Linlithgow koos Falklandiga Fife’is olid Marie de Guise’i lemmikelupaigad. Ta oli ise aidanud kujundada mõlemad paleed sarnaseks Prantsuse châteaux’ga. Vaevalt oli see eriline üllatus, sest oli ta ju prantslanna ja lesestunud Longueville’i hertsoginna ning oma vanemate, de Guise’i hertsogi Claude’i ja tema abikaasa, Antoinette de Bourboni vanim tütar. De Guise’id olid üks Prantsusmaa mõjuvõimsamaid aadlisuguvõsasid. Nende põline elukoht oli Joinville Champagne’is, nende mõisaid olid täis pikitud kõik strateegiliselt tähtsamad piirkonnad Põhja- ja Ida-Prantsusmaal.
Marie de Guise’i esimese abikaasa, Louis d’Orléansi, Longueville’i hertsogi suguvõsale kuulusid suured mõisad Loire’i ümbruses, mistõttu ta tundis renessansiaegseid paleesid väga hästi. Ta võrdles Linlithgow’d tänu selle elegantsele arhitektuurile ja maalilisele ümbruskonnale Loire’i lossidega, mida kasutas Prantsusmaa kuninglik perekond, kui ei viibitud Pariisi lähikonnas. Nii nagu Loire’i juveel Chenonceaux, oli ka väike Linlithgow’ palee osaliselt ümbritsetud veega. Välismüürid seisid poolringikujulisel künkal, mille põhjaosa ulatus järve ja siit avanes vaade püha Miikaeli koguduse kirikule ja lõunasse jäävale Linlithgow’ linnale.
Mary Stuart sündis ajaloo murdepunktis. Kõigest kahe nädala eest, 24. novembil olid tema isa väed saanud inglaste käest lüüa Solway Mossi lahingus. Inglismaa oli šotlaste vana vaenlane. Kahe naabri suhted läksid tuliseks pärast seda, kui Edward I kuulutas end Šotimaa feodaalisandaks ja üritas 1290. aastatel Šotimaad annekteerida. Šotlased palusid abi prantslastelt ja paavstilt ning ilmutasid oma riigi iseseisvuse kaitsel ise suurt patriotismi. Pärast 1296. aastat tuli viis või rohkemgi põlvkonda kestnud vaenuperioodi jooksul tagasi lüüa hulk inglaste sissetunge.
Kokkupõrked piiril olid normaalne nähtus. Otsene sõda oli erand ja paljuski seetõttu, et tegu oli vägagi ebavõrdsete vastastega. Inglismaa oli põhjanaabrist palju rikkam ja võimsam. Selle rahvaarv oli umbes 3,5 miljonit, Šotimaal oli see aga vaevalt 850 000. Šotimaa ainus märkimisväärsem linn oli Edinburgh, kus elas ligikaudu kolmteist tuhat inimest. See oli parimal juhul viiendik Londoni elanike arvust. Makse ja vägesid koguda oli Inglismaal tunduvalt kergem kui Šotimaal, sest riigi bürokraatia masinavärk oli paremini tsentraliseeritud ja käsuahel toimis tõhusamalt. Tavaline lahing oleks peaaegu paratamatult lõppenud šotlaste hävitava lüüasaamisega.
Šotimaal endalgi leidus piirkondlikku ebavõrdsust. Kolmandik kuni pool kogu elanikkonnast elas piiriäärsetel aladel ja Šoti mägismaal, ülejäänud aga jõukamal ning kosmopoliitsemal Kesk-Šoti madalikul. Kuningale olid nõuandjatena abiks parlamendi lordid, aga ehkki Šotimaa parlament esindas teoreetiliselt kogu riiki, kippus see pidama mägilasi ja piirialade elanikke juhuseotsijaiks ja kurjategijaiks. Šoti mägismaa klannid hoidusid ülejäänud maast eraldi ja tegelikult oligi mägismaa ning madaliku elanikel vaikiv kokkulepe üksteist vastastikku ignoreerida. Palju mägismaalasi rääkis pigem gaeli kui šoti keelt, mis süvendas kultuurilisi erinevusi. Madaliku elanike keel oli tegelikult palju lähedasem Põhja-Inglismaa asukate keelele kui ükskõik missugusele mägismaal räägitavale keelele.
Poliitika käis Šotimaal hõimupõhiselt: veresidemed ja sugulaste huvid andsid ülekaalukalt tooni. Feodaalist üliku taustaks oli tunduvalt pikema ajalooga klanni- või hõimujuhi autoriteet. Ustavus hõimlastele seadis šoti ülikud mõnikord terveid suuri piirkondi hõlmavate alade etteotsa ja kujundas ka kõikide tasemete võimustruktuure. Koguni monarhia ise toetus nendele struktuuridele ja sellele, mida oli võimalik ammutada kiriku toetusest.
