Marie de Guise otsustas külaskäiku kiirendada ja valides sõiduks garderoobi, pidas ta nõu Diane de Poitiers’ga – kes oli alati olulisem moe määraja kui Caterina de’ Medici – Saint-Germainis seoses leinaajaga kehtivate protokollinõuete üle. Henri II hoolitses Marie sõidu korraldamise eest, hankides Inglise riiginõukogust talle diplomaatilise passi, sest erinevalt tütrest polnud ema kuigi tugeva sisikonnaga ja kippus kergesti jääma merehaigeks. Ta kartis pikka meresõitu Šotimaalt ja eelistas aeglasemat teekonda maad läbi Inglismaa, nii et meritsi jäi läbida ainult lühike vahemaa Doveri sadamast üle La Manche’i.
Ema plaanidest erutatud Mary saatis Antoinette de Bourbonile emotsionaalse kirja. Ta lihtsalt pidavat kirjutama, ütleb ta selles, et ka vanaema saaks osa „sellest rõõmsast teatest, mida ma äsja kuninganna käest ema tulekuga kuulsin”. Kiirustades kirja lõpetama jäi Maryl mõni sõna vahele, aga asja mõte on selge. Ema küllatulek „oleks mulle suurim õnn, mida ma siin ilmas oskan soovida … Palun teid, madame, vahest peate võimalikuks suurendada minu rõõmu veelgi ja külastate mind peagi, seniks aga varute kannatust, nagu te olete alati osanud niisugustel puhkudel teha.” Mary oli kahe aasta jooksul omandanud prantsuse keele. Kiri oli stiililt rutakas, aga grammatiliselt laitmatu.
Mary ema külaskäigul oli ka poliitiline eesmärk. Henri II kavatses tähistada suurejooneliselt Inglise vägede väljatõrjumist kindlustest ja garnisonidest Šotimaal ning Boulogne’i kindlustustest. Osalema pidi kogu õukond ja ka Henri kaugemad sugulased ning mingeid kulutusi ei peetud liiga suureks. Marie de Guise’ile ja tema Šoti kuningannast tütrele oli pidustustes ette nähtud keskne osa.
Mary ema ei tulnud üksi. Ta võttis kaasa peaaegu kogu Šoti õukonna, tähelepanuväärsel kombel ka inglisemeelsed lordid, kes olid olnud aastaid Henry VIII ja Somerseti leeris. Tema eesmärk oli üheselt selge. Ta soovis tugevdada omaenese väljavaateid saada ainsaks Šotimaa asevalitsejaks – olid ju kõik teised kandidaadid, nii prantsuse- kui ka inglisemeelsed, tunnistanud Haddingtoni lepingut – ja siduda ülikud nüüd vana liitlasega. Mõlema eesmärgi saavutamisele aitas palju kaasa Henri II ülim külalislahkus ja heldelt jagatud uued toetused.
Peamised pidustused leidsid aset Normandia pealinnas Rouenis oktoobrikuus. Rooma keisririigi eeskujul oli kõrghetk kuninga triumfaalne sissemarss linna juubeldava rahvahulga silme all selleks puhuks spetsiaalselt püstitatud triumfikaare alt. Niisugune rituaal oli renessansiajastul klassikaline, aga teostati siin homeroslikus mõõtkavas, võidukate väejuhtide klassikalistesse mundritesse riietatud sõdurid ja näitlejad marssisid kuninga ja õukondlaste eest läbi, kusjuures emaga kohtumisest üliõnnelik Mary ja Marie de Guise istusid aukohal sinikuldses vaatepaviljonis Seine’i läänekaldal.
Rongkäigu eesotsas liikus sõjatrofeedega koormatud triumfivanker, millele järgnes maaliline stseen, kus „ükssarved” – tegelikult spetsiaalse peaehtega valged hobused – vedasid vaatajate eest mööda Valois’de dünastia sõjalisi võite sümboliseerivad platvormid, kuhu olid kuhjatud Šotimaal või Boulogne’is vallutatud kindluste mudelid ja lipud. Ühel hetkel kehastus Henri II Hannibaliks, Kartaago väejuhiks, kes viis oma väed üle Alpide Rooma vastu, kasutades selleks ka elevante, kes täitsid oma osa rahvahulga ees väga hästi. Paljud arvasid, et tegu on Pariisi rändloomaaiast toodud tõeliste elevantidega, aga tegelikult olid need puidust ja papjeemašeest ning ratastel ja neid lükkasid edasi nende sees peidus olnud mehed.
Järgmisena tulid Boulogne’is võetud „vangid”, kes veeti läbi tänavate ahelais. Kõige uhkemini kaunistatud parv oli reserveeritud stseenile, mis kujutas Henri II koos lastega. Kuningat oli kujutatud Rooma keisrina, keda ümbritsevad järeltulijad, kusjuures Prantsuse „keisrikrooni” hoidis tema pea kohal Zeusi tütar ja toonase kangelasliku aja muusa Kalliope.
Järgnes umbes 50 Brasiilia pärismaalasteks grimeeritud mõlemast soost näitlejat, kes marssisid läbi tänavate ihualasti ja korraldasid siis kahe suguharu vahelise lahingu. Kogu stseenile, mis etendati vaateplatvormi ees, andsid värvi pärismaalaste onnid, telgid, palmipuud ja metsloomad. Pärismaalased küttisid loomi, küpsetasid lõkkel toitu ja tegid kaupa Prantsuse garnisoni sõduritega. Lõpuks puhkes suur lahing, kus läksid käiku vibud ja nooled ning mille lõpuks põletati kaotanud hõimu osmikud maha. See oli puhtakujuline massimeelelahutus, mis trumpas üle kõik eelmised, ja rahvas möirgas vaimustusest.
