„Kuule, kui see kõik on tõsi, siis me peame politseisse minema. Kohe praegu.”
Ta ehmatab selle peale, nagu oleksin teda kõhtu löönud. „Ei, me ei saa seda teha.”
„Jah, Grace, me peame. Kui selle Lucase jutus oli kübekegi tõde, tuleb seda uurida.” Ma saan hästi hakkama. Ma pole krampunud, käitun, nagu ei puudutaks see mind. Ma lihtsalt aitan seda tüdrukut, mida ta ka ei tahaks.
Siis hakkab ta nutma, tema rind tõuseb iga nuuksatusega. „Ma tean, aga palun, me ei saa. Mul on vaja, et sa mind aitaksid. Ma pean teada saama, kas see on tõsi. Kas ma olen su tütar. Kas kogu mu elu on olnud vale.”
„Teist teed ei ole, Grace. Kas sa siis ei mõista? Me peame politseile rääkima.”
Kui ta tõstab pilgu, on tema silmad täis hirmu. „Me ei saa,” ütleb ta vaevukuuldavalt. „See Lucas... Ta on surnud... See oli õnnetus. Aga mina tapsin ta.”
4
Kas sul oli normaalne lapsepõlv? Kas vanemad ümbritsesid sind armastusega, kaitsesid välismaailma eest ja ometi suutsid su iseseisvaks kasvatada?
Noh, mul oli see kõik. Ja rohkemgi. Mugav maja, ei mingeid sugulasi, kellega sõdida – aga see sobis mulle –, ja kõik mänguasjad, mida ma mõistlikkuse piires tahta oskasin. Ja ma pean lisama selle „mõistlikkuse piires” möönduse, sest ma ei taha, et sa mõtleksid, et olin ära hellitatud.
Räägin sulle seda seepärast, et ma ei ole klišee, nagu sa – kui ma selle looga lõpule jõuan – tahad, et ma oleksin. Siis tahad sa mõelda, et olin tõrjutud või väärkoheldud, et mitte miski, mis hiljem juhtus, polnud minu süü. See on ainus viis asju näha, et saaksid edaspidigi öösiti magada: uskuda, et on selge piir inimese ja koletise vahel, nii selge ja lai piir, et sa ei kohtu kunagi mitte kellegagi, kes on selle ületanud.
Mul on kahju sulle pettumust valmistada, aga mu lapsepõlv oli iga nurga alt vaadates normaalne.
Kuidas sai siis minust keegi, kes on uppumas jõledate saladuste ja vastikute tegude sisse?
Häda polnud perekonnas või keskkonnas või koolis.
Hädad said alguse minust endast.
Aastaid hiljem ütles ta mulle, et me mõlemad oleme pärit samast puust. Seepärast me tegimegi seda, mis me tegime, meid kihutas sisemine sund. Elu ootab elamist, ütles ta, ainsad piirangud on peale surunud kitsarinnalisus ja hirm. Nii meie endi kui teiste poolt.
„Kas see erutas sind?” küsis ta pärast esimest korda. „Kas sa tundsid, nagu purskaks veri su kehast? Et mitte miski ei saa kunagi olla sama võimas?”
Püüdsin vaigistada oma värisevaid ihuliikmeid, peita hirmu, millesse olin uppumas.
Aga mida ma tegelikult kartsin? Seda, mida me just teinud olime, või tõsiasja, et see meeldis mulle?
5
Seoses oma tööga kuulen ma igasuguseid lugusid. Aga mitte kunagi varem ei ole ma vaadanud otsa inimesele, kes ütleb, et ta on kellegi tapnud. Ma tahan Grace’i juurest minema joosta, või kes ta ka ei oleks, tagasi oma töökohustuste turvalisusse. Aga siis teadvustan ma endale jälle sinist sametjänkut, mida ma ikka veel pigistan. Ja nüüd, kui ta on need sõnad välja öelnud, olen ma asjasse segatud. Pole mingit viisi, kuidas ma saaksin Grace’i ülestunnistuse olematuks teha. Või unustada, et tema käes oli Helena jänku. Kes ta ka ei oleks, ta teab midagi mu tütrest.
Kui ta jätkab jutustamist, mis juhtus, kujutan ma seda endale elavalt ette: mees surub ta pikali, surub ta voodi ja enda vahele, tirib tema riideid. Ma tunnen meeleheidet, mida ta pidi tundma. Hirmu. Ja paanikahoogu, mis tuli, kui ta oli lambiga vastu mehe pead virutanud.
„Me läheme politseisse. Nüüd.”
Ta raputab pead nii jõuliselt, et tema juuksed lehvivad, pöörlevad ja vihisevad õhus. „Ei, oota, palun. Ma pean lihtsalt... Kas sa tuleksid minuga tema korterisse? See on Embankmentis. Lähedal. Ma pean ühe asja kätte saama.”
