„Millal?”
„Võib-olla peaksime kõik peagi kokku saama.”
Brad raputas pead. „Oleks parem, kui Matti läheduses poleks.”
„Õigus.” Näksisin alahuult. „On sul mõni teine idee?”
Enne, kui Brad vastata jõudis, tõmbas Margaret tagaruumi eraldava kardina eest ja põrnitses meid. Jõllitasime Bradiga talle otsa, nähes kindlasti välja sama süüdlaslikud, nagu end tundsime.
„Kuulge, turteltuvikesed, kui kavatsete minust rääkida, soovitan teil seda vaiksema häälega teha.” Seda öeldes laskis ta kardinast lahti ning läks põntsuval sammul poodi.
2
ELISE BEAUMONT
Pensionipõlv oli kõike seda, mida Elise Beaumont sellelt lootnud oli, ja ka kõike seda, mida oli kartnud. Positiivse poole pealt võetuna oli äratuskell tema kell-raadiol alaliselt välja lülitatud. Ta ärkas siis, kui tema keha ütles, et ta rohkem und ei vaja, sõi siis, kui tundis nälga, aga mitte siis, kui tema lõunapaus kooli raamatukogus ette oli nähtud.
Olid ka negatiivsed küljed. Ta oli aastaid koonerdanud ja säästnud, soovides ehitada omaenese maja omaenese väikesele maalapile. Pärast kuudepikkust otsimist, kuudepikkust elurajoonide külastamist leidis ta piirkonna ja arenduse, millest oli alati unistanud. See asus äärelinnas, ja kui sel ka ei oleks ookeanivaadet olnud, oli see ikkagi kaunis, vaatega okaspuusalule. Elise kujutas ette, kuidas ta oma väikesel sisehoovil kohvi joob, vaadates hirve varasel hommikutunnil puude vahelt välja ilmumas. Ta rüüstas oma investeerimiskontot ja võttis sellelt välja suure pataka raha. Ta oli eeldanud, et tegemist on lugupeetava arendajaga. Otse öeldes – ei olnud. Teda koos käputäie teistega peteti ja viidi eksiteele. Siis kuulutas firma kuu aja sees välja pankroti ja lõpptulemusena ei olnud Elise’il kodu ega sääste, olid vaid kuhjuvad arved juristidelt. See oli luupainajalik olukord, mis muutus järjest halvemaks.
Voodis lamades meenutas Elise, et oli aastaid tahtnud reisida kaugemale Puget Soundi piirkonnast, kus oli sündinud ja kasvanud. Noh, nüüd ei saanud ta seda endale lubada. Aga esimest korda oma täiskasvanuelu jooksul tundis ta tungi järgida oma loomingulist kutsumust. Ta kavatses uuesti kuduma hakata ja õlimaalikursusele minna. Veetnud suurema osa karjäärist raamatute keskel, oli ta mänginud mõttega kirjutada romaan. Võib-olla mõni lastejutt... Ta oli avatud peaaegu kõigile uutele katsetele – kui grupihagi ehitaja vastu kord lahendatud saab. Kuni selle ajani saab ta mõelda ainult oma rahapuudusele ja eesootavale kohtulahingule.
Tema elu on ootel, kuni sellest segadusest vabaneb. Nüüd, kui advokaadid pabereid täitsid ja hagi end läbi kohtusüsteemi pressis, oli see kõik üks ootamismäng. Parimal juhul läheb aasta, enne kui tema ja teised isegi murdosa oma rahast veel näevad. Kui näevad, ja see oli üks suur kui. Ta sai üksnes loota ja palvetada, et kõik kadunud ei ole.
Probleemid ehitajaga olid üksnes tema raskuste alguseks. Olles kindel, et tema maja valmib õigeaegselt, oli Elise oma korteri üürilepingu üles öelnud. See oli olnud ennatlik tegu. Vabu eluasemeid oli Seattle’is vähe ja uue korteri leidmine oleks mitte üksnes raske, vaid ta kartis ka mõtet, et peab kulutama suurema osa oma pensionist liiga kalli korteri eest maksmiseks. Tütre ettepaneku peale oli Elise tema juurde kolinud. Ainult lühikeseks ajaks, oli ta endale lubanud. Aga see oli kestnud juba kuus kuud...
Ei – Elise ei tahtnud sekunditki kauem sellele finantskatastroofile mõelda. See üksnes masendas teda. Oma innukuses saada endale oma kodu oli ta peaaegu kõik kaotanud. Tal on vähemalt tervis, tütar ja lapselapsed, terve mõistus.
„Vanaema, vanaema,” hüüdis kuueaastane John kannatamatult tema magamistoa uksele tagudes. „Oled sa üleval? Ma tahan sisse tulla, kas võin?”