Uuesti algasid sisesõjad Briti saartel 1509. aastal Inglismaa troonile tõusnud Henry VIII ajal. Henry oli tugev riigijuht. Ta pidas ennast Inglismaa patrioodiks ja samuti suureks strateegiks. Tema ambitsioon oli alustada uus Saja-aastane sõda Prantsusmaa vastu ja hõivata seal mõningad alad. Eelkäijatest olid tema suurimad imetlusobjektid Must Prints Edward ja Henry V, kelle võidud Prantsusmaal tõid neile juurde nii valdusi kui ka mainet. Korduvalt pöörasid Henry VIII unistused tema nõuandjate pingutuste tulemusena sündinud plaanid pea peale. Aga sõda oli ju kuningate sport ja kui Henry soovis Prantsusmaalt midagi vallutada, pidi ta kõigepealt saama jagu Šotimaast, Prantsusmaa vanast liitlasest Inglismaa tagahoovis.
Laialt levinud värsireadki kinnitasid: „Kes tahab jagu saada Prantsusmaast, peab algust tegema Šotimaal.” Henry tsiteeris seda meeleldi ja viis need õpetussõnad ka ellu.
Tüüpilisel kombel ei põhjustanud šotlaste lüüasaamist Solway Mossi lahingus mitte niivõrd inglaste täiemõõduline sissetung, vaid piiritülid, kus kõik läks traagilisel kombel valesti. Kaotuse põhjus polnud Henry VIII pealetung, vaid James V otsus alustada kohta ja aega korralikult valimata suurt vastupealetungi.
Vastuseks Norfolki hertsogi juhtimisel tegutsevate Inglise vägede sissetungidele saatis James oma armee rüüstama Carlisle’ist põhja ja ida poole jäävat vaieldava kuuluvusega ala, mida hüütigi vaidlusaluseks maaks. Tema väed ületasid mõõna ajal koolmekohas Eski jõe. Kui tagasi tuldi, oli tõusuaeg ja tuli jääda jõe ning raba vahele ootama. Arvuliselt väiksema, aga parema distsipliiniga Inglise vägi sundis šotlased taganema ja nad jäid lõksu. Umbes 1200 meest langes vangi, sealhulgas kakskümmend kolm kõige tähtsamat ülikut ja mõisnikku, kes saadeti pantvangidena Londonisse ning pandi seal Towerisse.
James V-le oli see ränk psühholoogiline hoop. Teda alandati sõjaliselt ja isiklikult, kusjuures häbi oli seda suurem, et ta oli ise sel ajal turvalises kauguses ega juhtinud oma vägesid. Asi polnud arguses. James oli vapper sõjamees, aga ta alahindas riske. Selle tagajärjel pudenes tema vägi laiali. Tegu oli palju hävitavama mainekahjuga kui see, mis sai kolmkümmend aastat varem osaks tema isale James IV-le, kelle sõjaväe kihutas Flodden Fieldi all laiali sellesama Inglise väejuhi isa. Mõlema kaotuse poliitilised tagajärjed – troonil pikka aega alaealine valitseja – olid täpselt samasugused. Ent 1513. aastal jäid šotlased alla võitluses mees mehe vastu korralises lahingus ja surid austusväärset surma, mitte nagu rotid lõksus.
James V ratsutas Linlithgow’sse vaatama, kas abikaasa juba sünnitab, aga läks peaaegu kohe Edinburghi ja seejärel Falklandi, kus pidi heitma voodisse. On vähetõenäoline, et ta armastas oma naist, sest ta pidas palju armukesi. Aga ta hoolis väga oma lapsest ja tema äkiline lahkumine viitab rohkem tema vaimsele seisundile kui perekondlike sidemete tugevusele. Ta läks väga tujust ära, kui kuulis, et sündinud pärija pole poiss. Kaks tema noorukest poega olid surnud eelmisel aastal ja nüüd pöördusid tema mõtted kuningas Robert I tütre ja Stuartite dünastia rajaja Marjorie Bruce’i poole. Ta olla hüüatanud: „Põrgut küll! Kõik lõpeb nagu algaski. Asi algas naisest ja lõpeb naisega.” Või nagu ütleb üks argikeelsem allikas: „Kõik algas tüdrukust ja lõpeb tüdrukuga.”
James suri 14. detsembri südaööl. Ta oli ainult kolmekümneaastane, aga kannatas mitme kroonilise haiguse käes. Liiderlik seksuaalelu – mille tagajärjeks olid kuritõbi (süüfilis) ja endeemiast ehk paigustaudist põhjustatud palavik – ning raske õnnetus jahil olid tema immuunsüsteemi nõrgestanud. Surmaeelsed sümptomid, „kummaline oksendamine” ja „nõrk kõht” viitavad düsenteeriale kui surma põhjusele, mis võis olla nakkusega vee joomise tagajärg. Muud võimalikud põhjused võisid olla katk või koolera, mille ta võis saada Atholli krahvilt, kellega James oli koos pummeldanud ja kes oli ise äsja surnud.
Kui James V suri loomulikku surma, siis tema isa sai Floddeni lahingus salapärastel asjaoludel surma. Ehkki jääb mulje, nagu oleks inglased ta lahingu käigus tapnud, on vähemalt sama tõenäoline, et tema mõrvas lahingu lõpus mõni omaenese mässuline ülik.
James IV poeg päris isa trooni seitsmeteistkümnekuusena. Nüüd ajalugu kordus. Tema lapselaps Mary Stuart sai kuningannaks