Naine näis siiski olevat täiesti rahulik ja isegi nautivat seda tähelepanu. Ta võttis Danil käe alt kinni ja tõmbas ta istuma. Selle žesti familiaarsus häiris Emmat. Milline on tema suhe Daniga? Ta oli liiga noor – Danist isegi mitte kümmet aastat vanem –, et olla ema. Aga tema inetus muutis nende armusidemed kindlasti võimatuks. Emma tundis ennast küll paljudes asjades ebakindlana, kuid oma füüsilises veetlevuses oli ta alati veendunud olnud. Ta pidas enesestmõistetavaks, et kui ta oleks olnud paks või vinniline, poleks James eales tema kätt palunud. Jumalateenistuse ülejäänud osa jooksul kuulis Emma, kuidas selle naise hääl laulude ja vastulausete ajal teiste omast üle kostab. Hääl oli selge ja vali ega pidanud põrmugi viisi.
Jeanie Longi jutluses ei mainitud ja Emma arvas, et võib-olla õpetaja ei ole enesetapust kuulnud, ent Jeanie nimi oli siiski koos Elsie Hepworthi ja Albert Smithi omaga surnute mälestamise palves. Matthew’d süles hoides istuv ja põlvitava koguduse kummargil päid vaatav Emma püüdis Jeaniest mingisugust pilti vaimusilma ette manada. Talle meenus ainult üks kohtumine Mantelite kodus. Jeanie mängis siis klaverit, mille Keith oli ostnud Abigailile, kui too näitas üles põgusat huvi muusika õppimise vastu. Klahvide kohale kummardus pikka kasvu ja tõmmu ning üsna pinevil ja tõsine neiu. Siis tuli sinna tuppa Keith, Jeanie pöördus ja tema nägu mahenes naeratusse. Oli raske mõista, et Jeanie oli tollal noorem kui Emma praegu ja hädavaevu midagi enamat kui pelk tudengiplika.
Jumalateenistus jõudis otsapidi välja armulaua jagamiseni. Valges rüüs Robert seisis õpetaja kõrval altari juures. Mary võttis leiba ja veini esimesena ning sööstis siis kööki lahustuva kohvi pulbrit termoskannudesse saputama. Liigesepõletikuga orelimängija läks vaevaliselt oma kohale tagasi ja hakkas mängima midagi leebet ja nukrameelset. Vahekäiku oli moodustunud järjekord. Emma ulatas Matthew’ Jamesile, kes polnudki Roberti kõikidest jõupingutustest hoolimata leeris käinud, ja tõusis püsti, et järjekorras koht sisse võtta. Tema ees seisis pikk vimmas mees, kes kandis liiga suurt läikivhalli ülikonda. Ta ei kuulunud pidevalt kirikus käijate hulka, ehkki Emma arvas, et on teda vist külas näinud. Ta oli istunud üksinda ja keegi ei lähenenud talle, mis oli ebatavaline. Koguduse daamid olid uhked selle üle, et teevad võõrastel olemise mõnusaks.
Järjekord liikus pikkamisi edasi. Mees laskus kohmakalt põlvili ja äkitselt vänget naftaliinikuulikeste lehka tundnud Emma sättis ennast tema kõrvale. Seda ülikonda polnud keegi juba pikka aega kandnud. Mees sirutas peopesad ette, et armulaualeiba vastu võtta. Tema käed olid kõvad ja pruunid nagu nikerdatud puit ja üksjagu tugevad, kuigi ta pidi olema vähemalt kuuekümnene. Õpetaja püüdis tema pilgu kinni ja kostitas teda kerge tunnustava naeratusega. Siis lähenes Robert veinipeekriga, mille serva ta valge riidelapiga pühkis. Mees sirutas automaatselt käe välja, et peekrit enne selle suule tõstmist paigal hoida. Siis vaatas ta Robertile näkku ja järgnes äratundmisšokk. Robert hakkas Emma poole nihkuma ja mees sülgas suhu võetud veini tema peale. Valge rüü kattus veniva magusa veini plekkidega. Emma meelest nägi see välja nagu haavast nõrguv veri. Emma teisel käel viibinud naine tõi kuuldavale kohkumiseks maskeeritud põnevil ahhetuse. Õpetaja ei näinud, mis juhtus, ja Robert ei teinud sellest väljagi. Mees tõusis püsti ning läks selle asemel, et oma pingile naasta, mööda vahekäiku edasi ja väljus kirikust.
Vahejuhtum toimus väga kiiresti ja armulaualiste seljad varjasid selle löövis viibinute eest. Aga kui mees möödus Dan Greenwoodi kaaslasest, ajas too ennast jalule ja kõndis tema järel välja.
