Henry VIII oli vahepeal otsustanud Prantsusmaal panustada diplomaatiale. Šotimaa oli tema päevakorras esikohal: viimane pakkumine oli lubadus tagastada Boulogne François I-le, mille vastukaubaks oleks olnud Mary ja prints Edwardi abielu. Järgmisel kevadel sõitis Hertford Pariisi läbirääkimisi jätkama. Mõlemad riigid olid rahanduslikult kurnatud ja nii sõlmitigi vaherahu, mis puudutas ka Šotimaad. See võinuks anda mõlemale poolele hingetõmbeaega, kui poleks juhtunud midagi mõeldamatut.
29. mail 1546 tehti Beatonile atentaat. Kolm kuud varem oli agar peapiiskop andnud käsu põletada juhtiv protestantlik reformaator George Wishart tuleriidal, kusjuures ta seoti posti külge ja tema külge riputati püssirohukotid, et etendus oleks võimalikult muljetavaldav. Kuna ketserite põletamine tuleriidal oli peaaegu ühtviisi ebapopulaarne nii katoliiklaste kui ka protestantide silmis, siis pööras Beatoni ettevõtmine avaliku arvamuse järsult tema vastu.
Atentaadi korraldajad, rühm mõisnikke Beatoni kodukohast Fife’ist panid peamiselt pahaks tema mõjuvõimu ühiskonnas ja poliitikas. Ilma tema nõusolekuta ei toimunud midagi, aga vandenõulaste ninamees, Fife’i šerif Norman Leslie oli seadnud kahtluse alla Beatoni õiguse olla kohtumõistja. Puhkenud tülis asusid Leslie sõbrad teda toetama, kusjuures otseselt oli asjasse segatud ka Henry VIII saadik Sadler. Soovimata piirduda lihtsalt inglaste ebamäärase toetusega, oli ta neid lausa rahastanud, kuna uskus, et kui Beaton on surnud, variseb kogu prantsusemeelne leer kokku.
Hommikul kella viie ja kuue vahel ilmus rühm salamõrtsukaid Saint Andrewsi lossi peasissepääsu juurde. Sisse pääseti koos müürseppadega, kes tulid tööle ja kohtusid ka Beatoni armukese ning tema kaheksa lapse ema Marion Ogilvyga, kui too lahkus nagu tavaliselt lossist tagaukse kaudu, et minna sisseoste tegema. Kui oldi juba sees, võeti uksehoidja käest võtmed. Seejärel läks Leslie siseõue ja käsutas teenijad ning töömehed sealt minema ning läks siis uuesti tagaukse juurde juhuks, kui Beaton üritab sealtkaudu põgeneda.
Beaton kuulis mingit müra ja püüdiski põgeneda, aga nähes, et see võimalus puudub, läks tagasi magamistuppa ja pani ukse riivi. Ta avas ukse alles siis, kui Leslie mehed kuhjasid ukse taha hunniku põlevaid süsi, istus siis toolile ja hakkas palvetama. See ei takistanud vandenõulasi, kes pidasid tüütult pika jutluse, milles kutsusid „nurjatut paavstlast” kahetsema, enne kui ta surnuks torgatakse. „Kõik on läbi,” olid Beatoni viimased sõnad. Seejärel riputas Leslie Beatoni alasti surnukeha lossimüürilt alla, sidudes köie saamiseks kokku mõned linad.
Kui rahvas kogunes seda etendust jälgima, lasi keegi mees nimega Guthrie oma põlvpüksid alla ja kuses Beatoni avatud suhu. Mõrvarid, kes olid sunnitud end lossis barrikadeerima, et mitte võimude kätte langeda, toppisid seejärel laiba soolakirstu, mis visati ühte sügavasse pudelikujulisse vangikongi. Tegu oli väga iseäraliku kättemaksuga – surnukeha oleks võinud vabalt heita lossi tagakülje müürilt merre – sest mõrtsukate sõbrad olid olnud vangis just siin Beatoni juures. Sellele ebaharilikule vangikongile andis otsida samaväärset kogu Euroopast, sest sealt polnud mingit väljapääsu peale „pudelikaela”, ja ka siis oli selleks vaja ülevalt alla lasta köis või nöörredel. Ja kuna kong oli uuristatud kaljusse allapoole merepinda, oli sees kuulda lainete mühinat.[2.] Niisugune vandenõu oli täiesti kooskõlas toonase veritasul rajaneva klannipoliitikaga.
Henry VIII oli äärmiselt rahul. Tema nägi selles mõrvas läbimurret oma kampaanias „vana liitlase” lõplikuks hävitamiseks. Ta poleks saanud rohkem eksida. Kui Beatonil oli olnud üldse mingit mõju, siis just tema oli Šotimaal stabiliseeriv tegur. Nüüd pöördus avalik arvamus veelgi rohkem Prantsusmaale soodsamaks.
Ülikud tulid kiiruga kokku ja valisid Beatoni asemel kantsleriks Šoti mägismaa idaosa tähtsaima katoliikliku ja prantsusemeelse Gordoni klanni juhi krahv Huntly. Mitu inglisemeelset ülikut kasutas juhust, et minna üle prantsusemeelsete leeri. Fife’is endas toimus aga järsk muutus rohujuure tasandi avalikus arvamuses: need mõisnikud ja nende poolehoidjad, kes oli aidanud atentaadi korraldajaid, muutusid peaaegu üleöö kohalikest kangelastest spontaansete rünnakute sihtmärkideks.
