Ivan Fedtšenkov, seminarist ja püha tobukese Mitja toetaja, kellest 1907. aastal sai munk Venjamin107 ja hiljem Stalini aastatel Vene kiriku metropoliit, meenutas Rasputiniga kohtumist Sergi korteris suurkloostris: „Rasputin jättis mulle kohe väga tugeva mulje oma isiksuse erakordse intensiivsuse (ta oli nagu pingule tõmmatud vibu või vedru) ja terava läbinägelikkusega teiste inimeste suhtes.” Ilma et Venjamin oleks sõnagi öelnud, arvas Rasputin ära tema tulevikuplaanid ja noor seminarist oli rabatud.
Üldiselt öeldes oli Rasputin tõepoolest kaugel sellest, et olla tavaline inimene, mis puudutab tema teravat mõistust ja usulist keskendumist. Piisas sellest, kui nägid teda katedraalis palvetamas: ta seisis nagu pinguletõmmatud pillikeel, nägu pööratud kõrgustesse, ja siis hakkas ta suurel kiirusel endale risti ette lööma ja kummardama.
Ma arvan, et just tema religioossuse erakordne energia oli peamine põhjus, miks tal oli mõju usklike üle. […] Kuidagi oleme me kõik muutunud „haputaignaks” või, kasutades meie Päästja sõnu, sool meis on tuimunud, me ei ole enam „maa sool ja maailma valgus” […] Me kõik oleme leigeks muutunud […]
Ja siis äkki ilmub leegitsev tungal. Mis vaim tal oli, missugune kvaliteet, me ei tahtnud seda teada ega oleks suutnudki välja selgitada, sest meil puudusid vajalikud teadmised. Kuid selle uue komeedi suurejoonelisus tõmbas iseenesestki mõista tähelepanu.108
Praktilise meelelaadiga piiskop Sergi oli üks väheseid, kellele see Siberi tuletungal muljet ei avaldanud. Tundub, et ta kohtus Rasputiniga ainult ühel korral ja pärast seda ei tahtnud temaga enam tegemist teha.109 Teisiti oli lugu Feofaniga, Sergi kolleegiga seminarist.
Sündinud 1873. aastal Vassili Bõstrovina vaese külapreestri perekonnas, oli arhimandriit Feofan olnud Peterburi vaimuliku seminari eeskujulik õpilane, enne kui temast 1905. aastal sai seminari inspektor ja neli aastat hiljem rektor. Kõigi ülestähenduste järgi oli Feofan tõeline jumalamees, aukartustäratava vaimse sügavusega. Religioosne kirjanik ja riigiametnik vürst Nikolai Ževahhov nimetas Feofani „erakordse meelelaadi ja tohutu autoriteediga mungaks”, meheks, kes omas suurt mõju mitte ainult seminaristide seas, vaid ka pealinna kõige kõrgemates ringkondades. Isegi luuletaja ja kirjanik Zinaida Hippius, kes oli Vene vaimulike suhtes üsna kriitiline, nimetas Feofani „haruldaselt alandlikuks mungaks, kes elas kirgast ja õiglast elu”. Hippius ei unustanud Feofaniga kohtumist kunagi: „Mäletan teda, ta oli väike, kõhn, vaikne, tõmmu, teravate näojoonte ja mustade juustega, mis olid nii siledad, nagu oleksid need kleebitud.”110 Nagu teised tolleaegsed kirikutegelased, otsis Feofan rahva seast jumalamehi, kes olid lihvimatud, harimatud, kuid esindasid elavat kirikut. Feofan ütles seminaristidele, et „jumalamehed on endiselt maa peal olemas. Siiani on meie pühal Venemaal olnud palju pühakuid. Jumal saadab oma rahvale aeg-ajalt tröösti õiglaste meeste kujul ja nemad on püha Venemaa tugisambad.”111 Feofan ümbritses end nende pühade meestega. Ta armastas nendega rääkida ja kuulata, kuidas nad arutlesid Jumala ja usu üle; nende sõnad viisid ta teise maailma, kaugele Peterburi ilmalikust reaalsusest. Piiskop Sergi kutsus Feofani Rasputiniga kohtuma, kui too esimest korda välja ilmus. Feofan oli lummatud sellest Siberi jumalamehest, kes kandis vend Grigori nime. Venjamini sõnade kohaselt oli Feofan hämmastunud võõra psühholoogilisest läbinägelikkusest, mis lähenes selgeltnägemisvõimele. Nende vestlustest oli selge, et mehel puudus raamatutarkus, kuid, nagu Feofan pärast revolutsiooni meenutas, tal oli „peen arusaam vaimsetes küsimustes, mis oli omandatud isikliku kogemuse kaudu”.112 Feofan hakkas Rasputiniga regulaarselt kohtuma ja tema imetlus Siberi pühamehe vastu kasvas. Varsti rääkis ta vend Grigorist teistele ja viis inimesi teda kuulama. Nende seas oli ka kaks naistuttavat, kelle Feofan kutsus seminari juurde, et jagada head uudist oma avastusest. Kui nad seminari aias kõndisid, rääkis innustunud Feofan neile hiljuti Siberist saabunud mehest, kes paistis silma haruldase pühaduse ja läbinägelikkusega. „Ma ei ole kunagi kuulnud kedagi palvetamas nii, nagu tema seda teeb,” ütles ta. Pärast temaga palvetamist muutub elu selgemaks ja kergemaks, ütles ta noortele naistele. Veelgi enam, sel võõral oli prohvetiand: ta võis lugeda minevikku ja tulevikku iga inimese näolt – and, mille ta oli omandanud paastumise ja palve kaudu.113
