Henry kindel kava oli Prantsusmaa üle kavaldada ja trumbata. Tema eesmärk oli, et Arran aitaks inglisemeelsetel jõududel Šotimaal prantsuse mõjud välja tõrjuda. Selleks kavatses ta ära kasutada ka Solway Mossi all võetud pantvangid. Henry kavatses kuulutada Prantsusmaale sõja. Tal oli juba kokkulepe oma peamise liitlasega Euroopas, Hispaania kuninga ja Saksa-Rooma riigi keisri Karl V-ga, et nad ühendavad jõud ja püüavad Prantsusmaa omavahel ära jagada.
Henryl oli ambitsioonikas plaan saada oma võimu alla kõik Briti saared. Loomulikult haaras ta võimalusest kohe kinni, kui James V suri ja jättis kuningannaks vastsündinud lapse. Võimuletuleku algusest peale asus Henry, nagu ka Edward I taotlema Šotimaa feodaalisanda positsiooni. See eesmärk oli tal alati silme ees. Hiljem, kui ta läks tülli paavstiga ja katkestas Roomaga suhted, et saada lahutus oma esimesest naisest, Aragóni Catherine’ist, lähtus ta juba teooriast, kus talle oli ette nähtud Inglise kiriku kõrgeima juhi koht, aga kus ta nägi ennast ka kogu Briti saarte valitsejana.
Henry käsitlustes seaduslikkusest ja ajaloost pidi Šotimaast, ehkki see oli iseseisev ja sõltumatu riik, saama Inglismaa satelliit, üks juveele Henry impeeriumi riigiõunal. Niiviisi asusidki Tudorid ehitama oma Anglo-Briti impeeriumi ajal, kui Mary oli veel laps, ja see provotseeris prantslasi üritama panna alust Prantsuse-Briti impeeriumile.
Kõigepealt vabastas Henry Towerist kakskümmend kolm šoti pantvangi ja kutsus nad oma hiljaaegu valminud paleesse Hampton Courtis. Seal tuli neil külalistena osaleda suurejoonelisel jõulupeol.
Enne kui lubada šotlastel lahkuda, sundis Henry neid toetama oma võimkonna laiendamise kava. Kõikidelt nõuti allkirja kohustusele saata oma lapskuninganna Inglismaale. Henry kavatses pidada Maryt enda juures ja kasvatada teda seni, kuni saab ta panna mehele oma pojale ja troonipärijale abielust Jane Seymouriga prints Edwardile, kes sel ajal oli viieaastane poiss. Peale selle nõustus kümme kõige tähtsamat pantvangi toetama Henry õigust taotleda Šotimaa kuninga trooni, kui Mary peaks ootamatult surema.
Märtsis 1543 saadeti Sir Ralph Sadler Henry saadikuna Edinburghi lepingu üle läbi rääkima. Keskne teema oli Mary abielu Edwardiga. Tüdruk polnud veel neljakuunegi, aga Henry mõtles seda täiesti tõsiselt. Niisugune tehing võimaldanuks tal saavutada eesmärgi üheainsa suletõmbega. Sadler, kes ei teadnud kuigi täpselt, mida oodata, kohtus kõigepealt Arraniga Holyroodhouse’i palee aias Edinburghis. Ta leidis, et viimane on põiklev ja halvasti ette valmistatud. Arran suhtus läbirääkimistesse nii kitsarinnaliselt kui üldse võimalik. Ta tahtis lihtsalt teada, mida kõnelused temale annavad. Ta nõudis meelehead ja hüvitisi ning lubadust, et saab jätkata regendina, kui Henry saab oma tahtmise.
Pärast neid ebamääraseid kõnelusi sõitis Sadler Linlithgow’sse kohtuma Mary ja tema emaga. Ta tahtis Maryt ise näha, sest Henry esitas talle tüdruku kohta kogu aeg küsimusi. Ema mängis kaasa, paludes lapsehoidjat „võtta tüdruk täiesti riidest lahti”, et teda saaks igati uurida. Sadler hüpitas Maryt põlve peal ja kandis ette: „Kinnitan Teie Majesteedile, et see on oma vanuse kohta tubli laps ja peaks tänu Jumala armule küll ellu jääma.”
Seejärel võttis Sadler jutuks Mary kihluse Henry pojaga. Tema hämmastuseks suhtus Marie de Guise asjasse soodsalt, pakkus oma abi ja kiitis koguni heaks inglaste kava viia Mary „julgeoleku huvides” Londoni. Tema reaktsioon oli Sadleri ootustega nii suures vastuolus, et viimane sattus esialgu lausa segadusse. Ta kahtlustas mingit tüssamist ja tal oli õigus. Marie de Guise ajas talle puru silma. Tal oli oma selge eesmärk, mis nüüd sai avalikuks. Kui Henry VIII tahtis allutada Šotimaa Inglismaale dünastiatevahelise abieluga, mis teeks igaveseks lõpu prantslaste mõjule, oli Marie de Guise’i vähemalt sama suur soov kaitsta Prantsusmaa ja de Guise’ide huvisid. Ja kui Arran püüdis Marie selja taga Inglismaaga läbirääkimisi pidades tema tähtsust vähendada, siis võis ju Mariegi teeselda inglaste liitlast ning lasta Sadleril tunda end põhjendamatult kindlalt ja tõrjuda seega kõrvale Arran, kes jääb nii kauaks ikka halvemasse seisu, kuni Mary pole füüsiliselt tema valduses.