Aga asi, millega Arran hakkama ei saanud, oli Saint Andrewsi lossi tagasivallutamine. Ta asus küll seda piirama, aga kindlust oli võimalik varustada ka meritsi: Henry VIII saatis sinna toidukraami ja laskemoona lausa Inglismaalt. Kui Arrani mehed üritasid vapralt raiuda tunnelit läbi tugeva kalju, siis nurjas selle sissepiiratute kaevatud vastutunnel.
Niisugune ebaõnnestumine vihastas Marie de Guise’i. Ta oli juba niigi pahane sellegi pärast, kui leigelt François I oli teda „abistanud”. Eriti tegi talle haiget võltsmüntide kasutamine palga maksmiseks Lorges’i sõduritele. Marie de Guise’i soov oli, et Saint Andrewsi loss tuleb tagasi võtta ja mõrvarid peavad saama karistuse.
Nüüd järgnesid hingematva kiirusega ülimalt tähtsad sündmused, mis põhjustasid peaaegu võrdsel määral elevust ja hirmu. Henry VIII suri jaanuaris 1547 ja kaks kuud hiljem järgnes talle François I. Need titaanid olid andnud tooni Briti saartel ja Euroopa põhjaosas toimuvates sündmustes juba 30 aastat. Ühtäkki oli aga tekkinud vaakum. Ning Hertfordi krahv ja de Guise’id asusid seda otsekohe täitma.
Henry VIII poeg ja troonipärija Edward VI oli veel alles üheksa-aastane. Oli vaja panna ametisse asevalitseja või protektor (nagu seda nimetati Inglismaal), kes valitseks kuni kuningas saab kaheksateistkümneseks, aga Henry ei tahtnud anda nii palju võimu ühe inimese kätte. Seetõttu määras ta oma testamendis regentnõukogu, kes pidi valitsema riiki kuni tema poeg on alaealine. Kõigest hoolimata oskas Hertford korraldada nii, et juba nädala pärast sai temast Somerseti hertsog. Ta haaras enda kätte protektorina valitseva asekuninga positsiooni: tema põhiline eesmärk oli teha teoks Henry VIII plaan suruda Šotimaale peale ajast ja arust Greenwichi leping ning ühendada kaks kuningriiki Mary ja Edwardi abielu kaudu. Seda silmas pidades tuli ta vastu ka Beatoni tapjatele. Hertfordi peaaegu esimene samm oli sõlmida nendega kokkulepe ja lubada neile toetusi ja tasu ning saata toiduaineid ja laskemoona Saint Andrewsi.
Prantsusmaal päris dofään isa trooni ja temast sai kuningas Henri II. De Guise’id olid tema tähtsaimate nõuandjate hulgas ja selle tulemusena kuulutas Henri end otsekohe Šotimaa protektoriks. Ta ei kavatsenud raha kokku hoida, et tagada endale „vana liitlase” poolehoid ja panna Mary mehele mitte kellelegi muule kui oma pojale dofään François’le. Vastukaaluks Somerseti mõttele niinimetatud Anglo-Briti liidust tuli Henri välja oma plaaniga moodustada Prantsuse-Briti impeerium. Pealegi võttis ta kõike seda tunduvalt tõsisemalt kui tema isa François I, kelle peamine mure oli seisnenud selles, kuidas ärritada Henry VIII-t ja talle vastu töötada.
Henri II kutsus Itaalias väljaõppe saanud hiilgava mereväeohvitseri Leone Strozzi Capuast juhtima Saint Andrewsi vastu algatatud ekspeditsiooni. Strozzi jõudis Saint Andrewsi lahte 16. juulil ja asus 24. juulil lossi piirama. Piirajail oli märkimisväärne tulejõud. 30. juulil tulistati lossi sellest ida pool asuva iidse kloostrikiriku katuselt ja läänest ülikooli kabeli tornist. Tormijooks algas koidu ajal ja oli kella kolmeks pärastlõunal lõppenud. Enne kui Arran jõudis ületada Forthi lahe ja läbida North Queenserryt Saint Andrewsist lahutavad umbes 80 kilomeetrit, oli loss tagasi võetud ja seal viibinud vangis või viidud Prantsuse galeeridele.
Kui lossi aheldatud kaitsjad viimaks välja toodi, oli nende hulgas ka noor protestandist reformaator John Knox, kes oli loobunud varasemast karjäärist ja valinud jutlustaja elu pärast kohtumist kaasmaalasest Wishartiga, kelle Beaton lasi tuleriidal hukata. Knoxil polnud mingit seost kardinali mõrvamisega, aga ta kiitis selle heaks. Ta läks Saint Andrewsi, kus pidas lossi kabelis ja linnas jutlusi. Tema õpetuse kohaselt oli „paavst antikristus” ja „missa jälestusväärne väärjumalakummardamine”: mehe sõnaseadmise oskus oli nii vastupandamatu, et ta leidis palju järgijaid.
Knox oli sunnitud