„Ma ei tundnud Jeaniet. Ma püüdsin kirikus järele mõelda. Ma kohtusin temaga ainult korra.” Emma kõhkles. „Kas sa saad aru, et Abigail Manteli surmast on möödunud peaaegu täpselt kümme aastat? See enesetapp jätab endast nii jubeda kokkusattumuse mulje. Või kas ta sinu arvates võiski seda niiviisi tajuda ja kavandada? Kui dramaatilist žesti aastapäeva tähistamiseks?”
„Võib-olla,” ütles James pärast pausi. Siis lisas ta: „Ma olen alati pidanud enesetappu väga isekaks teoks. Kannatavad ju need inimesed, kes maha jäävad.”
Nad said nii hästi läbi, et Emma tundis kiusatust rääkida Jamesile tollest pikka kasvu mehest, kes oma armulauaveini Roberti peale sülgas, kuid see sündmus tundus talle ikka veel niivõrd šokeerivana, et ta ei suutnud ennast sundida sellest kõnelema. James keeras sirgele konarlikule teele, mis viis kahe tohutu põllulahmaka vahel majani, ja Emma istus vaikides tema kõrval.
Robert seisis köögis pliidi ees. Tema püksid aurasid. Emma otsis mingisugust märki selle kohta, et vahejuhtum altaribarjääri juures mõjus isale sama rabavalt kui talle endale, ent too lausus muheldes: „Me viisime preili Sandersoni koju. Ma kõigest aitasin tal autost välja tulla, aga sain läbimärjaks.”
„Kullake, mine ja pane teised riided selga. Sa külmetad ennast ära.” Mary pabistas köögiviljade pärast ja Robert jäi talle ette. Hoolimata mehe võimupositsioonist kirikus ja tööl kohtles Mary teda vahel nagu last.
Robert ei paistnud teda kuulvat ja eemaldus pliidist üksnes selleks, et valada kõikidele klaas šerrit. Emma pani turvaistmes lapse põrandale ja keeras teki sisse. Mary kergitas täkkeid täis malmkatet, et tuua nähtavale tuline pliidiplaat. Toas tundus äkitselt soojem olevat. Ta kummardus, et võtta ahjust hautamispott, ja libistas selle plaadile. Roog hakkas mulksuma. Mary nägu õhetas kuumusest ja pingutusest. Tema peened hallid juuksed olid kuklasse seotud ja Emma mõtles, et ta peaks neid lõigata või koguni värvida laskma. Hobusesaba näeb tema eas naise peas naeruväärne välja. Mary keeras köögirätiku potikaane ümber ja tõstis selle pealt, et poti sisu segada. Võis tunda lambaliha, küüslaugu ja tomatite lõhna ning Emma oli ootamatult kindel, et päeval, mil Abigail kägistati, sõid nad just nimelt sedasama rooga. Ta vaatas järsult ema poole, sest eeldas, et ka tema mäletab seda, ent Mary üksnes naeratas kergendusest selle üle, et pliit oli piisavalt hästi kuuma pidanud, et liha pehmeks hautada, ja Emma tundis ennast lollina. Ta oleks tahtnud teada, kas mälu talle vingerpussi ei mänginud. Tema kujutelmad tundusid alati nii ehtsad.
Sellel aastaajal sõid nad köögis. Söögitoas ei olnud kaminat ning kuigi soojussalvestid olid olemas, olid need pererahva ärkamise ajaks hädavaevu leiged ja õhtuks külmad. Emma kattis tavalisse rutiini langedes lauda ning tema käed käisid söögiriistade ja klaaside vahet, ilma et ta oleks pidanud midagi mõtlema. Ta otsekui polekski siit kunagi ära läinud. Oli raske uskuda, et ta veetis aastaid ülikoolis nagu Jeanie Long. Kui ta ei oleks Jamesiga kohtunud ja temaga abiellunud, poleks ta üldse pidanudki siia tagasi tulema. Kas sellest saigi siis tema rahulolematus mehega alguse?
Robert oligi viimaks läinud üles riideid vahetama ning kandis tagasi tulles teksapükse ja paksu mereväesinist kampsunit. James avas ühe punase veini pudeli. Nad võtsid oma kohad sisse ja ootasid, et Robert loeks söögipalve. Ta luges söögipalvet alati isegi siis, kui kohal olid ainult tema ja Mary. Aga täna ei paistnud ta taipavat, et seda temalt oodatakse, vaid võttis kulbi ja hakkas endale toitu ette tõstma. Emma vaatas ema poole, kes üksnes vangutas järjekordselt mehele järele andes pead ja laskis kartulivaagnal ringi käia.
Pärast pühapäevast lõunasööki ei jäetud nõusid kunagi Mary pesta. Robert asetas tiku tulepuude juurde, mis ta oli elutoa kaminasse juba valmis seadnud, ning ema istus seal kohvi juues ja pühapäevaseid ajalehti lugedes seni, kuni nad tema seltsi tulid. Selleks ajaks oli tuba juba peaaegu soe. Mary oli selle talle omaette olemiseks eraldatud aja eest tänulik ega unustanud neile kunagi aitäh öelda.