Viies peatükk
Nad käisid iga nädal pärast kirikut Roberti ja Mary kodus lõunat söömas. See kuulus rituaali juurde sama lahutamatult kui apostlite kirjade ja päevapalve lugemine. Emma arvates ei olnud õiglane, et jumalateenistuse järel tund aega kohvi valanud ja nõusid pesnud ema peab kodus otsekohe uuesti majapidamistööde kallale asuma. Mary väitis, et ta naudib seda, aga too Mary, keda Emma Yorkist mäletas, ei olnud sugugi nii kodustatud. Tollal käis neil koristaja ja nad sõid päris tihti väljas. Emmale meenusid Itaalia perekonnarestoran, pasta ja jäätise seltsis veedetud pikad pühapäevapärastlõunad ja neid pimeduse saabudes koju viinud kergelt purjus vanemad.
James ostis alati sellele lõunasöögile kaasa paar pudelit korralikku veini. Emma arvates vajas ta alkoholi selleks, et peletada külma ja leevendada igavust. Aga kui ta pakkus välja, et nad võiksid mingisugusel ettekäändel minemata jätta, ei tahtnud mees sellest kuuldagi.
„Sinu vanemad meeldivad mulle. Isa on huvitav ja arukas ning ema veetlev. Sul on vedanud, et nad sind nii väga toetavad.”
Pärast säärast kaudses vormis esitatud noomitust Emma seda teemat enam jutuks ei võtnud.
Springhead oli külast veidi väljas seisev hall kastmaja. Kunagi oli seal olnud talu, kuid maa oli ära müüdud. Sellessesamasse majja perekond Yorkist siia kolides tuligi. Robert oli seda leides täis võidurõõmu. Ta oli kulutanud sotsiaaltöötajaks õppides kõik oma säästud ega uskunud eales, et tema eelarve piires on kusagil võimalik leida midagi niivõrd ruumikat. Ta lõi käega ehitusasjatundja aruandele, milles tõsteti esile majja kogunevat niiskust ja üraskeid katusetalades, ning rõhutas veendunult, et see koht ongi nende perekonnale määratud. Emma meelest oligi tõenäoliselt hea, et niiviisi läks. Ta ei suutnud kujutleda, et isa võiks elada mingisuguses uusarenduse kaksikelamus. Ta ütles endale, et Roberti ego ei peaks kitsas ruumis vastu, kuigi teadis, et see on arvatavasti ebaõiglane. Ta igatses tõepoolest meeleheitlikult isa heakskiitu.
Christopheri omaaegsest pööningukambrist paistis veel praegugi see põld, millel lamas Abigaili surnukeha. Vaade ei olnud muutunud. Maa oli niivõrd madal ja ranna lähedal, et majade ehitamine oli siin keelatud. Keskkonnaagentuuri hiljutises ettekandes ennustati, et võimalikud ei ole mitte üksnes üleujutused, vaid et vesi võib minema uhtuda kogu poolsaare.
Kui nad Springheadi poole sõitma hakkasid, sadas kõvasti vihma ja väljas oli nii pime, et nad pidid esituled põlema panema. Kraavid olid ääreni täis ja vett voolas keset teedki. Nad olid Jamesi Volvos. Robert ja Mary olid ees minema sõitnud.
„Kes oli see jube naine koos Daniga?” päris James. Ta armastas ilusaid asju. Emma uskus, et just nimelt seepärast mees praegu tema tujukust taluski.
„Pole aimugi. Ma ei ole teda varem näinud.”
„Mina arvasin, et ta võib olla äripartner. Võib juhatada mõnda käsitöökauplust. Võib-olla Harrogate’is või Whitbys.”
„Ojaa!” Emma oli vahel üllatunud sellest, kui terase pilguga James võib olla. Just nimelt siis meeldiski mees talle kõige rohkem – meeldis siis, kui teda üllatas. „Aga muidugi Whitbys. Harrogate’i jaoks ei ole ta piisavalt stiilne.” Ta pidas vahet. „Kas sinu arvates seepärast Dan oligi kirikus? Et talle heameelt teha? Lootusest midagi maha müüa? See jätab kummalise mulje. Ega ole sugugi Dani moodi. Ta paistab ju alati nii otsekohene olevat. Ma ei kujuta ette, et ta võiks mingisugust olukorda enda kasuks väänata.”
„Ei väänagi.” James pidurdas ja jätkas sõitu peaaegu teokiirusega. Üks kraav oli üle kallaste ajanud ja tekitanud üle maantee voolava turbaseguse oja. „Ma arvan, et ta ilmselt tundis Jeanie Longi. Ta paistis eile õhtul Jeanie enesetapust rääkides väga endast väljas olevat. Kirik tundub mõnikord olevat õige koht isegi juhul, kui sa üleüldse ei usu.”
„Minu meelest ta võis Jeaniet tunda.” Emma küll kahtles, kuid ei tahtnud säärast mõtet ka täielikult kõrvale heita. Nad ei olnud juba tükk aega teineteisega