„Mida... mida sa sellega öelda tahad – ta ei leia Helenat üles? Mis juhtus?” Olen ikka veel alasti, mul on kohutavalt külm, aga ma ei suuda liigutada.
Matti sõnad sulanduvad üksteisesse ja kõlavad nagu võõrkeel. Saan aru ainult sellest, et Helena on kadunud. Midagi pargis olevate tualettide kohta. Ja et Miriamil hakkas halb. See kõik on täiesti arusaamatu. See kõik on vale. Helena ei saa olla kadunud. See on võimatu.
Aga aeglaselt hakkab see mulle kohale jõudma ja ma langen põrandale, mu põlved raksatavad vaibale. Ma ei tunne füüsilist valu, see on liiga sügaval peidus vapustuse all, mis ei lase mul hingata. See pigistab mu rinnus, suudan keskenduda ainult sellele, kui hirmsasti ma Helenat alt olen vedanud. Peaksin olema tema ema, teda kaitsma, isegi kui ta pole minu silma all.
Karjun need mõtted Mattile ja ta sikutab mu püsti, võtab mu näo oma pihkude vahele.
„Me leiame ta üles,” ütleb ta. „Sa pead rahulikuks jääma.”
Olen liiga juhmistunud, et vastata, ning suudan ainult kuulata, kuidas ta mulle juhiseid karjub ja välja kiirustab.
Ja siis ma tean, et see on päriselt.
2
Nüüd
See on imelik tunne, kui oled kindel, et keegi jälitab sind. Kuni praeguseni ma ei usu, et oleksin seda kogenud, aga eksida ei ole võimalik; tunned endal silmi, aga need lahkuvad sinult kohe, kui ennast ringi keerad. Tead, et keegi ikkagi peab sind silmas.
Viis minutit tagasi lipsasin ma John Lewisesse, ehkki mul polnud vaja midagi osta. Tahtsin lihtsalt kindel olla. On lõunaaeg, poole tunni pärast peaksin ma tagasi tööl olema ja mul on vaja ka süüa, aga ma olen nüüd närvis. Tulin välja ainult värsket õhku hingama, tahtsin põgeneda umbsest stuudiost, aga praegu tahaksin, et oleksin sinna jäänud.
Pöördun ja seal ta ongi. Seesama noor naine, keda ma märkasin töölt lahkudes. Sama naine, keda ma märkasin enda selja taga Oxford Streeti otsas. See võiks olla kokkusattumus, aga ma märkasin teda ka täna hommikul Tottenham Court Roadi metroojaamas.
Ta jälitab mind.
Kas ma tunnen teda? Oma töö tõttu puutun ma kokku tohutu hulga inimestega, aga ma ei unusta ühtki nägu. Ega üldse suurt midagi. Matt ütleb, et mu mälu hämmastab teda, et mu aju talletab mingil moel isegi kõige tühisemad detailid. Ta ütleb, et ma peaksin tema tööd tegema, et perearsti jaoks oleks selline talent taeva õnnistus. Aga ma jätan selle töö siiski talle, ma ei oleks kuigi osav inimestele halbu uudiseid edasi andma. Ma ei suuda neist ise puutumata jääda.
Nimetan teda naiseks, aga ta on seda vaevu. Ma ei suuda oletada tema täpset iga, aga ta ei saa olla palju rohkem kui kakskümmend. See peaks ta muutma vähem hirmutavaks, aga ei muuda.
Heidan talle vargsi mõne pilgu ja näen teda uurimas kohvimasina karpi. Ta on pikk ja kõhn, kannab sääriseid ja lühikest nahkjakki, tema kaela ümber on türkiissinine sall. Pika halli T-särgi saba paistab jaki alt välja, aga sellest ei saa piisata, et teda soojas hoida. Jalas on tal helevalgete taldadega Converse’i ketsid.
Mu pähe püüavad tungida mõtted Helenast. Kas tema võiks nii riietuda? Aga ma pean need hävitavad mõlgutused eemale tõrjuma. Ma ei saa endale lubada temale mõtlemist, mitte praegu, mitte siin keset John Lewise kauplust, oma äsja avastatud jälitaja nina all.
Võtan pihku komplekti matte köögiriistu, mis mind sugugi ei huvita, ja püüan välja mõelda, mida teha. Näidata talle, et mind ei häiri see tohutu kokkusattumus, et olen näinud teda nii oma töökoha lähedal kui ka siin. Või peaksin temast mitte väljagi tegema, kiiresti väljuma, minema tagasi tööle ja unustama kogu selle tobeduse. Mõnikord lasen ma oma kujutlusvõime liiga kaugele perutama: see on mu töö kõrvalnäht. Ja mu mineviku kõrvalnäht.
