja kasvu võrreldakse tema vanusele vastavate keskmiste näitude kui normiga. Vananemisel tekkivad muutused on inimeseti palju suuremate erinevustega, ometi saame näiteks välimuse põhjal mõnesuguse täpsusega hinnata inimeste vanust.

      Inimese elukaare saab jagada erinevateks perioodideks, mille osaliselt võivad määrata elatud aastad (kronoloogiline vanus), kuid teisalt tema kehaline, vaimne või sotsiaalne võimekus või funktsioneerimine.

      Vanusepiirid

      Kõige lihtsam on seostada inimese eluperioode elatud aastate arvuga, mida nimetatakse krono­loogiliseks vanuseks. Paljud kronoloogilise vanuse perioodide määratlused käsitlevad detailselt varast eluperioodi. Nii näiteks käsitletakse 7. klassi inimeseõpetuse raames inimese elukaart järgmiselt: imikuiga (0–1-a), väikelapse- ehk maimikuiga (1–3-a), koolieelikuiga ehk varane lapseiga (3–6/7-a), kainikuiga ehk keskmine lapseiga (6/7–11/ 12-a), murdeiga ehk varane noorukiiga (11/12–15/16-a), hiline nooruki­iga (15/16–20/22-a), varane täiskasvanuiga (20/22–40-a), keskmine täis­kasvanu­iga (40–65-a), hiline täiskasvanuiga (üle 65 a).

      Ühte üldtunnustatud kronoloogilise vanuse jaotust, mis haaraks kogu elukaare ja oleks vanema­ealiste puhul detailsem, praegu kasutusel ei ole. Sagedamini vaadeldakse inimesi teatud vanusevahemike kaupa, näiteks 5- või 10-aastase vanuseintervalliga. Siiski on olukordi, kus mingi inimrühma kirjeldamiseks on mõistlik kasutada sihtrühma iseloomustavat üldnimetust. Inimese kehalist, vaimset ja sotsiaalset arengut arvestades on põhjendatud niisugune vanusejaotus, kus lapseiga on piiritletud esimese 15 eluaastaga, noorusiga jääb 15–44 eluaasta vahele, keskiga 45–64 eluaasta vahele ning alates 65. eluaastast võib inimese arvata eakate hulka kuuluvaks. Eakate hulgas omakorda eristatakse kronoloogilise vanuse alusel koguni kolme erinevat eakate rühma. Sellise vanusejaotuse elemente kasutatakse nii statistikas (nt Why Population Aging Matters: A Global Perspective; Global Population Statistics. Population by age groups), teadusuuringutes (nt Zizza jt 2009) kui ka eakatele suunatud meedias (nt Transgenerational Design Matters).

VANUSERÜHMADE JAOTUS KOOS PÕHJENDUSTEGA
Vanuserühma määratlus	Põhjendus
Laps	0–14-a*	Pikkus saavutab maksimumi või on sellele lähedal
Noor	15–44-a	Vaimne töövõime saavutab maksimumi
Keskealine	45–64-a	Produktiivne tööiga
Eakas	65-a ja vanemad	Võimalus jääda vanaduspensionile
Noor vana	65–74-a	Olulist töövõime langust veel ei ole
Vana	75–84-a	Vananemise tunnused selgemini väljendunud
Väga vana	85-a ja vanemad	Paljud vajavad igapäevaelus abi.

      * Eesti Vabariigi seaduste järgi on laps alla 18-aasta vanune inimene.

      Eurobarometer 2011. a aktiivse vananemise uuringu andmetel lõppes noorus Euroopa Liidu elanike arvates keskmiselt 41,8 aasta vanuses (Maltal, Portugalis ja Rootsis 37-a, Küprosel 51-a). Eesti vastanute arvates lõppes noorus 41,9-aastaselt. Vanadus algas Euroopa Liidu inimeste arvates keskmiselt 63,9-aastaselt (Slovakkias 57,7-a, Hollandis 70,4-a). Nooremate inimeste arvates algas vanadus varem kui vanemate inimeste arvates (15–24-a vastanute arvates 59,1-a; 55-a ja vanemate vastanute arvates 67,1-a), meeste arvates varem kui naiste arvates (62,7- vs. 65-a). Eesti vastanute arvates algas vanadus keskmiselt 62,4 a vanuses.

      Eestis oli oodatav eluiga sünnimomendil 2014.a naistel keskmiselt 81,5 ja meestel 72,3 aastat ning umbes 150 inimest olid 100-aastased või vanemad.

      Seni on maailmas kõige vanemaks elanud inimeseks, kellel on dokumentaalselt tõendatud nii sünni- kui surmaaeg, prantslanna Jeanne Cal­ment (1875–1997), kes elas 122,5 aastat vanaks. Tihti võime kuulda aja­kirjandusest veelgi vanematest inimestest, kuid nendel pole olnud sünni­aega tõendavaid dokumente ning seega ei pruugi andmed olla õiged.

      Peale kronoloogilise vanuse kasutatakse veel teistsuguseid vanuse määratlusi.

      Bioloogiline vanus – igal inimesel saab mõõta, kui vanad on tema silmad, liigesed, vere­sooned ja muud elundid (organite olukorda võrreldakse erinevas vanuses tervete inimeste organite omaga).

      Psühholoogiline vanus või subjektiivne vanus – väljendab inimese enese hinnangut, kui vanana ta end tunneb.

      Sotsiaalne vanus – ühiskonnas on välja kujunenud ootused erinevas eas inimeste käitumisele ja sotsiaalsetele rollidele. Nii näiteks on noorelt tipp­juhiks saanud inimese sotsiaalne vanus kõrgem tema kronoloogilisest vanusest, samas on üle 50-aastane haridust omandav inimene sotsiaalselt noor.

      Funktsionaalne vanus on üks parimaid viise inimese iseloomustamiseks, see ühendab bio­loogilise, psühholoogilise ja sotsiaalse vanuse. Samas on seda vanust väga raske mõõta. Funktsio­naalne vanus näitab, mida inimene suudab ja tahab teha, milliste inimestega lävib ja millistes hobi- või ühistegevustes osaleb.

      Sotsiaalteadlased kasutavad vanemate inimeste puhul sageli neljaetapilist elukaare periodi­seerimist, kus kolmas eluetapp või eluperiood (third age) tähistab sellist elukaare osa, kus inimene on vaba kohustusest tööl käia (on pensioniealine) ning järglaste eest hoolt kanda (lapsed on täis­kasvanud), kuid on hea tervise ja toimetulekuvõimega. Neljas eluetapp aga algab siis, kui inimese tervis ja toimetulek halvenevad sedavõrd, et ta ei tule enam ilma teiste abita oma eluga toime.

      Eluperioodid

      Järgnev on autori kokkuvõte eri vanuses inimeste keskmisest kehalisest ja vaimsest seisu­korrast, samuti sotsiaalsetest ootustest selles vanuses inimestele. Kokkuvõtte aluseks on kirjandus­allikad ning autori tööalased kogemused. Inimeste kirjelduses aastakümnete kaupa on