Pärast isa surma ma teadsin, et pean langetama valiku, mida ülejäänud eluga ette võtta. Tahtsin selle valikuga, milline iganes see ka on, avaldada austust oma isale, ja see tähendas, et olin valmis riskima. Mina, Lydia Anne Hoffman, otsustasin maailmale oma märgi jätta. Tagantjärele mõeldes kõlab see üpris melodramaatiliselt, aga täpselt nii ma aasta tagasi tundsin. Te ehk küsite nüüd, mida ma tegin, mis oli nii elumuutev ja põhjalik?
Ma avasin Seattle’is Blossom Streetil lõngapoe. Mitte kellegi teise jaoks ei ole selles ilmselt midagi rabavat, aga minu jaoks oli see pimesi uskumine, samaväärne Noa laevaehitamisele, kui mitte ühtegi vihmapilve silmapiiril ei ole. Mul oli vanavanemate pärandus ja ma riskeerisin oma äri alustades iga sendiga. Mina, kes ma ei olnud püsinud ühelgi töökohal kauem kui mõni nädal.
Mina, kes ei teadnud mitte midagi rahaasjadest, kasumiaruannetest ja äriplaanidest. Ma paigutasin iga oma sendi sellesse, millest mul teadmisi oli, ja selleks olid lõng ning kudujad.
Loomulikult põrkasin kokku mõne probleemiga. Blossom Streetil olid tol ajal toimumas suured renoveerimistööd – arhitekti abikaasa Jacqueline Donovan oli tegelikult üks minu esimese kudumisklassi naistest. Jacqueline, Carol ja Alix, minu esimesed õpilased, on tänase päevani minu parimad sõbrannad. Möödunud suvel, kui ma A Good Yarni avasin, oli tänav liiklusele suletud. Kõik, kes suutsid tollal tee mu poodi leida, pidid leppima pideva tolmu ja lärmiga. Ma ei lasknud segadusel ja ebamugavusel oma entusiasmi pärssida ning õnneks olid ka minu kliendid sama meelt. Olin veendunud, et suudan seda tööd teha. Ma ei saanud oodatud tuge oma perekonnalt. Ema, olgu ta õnnistatud, üritas olla julgustav, aga oli isa kaotamise järel šokis. On endiselt. Enamiku ajast uitab ta lootusetult leina- ja kaotuseudus ringi. Kui oma kavatsust mainisin, ei laitnud ta seda maha, aga ka ei ergutanud mind. Minu mäletamist mööda ütles ta: „Muidugi, kullake, lase käia, kui arvad, et peaksid seda tegema.” Ema poolt oli see kõige suurem innustus, mida ma loota sain.
Seevastu minu vanem õde Margaret uputas mind vähimagi süümepiinata sünge lõpuga lugudesse. Päeval, mil ma poe avasin, marssis ta sisse kohutavate ennustuste tulvaga. Majandus on madalseisus, ütles ta; inimesed hoiavad oma raha. Mul pidavat vedama, kui kuus nädalat pinnal püsin. Kümme minutit tema kurjakuulutavate ettekuulutuste kuulamist, ja ma olin valmis rendilepingu tükkideks rebima ja ukse sulgema – kuni endale meenutasin, et see on minu esimene ametlik tööpäev ja mul tuleb müüa vähemalt üks tokk lõnga.
Nagu ehk juba taipasite, on Margaretil ja minul keeruline suhe. Ärge mõistke mind valesti – ma armastan oma õde. Kuni minu haigestumiseni olime nagu kõik teised õed oma tavaliste tõusude ja mõõnadega suhetes. Kui mul esimest korda ajuvähk diagnoositi, oli ta imeline. Mäletan, et ta tõi mulle pehme kaisukaru, mida haiglasse kaasa võtta. See on mul endiselt kusagil alles, kui just Whiskers seda enda kätte ei ole saanud. Whiskers on minu kass ja tal on kalduvus kõik asjad, mis on pealt ebemelised, tükkideks rebida.
Kui mul vähk teist korda avaldus, muutus Margareti suhtumine märgatavalt. Ta käitus nii, nagu ma oleksin tahtnud haige olla, nagu ma oleksin olnud nii suures tähelepanunäljas, et tõin selle õuduse ise endale peale. Kui tegin oma esimesi rabelevaid samme iseseisvuse suunas, lootsin, et ta toetab mu jõupingutusi. Selle asemel laitis ta mu ettevõtmised maha. Kuid aja jooksul see muutus ja lõpuks võitis minu raske töö tema poolehoiu.
Margaret ei ole, pehmelt öeldes, sooja, spontaanset tüüpi naine. Ma ei taibanud, kui väga ta minust hoolis, kuni vaid mõni kuu pärast A Good Yarni avamist hirmu tundsin, et vähk on kolmandat korda tagasi. Hirm ei suuda ligilähedaseltki kirjeldada mu tundeid, kui doktor Wilson need kohutavad, tuttavad testid tellis. Kogu minu maailm oleks ühtäkki justkui peatunud. Tõtt-öelda arvan, et ei oleks suutnud seda lahingut taas üle elada. Olin juba otsustanud, et kui vähk on tõesti naasnud, siis keeldun ravist. Ma ei tahtnud surra, aga kui kord juba oled surmaohuga elanud, kaotab see oma mõjuvõimu.
