Tema arvates tähendas see: „Alguses oli lugu.” Piibel on ju otsast otsani täis lugusid. Mida muud see ikka võis olla? Tema meelest oli ainus võimalus omaenda elust aru saada teha see looks.
Kui ta vanemaks sai, muutus see kirjandusteos – kas see oligi ikka kirjandus? – üha keerulisemaks.
Kunagi ennemuiste elas üks perekond. Tavaline perekond. Winterid. Ema, isa, poeg ja tütar. Nad elasid Yorki äärelinnas kenas majas tänaval, mille kõnniteel kasvasid puud. Kevadel õitsesid puud roosalt ja sügisel olid nende lehed kullakarvalised. Isa Robert oli arhitekt. Ema Mary töötas poole kohaga ülikooli raamatukogus. Emma ja Christopher käisid tänava lõpus asuvas koolis. Nad kandsid kastanpruuni jaki ja halli lipsuga koolivormi.
Ja praegu seda lugu oma peas üle korrates nägi Emma vaimusilmas Yorki maja aeda. Nägi punast telliskivimüüri selle ääres reas kasvavate päevalilledega, kusjuures värvid olid niivõrd eredad, et peaaegu tegid silmadele haiget. Christopher kükitas terrakotavaasi kõrval, milles kasvas lavendel, ja oli püüdnud pihkude vahele liblika. Emma tundis lavendli lõhna ja kuulis ka helisid – avatud aknast kostsid sillerdused flöödilt, mida mängis vahetevahel neid hoidmas käinud teismeline tütarlaps.
„Ma ei ole enam kunagi nii õnnelik.” Säärane mõte tuli talle kutsumata pähe, ent ta ei tohtinud lubada, et sellest saaks jutustuse osa. See oli liiga valus. Nõnda ta siis jätkas lugu nii, nagu seda oli alati jutustatud …
Siis aga avastas Robert Jeesuse ja kõik muutus teiseks. Robert ütles, et ta ei saa enam arhitekt olla. Ta lahkus oma vanast kõrgete akendega büroost ja läks ülikooli, et saada kriminaalhooldusametnikuks.
„Miks mitte kirikuõpetajaks?” küsis tollal Emma. Selleks ajaks olid nad juba hakanud korrapäraselt kirikus käima. Tema arvates oleks isast saanud hea õpetaja.
„Sest ma ei tunne selleks kutsumust,” kostis Robert.
Yorkis ei saanud ta kriminaalhooldajana töötada. Ta ei tundnud kutsumust sinna elama jääda ja pealegi ei olnud neil piisavalt raha, et pidada ülal suurt maja vaiksel tänaval. Nad kolisid hoopiski ida poole, Elvetisse, kus maa oli lausik ja kus vajati kriminaalhooldusametnikke. Mary tuli ülikoolist ära ja asus tööle tillukeses avalikus raamatukogus. Kui ta tundiski üliõpilastest puudust, siis kellelegi ta seda igatahes ei öelnud. Ta käis igal pühapäeval koos Robertiga küla kirikus ja laulis vaimulikke laule sama valjusti kui mees. Emma ei osanud öelda, mida ema nende uuest elust tuuletõmbusega majas, oapõldudest ja sellest porist arvab.
Aga muidugi ei olnud see kogu lugu. Emma teadis isegi viieteistkümnesena, et nii ei saanud see olla. Robert ei oleks Jeesust lihtsalt piksesähvatuse ajal ja simblihelina saatel avastanud. Miski pidi ta selleni viima. Miski sundis teda muutuma. Nendes raamatutes, mida Emma luges, oli kõikidel tegudel mingisugune põhjus. Nagu välk selgest taevast alla sadanud juhuslikud ja seletamatud sündmused ei kõlvanud kuhugi. Roberti elus pidi olema olnud mingisugune trauma või masendushoog. Isa ei olnud seda kunagi arutanud, nii et Emma võis takistamatult luua omaenda isikliku selgituse ja omaenda kirjandusteose.
*
Oli pühapäevane päev ja pühapäeviti käis kogu perekond üheskoos teisel pool väljakut asuvas kirikus armulaual. Matthew’ sündimise järel lubati Emmale küll mõni nädal puhkust, kuid üks kuu pärast sünnitust saabus Robert nende juurde koju. Oli argipäeva keskhommik ja Emma oli isa nähes üllatunud.
„Kas sa tööl ei peaks olema?” küsis ta.
„Ma olengi teel Spinney Feni. Mul on küllaga aega, et juua üks kohv ja oma vastsele lapselapsele pilk peale heita.”
Spinney Fen oli kõrgete betoonmüüridega ümbritsetud naistevangla gaasiterminali kõrval kaldapangal. Tal oli seal hooldusaluseid – kogukonnas tema järelevalve all olnud kurjategijaid ning neid, kes pidid varsti tingimisi vabaks saama. Emma vihkas Spinney Fenist mööda sõitmist. Vangla oli tihtipeale mereudusse mähkunud ning näis, nagu kerkiksid need betoonmüürid lõputult kõrgusse ja ulatuksid pilvedesse. Ta nägi pärast Elvetisse kolimist õudusunenägusid sellest, kuidas isa läheb kitsast metallväravast sisse ja tal ei lubatagi enam kunagi välja tulla.