Ja siis räägib ta mulle, et mees filmis teda tema mobiiliga ja ta unustas selle kaasa võtta, kui ta korterist põgenes, aga ta oli kahmanud võtmed, mille mees oli jätnud ukse ette. Taas kord – see ei kõla usutavalt, see on nagu filmistsenaarium. Aga ma tuletan endale meelde paljusid uudiseid, mida ma teinud olen ja mis tundusid olevat täiesti võimatud.
Raputan pead. Ma ei saa ennast sellesse segada.
„Palun, Simone,” ütleb Grace. „Tule minuga ja siis teen ma, mida tahes sa ütled. Ma lähen politseisse, annan DNA proovi, mida iganes. Palun aita mind selles asjas. Ma ei saa lubada, et mu e... Ginny seda näeks. Või sellest teaks.”
Ja siis teen ma seda, mida oleksin pidanud tegema kohe, kui ta mulle lähenes. Sõnagi lausumata tõusen ma püsti ja sammun ukse poole, ma ei vaata tagasi, kui möödun aknast ja suundun Oxford Streeti suunas.
Alles tänava lõppu jõudes mõistan, et hoian endiselt oma käes sinist jänkut. Pöördun ja suundun kohviku poole tagasi; ma ei taha seda mänguasja ja kõiki küsimusi, mis sellega kaasneksid. Ma pean selle Grace’ile tagasi andma. Mu tütar on läinud, ma kaotasin ta kaheksateist aastat tagasi ja olen need aastad mööda saatnud sellega leppida püüdes. Ma ei taha sellega tegemist teha.
Näen Grace’i kohvikust lahkumas, ta läheb, pea maas, teises suunas. Mu jalad kannavad mind alateadlikult tema poole. Ma pean nägema, kuhu ta läheb, teadma, mis mängu ta mängib.
Topin jänku oma kotti, võtan telefoni ja helistan töö juurde. Abbot vastab ja ma tunnen tema häält kuuldes kergendust. „Mul on hädaolukord,” ütlen ma talle. „Perekondlik.” See pole vale. „Kas sa saad mind paar tundi asendada? Ma tulen tagasi nii kiiresti kui võimalik.”
Nagu arvata oligi, on ta kohutavalt osavõtlik: küsib, kas minuga on kombes, kas ta saab midagi teha, aga äkki ta peatub, et minult mitte välja pressida, mis täpselt juhtunud on. Abbot on rohkem kui töökaaslane: koos töötatud aastate jooksul olen hakanud teda heaks sõbraks pidama.
Pean Grace’i silmas, tänan teda ja lõpetan kõne. Kui ma telefoni tagasi kotti torkan, puudutavad mu sõrmed pehmet velvetit ja mu süda tuikab valusast mälestusest Helenast ja viimasest korrast, kui ma ta mängulooma nägin.
Kõnnin Grace’i järel – ta liigub piki Oxford Streeti Tottenham Court Roadi suunas. Esimese hooga mõtlen ma, kas ta läheb mu töö juurde, aga ta läheb üle tee ja alla metroojaama. Tõstan tempot, et teda silmist mitte kaotada, ja panen Oysteri transpordikaardi enne metroo väravaid valmis.
Ta läheb Northern liini lõuna poole suunduvale rongile ja kui ta astub Mordenisse minevale rongile, olen ma kindel, et tean, kuhu ta läheb. Ta ütles, et Lucase korter on Embankmentis, see on siit ainult kolm peatust.
Hüppan rongi järgmisse vagunisse, täpselt hetk enne seda, kui ukse sulgumise hoiatussignaalid kõlama hakkavad, ja vaatlen teda läbi klaasi kõrval asuva ukse juures. Püüan analüüsida tema ilmet. Kas ta on pettunud, et ma tema mängu kaasa ei teinud, võib-olla vihane? Aga ma näen tema näol ainult alistumist.
Mu kahtlustus tema sihtkoha osas saab kinnitust, kui ta tõuseb, enne kui me jõuame Embankmenti, ja läheneb uksele. Mida ma teen? Ma kõndisin tema juurest minema, keeldusin tema lugu uskumast ja ometi olen ma siin, jälitan teda. Pole veel liiga hilja järele jätta, mida ma praegu ka ei teeks. Ma võin järgmises peatuses väljuda, minna teisele perroonile ja sõita tagasi Oxford Streetile. Ja siis hiljem räägin ma lõunalauas Mattile, milline veider päev mul oli. Mida arvaks tema sellest, mida ma praegu teen?
Aga kui rong krigisedes peatub, kõnnin ma uste poole, nagu otsustaksid mu jalad minu eest. Astun perroonile, hoian Grace’il silma peal, kui ta rahvasumma sulandub, ja tõotan helistada Mattile, niipea kui olen näinud, mida Grace järgmiseks ette võtab.
Kui me jaamast väljume, on mul raske temaga sammu pidada. Tema Converse’i ketsid võimaldavad tal