Juhuslik kohtumine. Teine raamat. Debbie Macomber

ta sai lõpuks aru. „Sul on... armulugu?” Ta muutus tuimaks, suu oli hetkega kuiv, keel näis paisuvat kaks korda suuremaks, muutes rääkimise võimatuks. See ei saanud mingil juhul tõsi olla. Ta keeldus seda uskumast – Grant ei reedaks teda kunagi niimoodi. Ta teaks, kui mees teda petaks. Meestel on armulood filmides ja raamatutes. See oli selline asi, mis juhtub teiste naistega, teiste abieludega, mitte tema omaga. Ta klammerdus sel esimesel paaril minutil eitamise sürreaalse soovi külge, samal ajal kui mees jätkas tööleminekuks riietumist.

      „Millal? Kuidas?” suutis ta kogeleda.

      „Me kohtusime kontoris,” ütles Grant. „Ta on samuti maakler, liitus firmaga alles hiljuti.” Ta ohkas raskelt. „Ma üritasin suhet sinuga toimima saada, aga see ei aidanud. Ma ei tahtnud, et see juhtuks.” Tema hääles oli anuvat tooni, mis asendus kiiresti vihaga. „Pagan võtaks, Bethanne, ära muuda asju raskemaks, kui need juba on.” Justkui oleks seda juba mitu päeva plaaninud, avas ta kapiukse, võttis välja kohvri ja tõstis selle voodile.

      „Sa... lähed ära?”

      Mees vastas, avades oma kummutisahtleid ja riideid välja tõstes. Bethanne võpatas, kui vaatas meest korralikult kokku volditud kuhja alussärke kohvripõhja viskamas. Grant oli oma T-särkide suhtes eriliselt nõudlik, need pidid hoolikalt kokku volditud olema. Ta oli oma välimuse iga detaili suhtes ülihoolas ja see perfektsionism ei piirdunud üksnes juuste ja riietega.

      „Kuhu... kuhu sa lähed?” Bethanne’i pea oli küsimustest tulvil ja näis, et kõige tähtsusetumad tulid pähe kõige enne.

      „Ma kolin Tiffany juurde,” teatas mees.

      „Tiffany?” kordas Bethanne. Miks pidi ta oma elu kõige kohutavamal hetkel selles midagi naljakat leidma, ei mõista ta kunagi. Korraga ta lihtsalt naeris. „Sa jätad mu maha naise pärast, kelle nimi on Tiffany?”

      Grant jõllitas teda, justkui oleks naine tõeliselt nõdrameelne, ja võib-olla ta sel hetkel seda oligi. „Mine,” ütles Bethanne peaaegu nipsakalt, viibates käega. „Ma lausa tahan, et sa lähed.”

      Justkui oma sõnade kinnituseks marssis ta alla keldrisse, võttis sealt teise, veelgi suurema kohvri ning vedas selle nende magamistuppa. Trepist alla ja uuesti üles ronides kammis ta läbi oma mälu, üritades meenutada, kas on kunagi seda Tiffanyt kohanud. Tema mäletamist mööda mitte. Granti kontor oli naisi täis, aga Bethanne ei olnud kunagi kahtlustanud, et mees sääraseks reetlikkuseks suuteline on. Ehkki ta selleks ajaks hingeldas, kui suure kohvri kahest trepist üles sai taritud, ei teinud ta hinge tõmbamiseks pausi, sest teda kannustas viha.