Emma keetis isale kohvi ja laskis tal Matthew’d süles hoida, kuid pani kogu aeg imeks, mida ta tegelikult siin tema majas teeb. Majast väljudes isa peatus ukselävel.
„Kas me näeme sind pühapäeval kirikus? Ära lapse pärast muretse. Sa võid temaga ju alati välja minna, kui ta peaks nutma hakkama.”
Ja muidugi oli Emma järgmisel pühapäeval platsis, sest pärast Abigail Manteli surma ei jätkunud tal enam tahtejõudu, et isale vastu astuda. Et üleüldse kellelegi vastu astuda. Ja isa oskas temas ikka veel kuidagiviisi süütunnet tekitada. Ühele osale temast tundus, et kui ta oleks tollel pühapäeval kümme aastat tagasi isa sõna kuulanud, oleks ajalugu võinud kujuneda teistsuguseks. Kui teda poleks olnud laipa leidmas, siis võib-olla Abigail ei olekski surnud.
Robert ja Mary jõudsid Maarja Magdaleena kirikusse alati varem kui Emma ja James. Robert oli kiriku eestseisja, kandis ettenähtud ajal ka ise valget rüüd ja jagas suurest hõbepeekrist veini. Emma ei teadnud päris kindlalt, millega isa tegeleb talituse algusele eelneva poole tunni jooksul. Ta kadus käärkambrisse. Võib-olla oli tal täita mingisuguseid praktilisi ülesandeid. Aga võib-olla ta palvetas. Mary läks alati kogudusemaja väikesesse kööki veekeedunõu sisse lülitama ja teenistusele järgnevaks kohvijoomiseks tasse valmis panema. Seejärel tuli ta kirikusse tagasi ja seisis ukse juures, et lauluraamatuid ja teadetelehti kätte jagada. Kui Emma veel kodus elas, oodati temalt alati, et ta ema aitaks.
Kui Emma Jamesiga tuttavaks sai, ei olnud too põrmugi usklik. Emma võttis selle asja lihtsalt teadmise mõttes jutuks nende esimesel kohtumisel. Ta arvas, et isegi veel praegu James tegelikult ei usu jumalasse ega sisuliselt ka ühtegi muusse asja, millesse ta usutunnistust ette lugedes väidab ennast uskuvat. Ta oli kõige mõistuspärasem mees, kellega Emma oli kunagi kohtunud. Ta naeris nende võõramaiste meremeeste ebausu üle, kellega ta töö juures kokku sai. Kirikus käia meeldis talle sellelsamal põhjusel, miks talle meeldis elada kaptenimajas. See kandis endas traditsiooni ja teatavat soliidset lugupeetavust. Temal endal ei olnud perekonda ja ka see oli üks tähtsamaid tõmbejõude. Emmale tundus tihtipeale, et mees on Robertile ja Maryle lähedasem kui tema ise, ja kindlasti tundis James ennast nende seltskonnas õdusamalt kui Emma.
Nad jäid kirikusse hiljaks. Lugu Jeanie enesetapust oli neile pühapäeviti koju toodava ajalehe esiküljel. Jeanie ainiti põrnitsev nägu vaatas uksematilt üles ehmatusest paigale tardunud Emma poole. Sellele järgnes kibekiire sahmerdamine seepärast, et Matthew oksendas oma riided täis just nimelt siis, kui nad olid majast väljumas. Lõpuks sibasid nad üle väljaku nagu kooli hilinevad pahurad lapsed. Tõusis ootamatu tuuleiil ning Emma peitis lapsukese mantli alla, et teda vihma eest kaitsta. Ta taipas, et näeb seetõttu taas välja nagu rase. Salkkond suitsu tehes kiriku ees seisnud ajakirjanikke pistis jooksu oma autode poole.
Esimese koraaliga oli juba algust tehtud ning nad järgnesid mööda vahekäiku õpetajale ja kolmele laulukoori moodustavale eakale daamile, kujutades seega endast juba niigi hädiselt komberdava protsessiooni ebaväärikat sabaotsa. Mary nihutas ennast edasi, et lasta neil istuda nende tavalistele kohtadele kiriku esiosa läheduses. Emma komistas sealjuures kogukale lappidest õmmeldud kotile, mida ema alati kaasas kandis ja mis oli põrandale jäänud.
Et kirikus on rohkem rahvast kui tavaliselt, märkas ta alles pärast seda, kui oli just nagu palvetamiseks põlvili laskunud, et viivuke hinge tõmmata, ja seejärel viimase salmi laulmiseks taas püsti tõusis. Nii täis olid pingid harilikult ainult ristimise ajal, mil isa salvava väljenduse kohaselt olid kirikus ka „paganad”. Aga täna ei olnud ühtki ristimist ja suurem osa nägusid olid tuttavad. Kirikut ei täitnud võõrad, vaid pigem näis, nagu oleksid kõik kohalikud kandnud hoolt selle eest, et kohale ilmuda. Elvetis tekitasid halvad uudised alati elevust. Kui Jeanie Longi enesetappu tohtis