Tuhnin oma kotis, leian rahakoti ja sikutan välja juhiloa. Kõhklen hetke, olemata päris kindel, kuidas käituda. Tavaliselt kaalun ma käitumisvariante hoolikalt, vaen iga olukorra plusse ja miinuseid, aga täna pole selleks aega. Ulatan talle oma juhiloa ja ta vahib fotot. Foto loal on peaaegu kümne aasta tagune ning mu juuksed on nüüd teistsugused – lühemad ja rohkem lokkis kui siis –, aga vähima kahtluseta olen see mina. Soeng võib olla teistsugune, isegi nahatoon võib muutuda, aga silmad jäävad aja möödumisest hoolimata alati samasuguseks. Miks tal kulub siis nii kaua, et see mulle tagasi anda?
„Tänan,” ütleb ta lõpuks ja libistab loa üle laua. Haaran selle kiiresti ja – vaevumata seda panema tagasi sellele määratud kohale käekotis – topin kotti. „Te töötate siis televisioonis?”
Püüan oma pettumust varjata ja vastan talle. „Jah, ma olen News 24 võttegrupi juht. Olen seal töötanud juba kaksteist aastat. Aga te ju teate seda juba.”
Tüdruk – niipalju kui mina olen aru saanud, on ta tüdruk – niheleb oma toolil, osutades mulle vähemalt seda lahkust, et tunneb ennast ebamugavalt. „Jah. Palun vabandust. Tahan lihtsalt olla täiesti kindel, et see olete teie.”
Uks paisatakse lahti ja ta vaatab võpatades sinnapoole, tema silmad jälgivad uut klienti, kui too leti ääres seisab.
„Kindlasti te olete mu telekanali netilehelt üles otsinud? Sealne foto on tehtud üsna hiljuti, seega ei saa teil enam kahtlusi olla. Rääkige nüüd mulle. Mida te teate… mu tütrest?” Need sõnad peaaegu lämmatavad mu. On möödunud liiga pikk aeg sellest, kui ma need viimati valjusti välja ütlesin. „Ja kes te olete?”
Ta paneb klaasi käest ja vahib mind oma tumedate suurte silmadega. „Mu nimi on Grace Rhodes. Ja mul, eh, on teie tütre kohta infot.” Tema häälest kostab kõhklus ja esimest korda tajun ma, et ta ei ole endas päris kindel.
„Seda te juba ütlesite. Mis infot? Mida te teate? Ja miks ma peaksin teid uskuma?” Olen jälle kaitseasendis. Mind on varemgi lollitanud inimesed, kes väidavad, et neil on Helena kohta infot. Ammu enam mitte sestsaadik, kui ta oli veel väike, aga see ei garanteeri, et see tüdruk siin ei plaani mingit vastikut nalja või ei otsi lihtsalt tähelepanu. Olen oma töö tõttu puutunud kokku igasuguste segaste inimestega. Pole sellist asja, mida mõni inimene teha ei võiks.
„Tean, et kaheksateist aastat tagasi rööviti teie tütar pargis. Ta oli ainult kuuekuune.”
Mul haakab külm, ehkki istun otse sooja radiaatori kõrval. „See ei tõesta midagi. Selle te olete ehk internetist leidnud. See on avalik info.” Isegi minu enda kõrvus kõlab mu hääl jõuetuna.
Ta noogutab. Kas ta annab nii kergesti alla? „Teil on õigus, mul pole veel midagi konkreetset. Mitte päriselt. Ma tahan, et oleks.”
Ma ei saa temast aru. Tean, et ta mängib, aga mida ta tahab? „Kui teil pole midagi kindlat, siis te raiskate minu aega.” Tõusen, olles otsustanud väljuda, ehkki ma kahtlen, kas mu pehmed jalad suudavad mu ukseni kanda.
„Palun oodake.” Ta tõuseb oma toolilt ja kahmab mu käest. Tema naha puudutus on soe. „Tean, et see on teile raske, aga palun, te peate mind kuulama. Lihtsalt kuulake mind ära. Ja siis te saate otsustada, kas minna minema või mitte.”
Räägitakse, et emadel on tugevad instinktid, mingi kaasasündinud asi, mis aitab neil oma lapsi kaitsta. Noh, ma pole enam ema, aga nüüd seda noort tüdrukut vaadates sunnib miski minus talle võimalust andma.
„Mida te mu tütre kohta teate, mis ei ole juba kõigile teada?”
„Proua Porter. Simone. Mul on vaja, et te teaksite, et ma ei ole mingi hullumeelne, kes teile jama ajab.” Ta istub uuesti ja mina teen sama.
„Näidake mulle vähemalt mingit dokumenti. Teie olete minu oma näinud, eks? Nüüd tahan ma näha teie oma.”