Enne kui ma jõuan mingi otsuse langetada, on ta juba minu kõrval ja puudutab mu käsivart. See pole ettevaatlik puudutus, vaid kiire ja pakiline tähelepanu nõudmine.
„Vabandage mind?” Tema hääl on üllatavalt vaikne.
Nüüd, kui ta on vaevalt mõne sentimeetri kaugusel, saan ma aru, kui ilus ta on. Tema tumedad pruunid silmad on suured ja säravad ning tema ribadeks sirgestatud pikad juuksed on peaaegu mustad.
„Jah?” Mu varasemast plaanist sõltumata on see parim, mis ma öelda oskan.
Tema silmad sähvivad vasakule ja siis paremale, enne kui ta uuesti minule keskendub. „Te olete Simone Porter, olete ju?”
Tähendab, mul oli õigus. Ta teab mind ilmselt mingi loo põhjal, mis me teinud oleme. Aga mida ta minust ka ei tahaks, see ei tõota head, miks ta muidu jälitas mind minu töökohast siia välja, kui ta oleks võinud juba seal minuga rääkida? Ta oleks võinud mulle meili saata, nagu teevad teised, kel on minu abi vaja.
„Jah.” Mu toon on nüüd valvas. „Kuidas ma saan teid aidata?” Vaatan kella, lootes, et ta mõistab vihjet, et mul on ajaga kitsas.
Ta kontrollib, ega keegi tema selja taga ei ole, ja süvendab mu usku, et mida ta mulle ka rääkida ei tahaks, pole see niisugune asi, mida ma tahaksin kuulda. „Kas me saaksime rääkida? Kuskil mujal?”
„Millest me räägiksime? Kes te õigupoolest olete?”
Ta asetab oma käe mu käsivarrele ja ma võpatan. Ilmselt ta märkab seda, sest ta vabandab ja astub otsekohe sammukese tagasi, peaaegu ajades ümber kenasti üksteise otsa laotud pottide virna. „Ma lihtsalt... mul on tõesti vaja teiega rääkida. Aga mitte siin.”
„Ma kardan, et peate tulema ja mu töö juures üles otsima. Meie kanal suhtub sellistesse asjadesse ülemäära tõsiselt.”
Noor naine ohkab ja raputab pead. „Ei-ei, sellel pole midagi pistmist teie tööga.”
Ma ei oodanud seda ega oska ennast nüüd kuidagi kaitsta. „Sel juhul... kuidas te mind tunnete?”
„Ma ei... mitte päriselt...” Ta jõllitab oma ketse.
„Kuulge, mul on kahju, aga ma pean tagasi minema. Kui see on oluline, helistage mulle töö juurde, eks?” Pöördun minekule, aga tunnen, kuidas tema silmad mind puurivad.
„Simone?”
Tean, et ma ei tohiks tagasi pöörduda. Peaksin minema, nagu poleks teda kuulnudki; ta ei teaks, et ma kuulsin, ja ega see polekski oluline. Ilmselt see ei olegi oluline. Võib-olla teab ta mind mu töö kaudu ja tahab küsida, kas ma saaksin talle ust praotada. Seda juhtub, kui töötad televisioonis. Aga sellest hoolimata vaatan ma tema poole tagasi ja tema silmad on läinud veelgi suuremaks, paluvad mul teda kuulata, ennast tõsiselt võtta.
„Ma pean teiega rääkima. See puudutab teie tütart.”
Õhk imetakse minust välja ja ma haaran lähimast riiulist, et mitte kukkuda. „Mida?” Ma ütlen nii, ehkki kuulsin iga sõna, nagu oleks selle edastamiseks kasutatud valjuhääldit.
„Kas me võiksime kuhugi mujale minna? Palun!”
Istume kohvikus, mis on ühe John Lewise tagant läbi suunduva tee ääres, eemal Oxford Streeti saginast. Ma lihtsalt lasin tal ennast siia juhtida, külma jaanuarikuise õhu käes valmistasin ette küsimusi ajaks, kui oleme rahvahulgast välja jõudnud. Siin pole palju inimesi ja taustamüra on just parasjagu, et takistada kedagi meid pealt kuulamast.
„Rääkige mulle, mida te teate,” ütlen ma, suutmata kontrollida hääle värisemist. Sirutan käe oma kohvi järele – must topeltkange –, aga mu käsi väriseb nii, et panen tassi uuesti käest.
„Viisin teid endast välja, kas pole?” Tema suunurk tõusis naeratuseks, aga ma ei