Viimase vaatemänguna etendati Seine’il „Prantsuse” ja „Portugali” sõjalaevade merelahingut, kus osalesid tõelised laevad, mille lastis olid ka vaadid püssirohuga. Meremehed tegid pauku tõelise suurtükiga, aga arvatavasti ilma kuulideta. Paraku juhtus see, mida oli karta ja üks püssirohuvaat plahvatas, laev läks põhja ja meeskond kaotas elu. Järgmisel päeval korrati kogu etendust asenduslaevaga, aga juhtus täpselt sama lugu ja surma sai veel hulk meremehi.
Kogu etendus oli võimas visuaalne manifest, milles keskne osa oli antud Šotimaale ja seetõttu nautisid šotlaste kuninganna ja tema ema eriti suurt tähelepanu. Henri II pidas ennast Šotimaa kaitsjaks, kelle võidud tõid vabaduse Šotimaale ja Boulogne’ile. Pidustuste ühendav teema oli dofään. Just tema ja mitte Henri II ise oli see keskne kuju, kelle ümber kogu misanstseen oli lavastatud, sest teda kujutati juba kroonitud šotlaste kuninganna abikaasana. Ta oli tulevane Šotimaa ja Prantsusmaa kuningas ning kuna Mary võis Tudorite dünastia rajaja Henry VII lapselapselapsena pretendeerida ka Inglismaa troonile, võis temast saada ka seaduslik Inglismaa kuningas. Seega oli ta kolmekordne troonipärija. Mary abielu kaudu dofääniga oli Valois’de dünastial võimalus realiseerida oma potentsiaal ja rajada Prantsuse-Briti impeerium, mis ulatub Briti saartele ja siis juba üle Atlandi Brasiiliasse, kuhu Prantsuse kaupmehed olid juba jõudnud ja ohustasid Portugali kaubandussidemeid.
Isegi see, et Henri II valis pidustuste kohaks Normandia, oli tähendusrikas. Tegu oli ju Inglismaale lähima provintsiga, millel olid ajalooliselt kõige tihedamad sidemed Inglismaaga. Samuti oli see piirkond, kus de Guise’id kogu aeg suurendasid oma maavaldusi ja leidsid poolehoidjaid. Kõige selle valgusel oli niinimetatud Prantsuse-Briti projekt lihtsalt nende plaanidest kõige hulljulgem. Hertsog Claude de Guise oli välja mõelnud kava, kuidas suurendada oma suguvõsa tähtsust Valois’de dünastia võimu all olevas riigis. Nüüd oli ta surnud ja tema pojad pidid selle kava ellu viima.
Kogu projekt toetus Maryle. Henri II loogika lähtus dünastia huvidest. Henry VIII testament määras troonipärimise korra Inglismaal. Kui Henry VIII ainus ellu jäänud poeg Edward VI sureb pärijateta, siis läheb pärimisõigus kuninga testamendi kohaselt naisliinile. Niisiis oleks Edwardi võimupärija tema vanim õde Mary Tudor ja kui temagi peaks lastetuna surema, siis tema noorem õde Elizabeth Tudor.
Katoliiklaste arusaama kohaselt oli aga Mary Tudori seaduslik pärija šotlaste kuninganna Mary. Nende arvates oli Elizabeth ebaseaduslik laps. Tema ema oli Anne Boleyn, kellega Henry VIII oli abiellunud, kui tema esimene naine Catherine Aragónist oli veel elus. Paavst ja katoliku kirik ei tunnistanud Anne Boleyni Henry VIII seadusliku abikaasana, nimetades teda konkubiiniks. Henry ise oli temast lahti öelnud, lahutanud temast ja lasknud ta 1536. aastal hukata, Elizabeth aga kuulutati ebaseaduslikuks lapseks parlamendi otsusega, mida pole hiljem kunagi tühistatud. See jättiski alles võimaluse kuulutada Šotimaa kuninganna Mary trooninõudlejaks, ehkki Henry VIII püüdis just nimelt seda võimalust takistada.
Henry oli alati arvamusel, et testamendiga saab ta kehtestada troonipärimise korra ja sellega välistada Stuartite püüdlused ning ta uskus, et ongi asja nii korraldanud. Ta oli veel täpsustanud, et kui kõik tema lapsed surevad järeltulijateta, siis pärivad trooni tema noorema õe Suffolki hertsoginna Mary lapsed. Henry oli Greenwichi lepingu tühistamise pärast Šotimaa peale nii vihane, et pani Stuartite liinile veto. Tegu oli kalkuleeritud ninanipsuga.
Ehkki parlament kiitis Henry lahenduse 1544. aastal vastu võetud kolmanda pärilusseadusega heaks, toetus see siiski ühele märkimisväärsele asjaolule. Kui troonipärimisõigust oli võimalik edasi anda ka naisliini mööda, siis tulid mängu ka Henry vanema õe Margaret Tudori järeltulijad. Mitte keegi, kes pidas silmas troonipärimise korda, ei saanud jätta tähelepanuta Margareti esimest abielu Šotimaa kuninga James IV-ga. Nende poja James V tütar