Elise libistas end voodist välja ja avas magamistoa ukse. Tema tedretähnilise näoga tütrepoeg naeratas talle viltuselt vastu. Tema lühikeseks pügatud porgandivärvi juuksed seisid peaaegu sirgelt püsti, täpselt nii, nagu Mavericki omad olid kunagi seisnud. Noorema lapselapse juuksetoon tuletas Elise’ile sageli tema eksabikaasat meelde. Ta oli meest viimase kolmekümne aasta jooksul vaid harva näinud. Kuidas tal oli kunagi õnnestunud kohtuda ja veel pealegi abielluda elukutselise mänguriga, ei osanud ta isegi nüüd endale seletada. Mees oli olnud üks tema metsik, impulsiivne armuseiklus.
Aga... kuidas ta oli meest armastanud. Elise oli sellesse mehesse kõrvuni armunud olnud. Nad olid abiellunud mõni nädal pärast esimest kohtumist, mis juhtus kõikidest võimalikest paikadest just toidupoes. Peagi sündis Aurora, kuid probleemid olid juba alanud. Tol ajal töötas Marvin Maverick Beaumont kindlustusfirmas, aga tal oli sõltuvuses kaartidest ja hasartmängudest ning see oli neid mõlemaid peaaegu hävitanud. Lõpuks tundis Elise, et tal ei ole muud valikut kui mees maha jätta. Mil iganes ta lahutada ähvardas, anus mees, et ta ümber mõtleks, et naine talle veel ühe võimaluse annaks, aga seesama muster kordus taas ja taas, kuni Elise lõpuks mõistis, et peab mehe oma elust välja saama. See tegi endiselt haiget. Ta ei olnud kunagi ühtegi meest enam sellise intensiivsusega armastanud nagu Mavericki. Oli üritanud, kuid mitte keegi ei olnud pannud teda tundma nii, nagu Maverick seda oli osanud.
Elise oli tõeliselt püüdnud uusi suhteid luua, et taas abielluda. Kõige lähemale jõudis ta sellele, kui Aurora sai viisteist, kuid Elise avastas, et Julesil, sümfooniaorkestri muusikul, kellega ta oli kohtamas käinud, olid San Franciscos naine ja kaks tütart. Sellest muserdatud, oli ta sellest ajast peale uusi suhteid vältinud. Lihtsal elul on omad head küljed.
Elise’i tütar tuli pahase näoga ümber koridorinurga. „John, ma ju ütlesin sulle, et sa vanaema rahule jätaksid,” tõreles Aurora. Ta võttis poisil käsivarrest kinni ja tõmbas teda Elise’i ukse juurest eemale. „Vabandust, ema. Ma ütlesin poistele, et nad sul täna hommikul magada laseksid,” lisas ta Elise’ile vabandavat pilku heites.
„Pole midagi, ma olin ärkvel.” Elamine koos oma kodusest emast tütre ja ta perega ei olnud ehk Elise’i pensionipõlvega seotud plaanide hulka kuulunud, aga hetkel sobis selline elukorraldus neile mõlemale. Tema mööbel oli laos ja omaette elu ootele pandud, aga tal oli katus pea kohal.
Kuni Elise ootas, et kohtuasi lahenduse saaks, maksis ta Aurorale ja Davidile üüri. Summa oli nende ettepanekul väike, kuid piiratud pere-eelarvele siiski teretulnud lisa. Elise aitas tütrel ka lastega tegelda. David, Elise’i väimees, oli arvutispetsialist, kes paigaldas ettevõtetele üle kogu Põhja-Ameerika tarkvarasüsteeme ja oli sageli nädal või paar korraga kodunt eemal. Elise ja Aurora, kes olid alati lähedased olnud, pakkusid teineteisele seltsi, ning Elise hindas tütre julgustust ja tuge.
„Kas sa saad meid täna pärastlõunal parki viia?” palus John.
„Võib-olla,” ütles Elise, kellele ei meeldinud kunagi poisile millestki ära öelda. „Mul on täna hommikul mõned asjatoimetused ja ma ei tea, kui kaua need aega võtavad.”
„Võin ma kaasa tulla?” John oli nii armas poiss, täis indu minna ja näha ja teha. Ta oli tervelt kuu võrra varem siia maailma saabunud ega olnud veel hoogu pidama saanud.
„Ei, kullake, sul on täna hommikul lasteaed.”
Poisi näole ilmus otsekohe pettunud ilme, kuid ta leppis äraütlemisega heasüdamlikult õlgu kehitades ning kadus kiiresti koridori, et vanema vennaga liituda.
„Mõtlesin, et lähen Blossom Streetile ja heidan sellele lõngapoele pilgu peale,” teavitas Elise oma tütart.
Ta sai aru, et Aurora oli tema elustunud kudumishuviga rahul. Pärast hiljutist käiku advokaadikontorisse oli ta jalutanud mööda renoveeritud tänavat ning märganud lõngapoodi, mida Aurorale mainis.
Elise oli Blossom Streetil toimunud muudatustest meeldivalt üllatunud. See piirkond oli hoolitsemata välimusega hoonetega aastaid silma riivanud. Renoveerimistööd ei olnud sellised, nagu ta oli eeldanud. Selle asemel, et vanemaid hooneid lammutada, oli arhitekt remontinud