Ta ajab käe taskusse. „Mul on ainult üliõpilaspilet. Siin.” Ta lükkab selle üle laua minu poole.
Võtan selle kätte ja vahin fotot. See on kindlasti sama tüdruk, kellega ma räägin, ja tema nimeks on märgitud Grace Rhodes. Aga kuidas ma võin teada, et dokument on ehtne? Must kiri, mis ütleb Londoni Linnaülikool, tundub olevat ehtne, nii ka punane vapp, aga ilmselt on see variant isikutunnistusest, mida on lihtne võltsida.
„Kas teil midagi muud ei ole? Juhiluba?”
Ta raputab pead. „Ma pole veel sõitma õppinud. Kavatsen kursustele minna, aga olen oma õpingutega liiga hõivatud. Aga küll ma selle ära teen.”
See on minu arvates mõistlik vabandus. Siiski, ma pole endiselt kindel, kas see tüdruk on usaldusväärne, seega pean ma edasi kuulama. Laskma tal rääkida, kuni ta jõuab selleni, mida ta tahab. Sest alati tahetakse ju midagi.
„Laske edasi,” ütlen ma. Silmitsen teda üksisilmi, otsin mingit tõendit, et ta on petis. „Kas te ütlete, et Helena on elus? Mida te temast teate? Kus ta on?”
Ta vaatab mulle otse silma. „Ta on elus, ma vannun teile.”
Ma ei tunne seda kuuldes midagi. Sensitiivid ja peopesalt ennustajad ning igat sorti arvatavad selgeltnägijad on mulle neid sõnu ennegi öelnud, aga sellest pole iialgi midagi selgunud. Me pole Helenat leidnud. Jään vait ja lasen tal jätkata.
„Ma... ma ei saa öelda, mis juhtus. Ma ei tea... tema ei tea. Aga temaga on kõik korras. Tal läheb hästi. Tal on hästi läinud, tahan ma öelda.”
Nüüd tunnen ma, et õhk imetakse mu kopsudest jälle välja. Ma ei suuda sellist jama enam kuulata. Pean sellest tüdrukust lahti saama. Aastaid pärast seda, kui Helena kadus, hakkasin ma iga kord, kui keegi ütles, et tal on infot, lootma, aga see kõik osutus alati võltsideks vihjeteks ja valedeks. Ja iga järgmise korraga rebiti mind üha rohkem lõhki. „Ma pean nüüd minema. Tagasi tööle. Mu lõuna on peaaegu läbi.” Tõusen, olles valmis minema sööstma.
Ta vahib mind ja tema suu vajub lahti. Mõistan, et ta ei oodanud minult sellist reaktsiooni. Võib-olla uskus ta, et ma langen põlvili ja palun, et ta mu Helena juurde viiks.
„Aga... ma...”
„Kuulge, te ei arva ometi, et olete esimene inimene, kes seda teeb? Tulete välja mingi segase looga, väidate, et teate, kus mu tütar on? Mida te õigupoolest tahate? Raha? Kas asi on selles?” Sikutan käekotist kahekümnenaelase rahatähe ja viskan selle tema poole. See laperdab aeglaselt lauale, aga ta ei tee sellest väljagi, vaid vahib mind oma tohutute silmadega. Teised kliendid pöörduvad meid vaatama; ma olen rääkinud liiga kõvasti, olen äratanud nende uudishimu.
Jätan raha lauale ja sikutan koti õlale. Lahkuma pöördudes heidan talle pilgu ja märkan, et mööda tema põski veerevad pisarad.
„Lubage ma näitan teile midagi.” ütleb ta, tema hääl on vaevu valjem kui sosistamine. Ta paneb käe taskusse ja kui ta selle välja tõmbab, olen hetke veendunud, et näen noatera. Kuid siis suudan uuesti keskenduda ja saan aru, mida ma vaatan.
Pehme sinine velvetjänku.
Helena mänguasi.
„Kust te selle saite?” küsin ma, suutmata oma silmi sellelt lahti kiskuda.
Grace ulatab selle mulle ja mina haaran selle värisevate kätega. „Mul on õigus, eks. See on ju tema oma? Teie tütre oma? Mul oli vaja teada saada, kas on?” ütleb ta. Ma ei saa aru millestki, mis ta räägib.
Istun uuesti maha, uurin mänguasja, püüan mitte lasta tunnetel üle keeda ja otsustusvõimet pärssida. Mida ma teeksin juhul, kui see oleks mingi juhtum, millest ma teen uudist? Ma ütleksin sellele emale, et sel aastal toodeti niisuguseid mänguasju umbes miljon. Matt ostis selle kauplusest, mis andis oma tulu heategevuseks, aga mul polnud aimugi, kust see pärineb. Teadsin ainult, et kuigi Helena