Marie de Guise’il oli küllalt põhjust kahtlustada Arrani, kes oli läbi lõiganud kõik tema ühenduskanalid Prantsusmaaga. Ta oli sokutanud Marie majapidamisse salakuulajad ja püüdis naise kirjavahetust oma kätte saada. Siiski pääses üks kiri läbi. Antoinette de Bourbon oli saanud uudise oma tütre probleemidest 10. juunil ja saatnud François I õukonda oma poegadele sõna, et nood uuriks, kas oleks võimalik mingeid surveavaldusi, et Marie de Guise’i aidata.
Beatoni arreteerimisele kiiresti järgnenud Arrani uued sammud olid mõeldud õõnestama prantsusemeelset leeri. Asevalitseja oli võtnud nõuks olla Henry VIII liitlane. Kindlustamaks sidemeid Inglismaa kuningaga avaldas ta üllatava deklaratsiooni, milles toetab Henry VIII otsust lüüa Roomast lahku ja sulgeda kloostrid. Arrani tegu oli seda imelikum, et ta ise oli ikka veel katoliiklane, kes tunnistas paavsti võimu, aga oli jätkuvalt kaitseseisundis üsnagi võrdselt jaotunud prantsusemeelsete ja inglisemeelsete jõudude vahel: käes oli õige aeg riigipöördeks.
Henry VIII saadikut Sadlerit võludes ja ühtlasi tüssates näitas Marie de Guise ennast osava poliitikuna. Tema peas oli küpsenud plaan. Ta peaks viima Mary puhkepaigana sobivast Linlithgow’st, mis aga ei suudaks piiramisele vastu pidada, talle endale kuuluvasse turvalisse Stirlingi lossi, järsu kalju tipus asuvasse peaaegu vallutamatusse kindlusse, mis oli ühtlasi küllalt lähedal rannikule, et taastada ühendus Prantsusmaaga.
Ta oli juba saatnud ühe ustava teenri koos rõivaste ja majapidamises vajalikku kraami täis pakitud kirstudega Stirlingisse. Järgnesid suuremad kaubasaadetised voodite ja mööbliga, hõbedaste ja muude lauanõudega, riidekraami ja kuivtoiduainetega ning niisuguste köögis vajalike asjadega nagu potid, pannid ja praevardad.
Arran nõudis, et keegi ei tohi Linlithgow’st lahkuda. Marie de Guise ei teinud temast väljagi ja sooritas oma käigud hiilgavalt. Ta oskas Sadlerit veenda, et Arran ei kavatsegi panna Maryt Inglismaale mehele. Arran kauplevat Inglismaale Mary lõunasse saatmise pärast selleks, et saada hüvesid endale ja oma liitlastele, aga murdvat siis sõna ja jätvat Mary Šotimaale vangi, püüdes võita aega, kuni Henry VIII sureb, misjärel kavatsevat ise haarata Šotimaa trooni. Marie de Guise soovitas Sadleril sellest kõigest Henryle ette kanda, aga mitte paljastada oma allikat, sest vastasel juhul oleks viimase ja tema tütre elu ohus.
Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal tähendas arutelu teemal, mis võib või ei või tulevikus juhtuda, kui ja millal kuningas peaks surema, tõsist kuritegu. See oleks justkui teinud tema surma tõenäolisemaks ja seda nimetati kuninga surma „kujutlemiseks või põhjustamiseks”, mis oli osa riigireetmise puhul rakendatavast seadusest ja mille eest karistati surmaga. Sadler pidi seega Arranist eemale hoidma, kui too midagi niisugust kavatseb. Muidu oleks saanud teda ennast kaasosalisena süüdistada.
Ja asi läks veelgi hullemaks. Arran, väitis leskkuninganna, kavatseb panna Mary mehele omaenda pojale. Henry VIII peaks püüdma seda takistada ja andma Arranile käsu vabastada Beaton, kellele oli süüks pandud testamendi võltsimist, aga kes peaks hoopis saama Arrani asemel asevalitsejaks. Erinevalt oma vaenlastest mõtleks kardinal „pigem rohkem sellele, mis on kasuks riigile”.
Tegu oli klassikalise blufiga. Marie de Guise tegi Arrani maha lähtudes oma negatiivsest hinnangust mehe iseloomule. Ta andis enesele aru, et on alustanud surmaheitlust oma tütre hooldamisõiguse pärast, ja otsustas kasutada Sadleri abi Mary turvalisel üleviimisel Stirlingisse. Ja Sadler, kes nüüd suhtus niisugustesse intriigidesse sügava umbusuga ning oli asunud Arrani tooli kõigutama, lasigi end sisse vedada.
Oli teisigi põhjusi, miks Sadler Marie de Guise’i kuulda võttis. Naise enda ema lobitöö Prantsuse õukonnas oli vilja kandnud. François I oli otsustanud sekkuda. Ta kavatses nüüd Henry VIII-le vastu astuda ja tema plaani Prantsusmaale tungida nurja ajada. Pariisis räägiti juba, nagu valmistuks hertsog de Guise sõitma Šotimaale. Talle olevat juba ülesannegi teatavaks tehtud ja nüüd oli Sadleril hädasti vaja täpselt teada, mis peaks juhtuma ning mida prantslased tegelikud kavatsevad.
Lõppude lõpuks ei jõudnud hertsog kunagi Šotimaale. François I mõtles ümber ja saatis