Robert ja Emma olid köögis kahekesi. James oli lapse üles viinud, et mähkmeid vahetada.
„Kes oli see mees, kes sinu peale sülitas?”
Robert ei pööranud vastates silmi valamult. „Jeanie isa Michael Long.”
Ta on muutunud, mõtles Emma. See Michael Long, keda tema mäletas, oli tugev, laiade õlgadega ja valjuhäälne.
„Miks ta seda tegi?”
„Niisugusel ajal vajavad inimesed sageli kedagi, keda süüdistada.”
„Aga miks just sind?”
„Ma olin kohustatud esitama tingimisi vabastamise komisjonile ettekande. Ma ei pidanud teda tingimisi vabastamise jaoks sobivaks.”
„Kas Jeanie Long oli sinu hooldusalune?”
Nüüd isa pöördus. Ta kuivatas käed hoolikalt pliidi küljes rippuva vileda rätikuga ja istus siis tütre kõrvale laua taha.
„Ainult viimase kaheteistkümne kuu jooksul.”
„Kas keegi ei arvanud, et see on vale? Et seda võib pidada… noh, ma ei tea, teatavaks huvide konfliktiks?”
„Muidugi me arutasime, kas on kohane, et ma selle juhtumi üle võtan, kuid häda ei olnud huvide konfliktis. Sa ei astunudki ju süüdistuse tunnistajana ette. Probleem seisnes selles, kas mina suudan Jeaniega suhteid luua ning temaga õiglaselt ja ilma eelarvamusteta tegelda, ja me jõudsime otsusele, et suudan. Tema süü või süütuse küsimus ei kerkinud kordagi üles. Siis küll ei kerkinud. Selle kohta langetati otsus juba esialgsel kohtuprotsessil ja seejärel apellatsiooni arutamisel. Jeaniet ma enne tema süüdimõistmist ei tundnud. Ega tundnud ka Abigaili, kuigi te olite sõbrannad.”
Ja praegu selle peale mõeldes arvas Emma, et isal oligi õigus. Winterite perekonna Elvetisse kolimist lahutas Abigaili surmast kõigest pool aastat. Springhead oli tollal veelgi kõledam kui nüüd. Selles varem elanud vanaldane abielupaar kasutas ainult kaht tuba ja ülejäänud osa majast oli täidetud rämpsuga. Tuli ette torulekete, piinlike lehkade ja ootamatute voolukatkestustega seotud katastroofe. See ei olnud koht, kuhu uut sõbrannat tuua. Kõik ööbimistega peod – need itsitamist täis õhtud videofilmide, šokolaadikookide ja keelualuste veinipudelitega – leidsid aset Mantelite kodus. Mary oli saanud Abigailiga paar korda kokku kooli üritustel ja kohtunud põgusalt uksel, kui ema Emmat autoga vana kabeli juurde sõidutas. Robert tahtis oma esimesel töökohal hooldusametnikuna endast head muljet jätta ja tegi pikki päevi, mistõttu tema oli harva käepärast.
„Kas on tõsi, et juhtumit taheti uuesti uurima hakata?”
„Ma eeldan, et tahetakse veel praegugi. Kui Jeanie oli süütu, siis pidi ju Abigail Manteli tapma keegi teine.”
Nad istusid viiv aega teineteisele otsa vaadates. Emma mõtles, et see on olnud üks ebatavaliste jutuajamiste päev. Isa ei olnud temaga kunagi nii lihtsalt ja nii siiralt kõnelnud. Väljas oli nüüd juba üsna pime. Tuul puhus aknapragude vahelt sisse ja liigutas akent katvat suurt kardinat. Teiselt korruselt kostis lapse turtsumist.
„Kas sinu arvates oli ta süütu?”
„Selliseid otsuseid langetada ei olnud minu ülesanne. Mina olen kohtuametnik. Ma pean kohtu otsuse teatavaks võtma. Ta väitis alati, et on süütu, kuid nii teevad paljud seaduserikkujad, kellega ma töötan.”
„Milline ta oli?”
Isa pidas taas vahet ja Emma ei tundnud teda sellise ebalemise tõttu peaaegu äragi. Robert oli ju alati olnud kindlate veendumustega inimene.
„Ta oli vaikne ja intelligentne…” Isa peaaegu kogelemiseks muutunud jutu sisse tekkis jälle vaheaeg. „Kõige rohkem oli ta vihane – ta oli kõige vihasem inimene, kellega ma olen kunagi kohtunud. Ta tundis ennast reedetuna.”
„Kes ta tema meelest reetis?”
„Minu arvates tema vanemad. Vähemalt isa. Aga kõige enam Keith Mantel. Ta ei saanud aru, miks see