Feofan hakkas rääkima igaühele, kes kuulda soovis, Rasputini imelisest väest. 1906. aasta suvel Žõtomõri külastades peatus Feofan Anna Obuhhova perekonnas. Rikka kaupmehe tütrel Annal oli siis vaimne kriis ja ta kaalus nunnaks minemist. Feofan veenis teda sellest loobuma. „Päästa ennast maailmas elades,” õpetas ta ja rääkis seejärel Annale Siberi pühamehest. „Ta on pühak, tõeline pühak,” ütles ta ja soovitas neil kohtuda, sest Feofan oli kindel, et Rasputin võiks teda aidata.114
Mis tõi Rasputini Peterburi? See on küsimus, millele pole selget vastust. Rasputin ja mõned tänapäeva vene natsionalistlikud ajaloolased sooviksid meid uskuma panna, et eesmärk oli leida raha kiriku ehitamiseks Pokrovskojes. Ajaloolane-näitekirjanik Edvard Radzinski postuleerib palju ulatuslikuma ja otsatult süngema eesmärgi: „Hävitada nii Peterburi kui kogu tsaaride maailm […].” Rasputini tütar Maria pakkus välja tunduvalt argisemad põhjused – leida talle parem kool, olles jätnud Maria Kaasanisse heal järjel perekonna hoolde, ning et olla meele järele Feofanile ja teistele vaimulikele, kes sel ajal kutsusid teda tulema ja jääma.115
Kõige tõenäolisem vastus peitub Rasputini iseloomus, tema vaimsetes otsingutes ja Kaasani visiidi edukuses. Rasputin kui palverändur ja otsija oli loomulikult ideest haaratud. Ta oli läbinud tuhandeid kilomeetreid jalgsi ja näinud palju linnu, kirikuid ja kloostreid. Üks väheseid veel nägemata kohti oli Aleksander Nevski suurklooster. Ja milline venelane ei sooviks oma silmaga näha tsaaride pealinna? Rasputinis oli loomupärane uudishimu, kuid see oli segatud ambitsioonidega. Ta oli viibinud nii paljudes Venemaa pühapaikades ja rääkinud nii paljude pühade meestega, ning ta oli avaldanud neile muljet oma vaimuandidega, andidega, mida tol ajal vähesed eitasid ja mille üle Rasputin tundis suurt uhkust. Me ei saa kunagi teada, kas see oli Hrisanfi idee kirjutada kiri piiskop Sergile või kuulus idee Rasputinile, kuid tundub tõenäoline, et Hrisanf kirjutas selle vabalt ja veendunult (ei ole mingit põhjust, miks ta oleks pidanud seda muidu tegema) ja et Rasputin ei kannatanud mingi ärevuse või enesekindluse puudumise all, enne kui astus selle tähtsa sammu oma isiklikul teekonnal.
Rasputini saabumine Peterburi tähistas Maria sõnul „nii paljude segaduste algust tema elus”.
Minu isa oli siis peaaegu nelikümmend [ta oli lähemal kolmekümne kuuele]; see tähendab, et tema loomus oli juba täiesti välja kujunenud. Kakskümmend aastat palverännakuid ja jalgsi ringi rändamist, tema talupojaelu, tema armastus maa ja üksinduse vastu olid kujundanud temas selle südamliku sõbralikkuse, selle lihtsa hoiaku, selle otsekohesuse kõnes ja samal ajal selle iseteadliku sõltumatuse, mis iseloomustab eraklikkust. On räägitud tema rafineerituse puudumisest, tema vastutustundetusest, ja see on tõsi, mis puudutab raha. Kuid samal ajal näitas ta inimestega suhtlemisel üles erakordset selgeltnägemisvõimet, mis võimaldas tal otsekohe mõista nende kõige salajasemaid impulsse. […]
Jõulise hoiakuga, harjunud ütlema seda, mida mõtles, mitte kunagi ära hirmutatud, sest ta tungis alati inimeste mõtete sügavusse; selline oli minu isa […]
Kuid pealinn, rafineeritud, ilmalik ja küüniline, ei tervitanud talupoega lahkelt. Üksnes pilk temale pööras paljud temast ära. Kasimatu, ütlesid nad tema kohta, kuigi ta ei olnud, ning räpakas – üksnes sellepärast, et ta ei sättinud oma juukseid