Minu fatalismi rikkus Margaret, kes ei suutnud minu sellise suhtumisega leppida. Surmast rääkimine viis ta rööpast välja, nagu enamikku inimesi, aga kui oled olnud surma ja suremise läheduses nii palju kui mina, siis näib see sama loomulik nagu tulede kustutamine. Ma ei oota pikisilmi surma, aga ma ka ei karda seda. Õnneks olid testivastused negatiivsed ja ma teen koos oma lõngapoega jõudsalt edusamme. Mainin seda nüüd, sest just nende nädalate jooksul ma avastasin, kui sügavalt minu õde mind armastab. Viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul olen teda vaid kahel korral nutmas näinud – kui isa suri ja kui doktor Wilson mulle puhta tervisetõendi andis.
Kui täisajaga tööle naasin, keelitas ja kamandas Margaret mind Brad Goetziga uuesti ühendust võtma. Brad, kes sõidab UPS-kaubikuga, mis A Good Yarnile kaupa toob, on mees, kellega möödunud aastal kohtuma hakkasin. Ta on lahutatud ja omab oma kaheksa-aastase poja Cody hooldusõigust. Oleks liiga tagasihoidlik öelda, et Brad on nägus mees; tõtt-öelda on ta jalustrabav. Kui ta esimesel päeval poodi tuli ja lõngakastid sisse kärutas, suutsin ma vaevu ila mööda lõuga alla tilkumast hoida. Olin nii erutatud, et suutsin vaevu kauba kättesaamise kohta allkirja anda. Ta kutsus mind kolm korda välja, enne kui nõustusin lõpuks temaga dringile minema. Arvestades minu kogemusi naise-mehe suhetes, olin kindel, et olen Bradiga kohtamas käies täiesti väljaspool oma elementi. Ma ei oleks iial leidnud julgust öelda jah, kui ei oleks olnud Margareti, kes mind seda tegema utsitas.
Ma ütlen alati, et A Good Yarn on minu elujaatus, aga mu õe sõnade kohaselt ma kartsin elu. Kartsin tõeliselt elada, kartsin seigelda väljaspool tillukest mugavat maailma, mille olin oma lõngapoes loonud. Tal oli õigus ja ma teadsin seda, kuid tõrkusin siiski vastu. Sellest oli möödas nii palju aastaid, kui viimati mõne teise mehega peale oma isa või arsti koos aega veetsin, et mu seltskondlikud oskused olid pea olematud. Kuid Margaret ei võtnud ühtegi vabandust kuulda ja peagi käisin koos Bradiga dringil. Sellele järgnesid õhtusöögid, piknikud koos Codyga ning pallimängud. Olen hakanud Bradi poega sama palju armastama nagu oma kaht õetütart Juliat ja Haileyt.
Viimasel ajal kohtume Bradiga üsna sageli. Oma vähikartuse ajal tõrjusin teda eemale, mis oli viga, nagu Margaret sageli märkis. Kuid Brad andestas mulle ja me jätkasime oma suhet. Me oleme ettevaatlikud – hea küll, mina olen see, kes asju aeglaselt võtab, aga Bradil ei ole selle vastu midagi. Ta sai korra kõrvetada, kui tema eksnaine minema kõndis, väites, et tal on vaja „end leida”. Ka Codyga on vaja arvestada. Poisil on Bradiga lähedane suhe, ja kuigi Cody armastab ka mind, ei taha ma seda erilist sidet isa ja poja vahel häirida. Seni läheb kõik hästi ja me räägime üha rohkem ja rohkem ühisest tulevikust. Brad ja Cody on nüüd nii suur osa minu elust, et ma ei suuda elu ilma nendeta ettegi kujutada.
Ehkki see võttis tal aega, on Margaret lõpuks ometi minu lõngapoe poolt. Pärast rabedat algust hakkas mu õde sellesse uskuma. Tegelikult töötab ta nüüd koos minuga. Täpselt nii, meie kaks, külg külje kõrval, ja see on tõeline ime. Aeg-ajalt on meil tagasilangusi, kuid me teeme edusamme. Mul on nii hea meel, et ta on koos minuga selle sõna igas tähenduses.
Enne kui ma liigselt hoogu satun, tahan teile oma poest rääkida. Niipea, kui ma seda kohta märkasin, nägin selle potentsiaali. Hoolimata ehitustööde segadusest, ajutistest puudustest ja muutlikust naabruskonnast, mõistsin, et see on ideaalne. Olin valmis rendilepingule alla kirjutama enne, kui olin majja sissegi astunud. Mulle meeldisid suured vaateaknad, mis avanevad tänavale. Whiskers magab seal enamik päevi, lõngakerade ja -tokkide vahel kerra tõmbunud. Lillekastid meenutasid mulle otsekohe mu isa esimest jalgrattapoodi ja oli peaaegu tunne, nagu oleks isa mu julgustüki peale heakskiitvalt noogutanud. Värviline, kuid tolmune triibuline varikatus pani mu mõtteis tehingule lõpliku punkti. Ma teadsin, et sellest vanamoodsast väikesest poest võib saada rõõmutoov koht, nagu olin ette kujutanud. Ja selleks on see saanud.
Blossom Streeti renoveerimistööd on peaaegu lõpetatud. Pangahoonest on saanud ülikallis korterelamu ja selle kõrval olnud videopood on nüüd prantsuse stiilis kohvik, nimeks nutikalt „The French Café”.