Kaotatud tütar. Kathryn Croft

siin, ma ju ei tea. Ma oleksin pidanud rohkem küsimusi esitama: tema ema kohta, tema enda kohta. Mis värk tema isaga on? Teda ta ei maininudki. Ma olen juba liiga sügaval sees, et nüüd minema minna. Sedapuhku on see minu enda lugu, mida ma uurin. Ma ei tea, mida ma arvan, aga jänku olemasolu tähendab, et ma pean edasi minema.

      Grace kõnnib kakskümmend minutit, jaamast kaugemal jääb inimesi vähemaks. Taevasse on kogunenud hallid pilved, on aja küsimus, millal vihm meile kaela sajab. Aga see on mu muredest vähim.

      Lõpuks pöördub ta vaiksesse tänavasse ja suundub kortermajade kvartalisse. Need pole mingid varemed, aga nende isikupäratu betoonhall fassaad muudab mu ebakindlaks. Ma peatun seal, kus olen, mul pole vähimatki ideed, mida järgmiseks ette võtta.

      Kui ta hoonesse kaob, mõistan ma, et valikuvõimalus on mul käest võetud. Ilmselt on ka välisuksel lukk, pole mingit võimalust tema järel majja siseneda. Ja peale selle pole mul aimugi, millisesse korterisse ta läheb, ja majal on kolm korrust.

      Aga sellest hoolimata liigun ma edasi, kuni seisan välisukse juures, kus mõne hetke eest seisis Grace. Ja siis tõukan ma ust ning oma üllatuseks avastan, et see polegi lukus.

      Ühine koridor on lihtne, lifti pole, ainult vaibata trepp. Siit on mul vaade esimese korruse koridori. Grace’i siin pole ja tal poleks olnud piisavalt aega ust avada või oodata, kuni keegi ta sisse laseb, seega lähen ma trepist üles. Mu jalad on iga sammuga üha raskemad.

      Teisele korrusele jõudes näen ma teda, ta on seal, kaob ühte korterisse koridori lõpus. Ta ei paista enam olevat närviline, ta ei kontrolli, kas keegi võiks teda näha.

      Pole veel liiga hilja. Ma võin ära minna. Ma kordan seda mantrat oma peas, aga sellest pole mingit abi; mõne sekundi pärast olen ma korteri ukse taga ja kuna see on poikvel, lükkan ma selle lahti ning Grace keerab järsku ringi. Tema suu kukub lahti, kui ta näeb, et see olen mina.

      „Persse! Mida sa teed? Sa ehmatasid mu poolsurnuks!”

      Ta surub peopesa vastu rinda, nagu püüaks oma südant rahustada.

      Astun sisse ja nean ennast, et olen nii rumal. Mul pole aimugi, mis siin toimub, ja millesse mind segatakse, aga hea see ei ole.

      Korter – kellele see ka ei kuuluks – on laitmatult puhas. Meenutan Grace’i lugu ja mul on raske uskuda, et sündmused, mida ta kirjeldas, leidsid aset siin.

      Kui ma midagi ei ütle, lõpetab Grace vaikuse. „Aga mul on hea meel, et sa siin oled. Kuidas sa...? Pole oluline.” Ta astub suletud ukse poole, aga peatub järsult. „Ma ei suuda vaadata, Simone. Ma ei suuda. Ta lamab seal... surnuna.” Ta nutab jälle ja mingil põhjusel usun ma tema pisaraid.

      Astun ukse poole ja valmistan ennast ette halvimaks. Mul on silmad kinni, kui ma selle lahti paiskan, ise seisan koridoris paigal. Aga kui ma silmad uuesti lahti teen, põrnitsen ma hiljuti üles tehtud voodit. Ja ei midagi muud.

      Astun edasi ja vaatlen ruumi: valged seinad, sisseehitatud tammepuidust garderoob, plekitu beež vaip. Aga siin pole kedagi – ei elavat ega surnut. Ja voodi kõrval asuval lauakesel pole mingit lampi.

      Pöördun ümber ja Grace on otse mu selja taga, ta rühib minust mööda, et tuppa pääseda.

      „Mida...? Ma ei saa aru.” Ta tõttab teisele poole voodit ja põlvitab, et selle alla vaadata. „Aga... ta... ma...” Tema sõnad lagunevad laiali. Ta tõuseb, vahib mind, pärani avatud silmis metsik pilk.

      Lõpuks hakkan ma rääkima. „Tead, mul pole aimugi, mis siin toimub, aga ma lähen nüüd minema ja ma ei taha sind enam kunagi näha ega sinust midagi kuulda. Mitte kunagi. Mis mängu sa ka ei mängiks, mina enam kaasa ei tee.”

      Aga ta ei kuula mind. Ta istub voodile ja libistab kätega üle säbrulise valge sulgteki. „Ma ei saa aru,” pomiseb ta. „Ta oli surnud. Ma tean, et oli. Ma... mina tapsin ta.” Tema keha väriseb.

      „Siin pole surnukeha, Grace. Sa ei tapnud kedagi. Siin pole verd. Mitte midagi.” Pöördun temast eemale, aga siis meenub mulle miski, mida ma ei oska seletada. Otsin kotist jänku ja sikutan selle välja. „Kust sa selle said?”

      „Ma rääkisin sulle. See on minu oma. See on mul olnud päris väikesest saati. Sa pead mind uskuma, Simone. Sa pead mind aitama. Pole kedagi teist, kellelt ma saaksin abi paluda.”

      Väljun magamistoast. Ma ei suuda seda rohkem kuulata. Aga mõne sekundi pärast järgneb ta mulle elutuppa.

      „Palun. Me peame sellest rääkima. Mõtlema välja, mis juhtus. Ma ei valeta sulle, Simone. Ma olin siin eile öösel koos temaga ja ta oli... surnud.”