Stephaniele
Ja minu isa D. William Smithi mälestuseks
(1929–2013)
Auch behauptet man: die Tölpel, Als sie an das Meer gelangten Und gesehn, wie sich der Himmel In der blauen Fluth gespiegelt, Hätten sie geglaubt, das Meer Sei der Himmel, und sie stürzten Sich hinein mit Gottvertrauen; Seien sämtlich dort ersoffen.
Räägitakse veel, et narrid, jõudes mere kaldale, ja nähes, kuidas taevas peegeldub sinistes voogudes, arvasid, et meri on taevas, ja viskusid sellesse, Jumalasse uskudes, kuid kõik nad uppusid.
KAARDID
Vene impeerium lk 20–21
Peterburi lk 22–23
Märkus kuupäevade ja õigekirja kohta
Enne 1918. aasta veebruari järgis Venemaa Juliuse (vana) kalendrit, mis 19. sajandil oli kaksteist päeva (ja 20. sajandil kolmteist päeva) maas läänes kasutatud Gregoriuse (uuest) kalendrist. Jaanuaris andis bolševike valitsus välja korralduse, et Venemaa võtab kuu lõpus vastu Gregoriuse kalendri, seega järgnes 1918. aasta 31. jaanuarile 14. veebruar. Olen teinud valiku anda kuupäevad vana kalendri järgi enne 31. jaanuari 1918. aastal Venemaal toimunud sündmustele ja pärast seda uue kalendri järgi; kui on olnud oht segaduse tekkeks, olen lisanud märke „vkj” või „ukj”.
Olen säilitanud vene perekonnanimede mees- ja naissoo lõpud (näiteks Grigori Rasputin, Maria Rasputina).
[Tõlkija märkus: Venekeelsete sõnade ja vene nimede kirjutamisel on üldjuhul kasutatud vene-eesti transkriptsiooni. Kui viidatud on vene autori ingliskeelsele tõlkele, on järgitud vene-ladina transliteratsiooni.]
SISSEJUHATUS: PÜHA KURAT?
Ühel kirkal kevadpäeval 1912. aastal kandis Sergei Prokudin-Gorski kõrvalises Siberi külas Pokrovskojes oma suure kolmejalgse kaamera alla Tura jõe kaldale. Üks oma aja suuri fotograafia innovaatoreid Prokudin-Gorski oli välja arendanud erksate värvifotode jäädvustamise tehnika; Venemaa keiser Nikolai II oli neist fotodest sedavõrd vaimustuses, et andis fotograafile korralduse jäädvustada Vene impeerium kogu selle mitmekesises hiilguses.
Kaamera talletas sel päeval tüüpilise maaelu stseeni. Valge, päikese käes pleekinud külakirik kõrgub lihtsate majade ja küünide kohal, pruunikates ja hallides toonides tahumatud palkehitised on koondunud selle ümber. Ühel majadest ilutseb tumedate aknaruutude taustal lillekastis punaste õitega taim, võib-olla pelargoon. Paar lehma sööb rohelisi võrseid, mis on tärganud pärast järjekordset pikka Siberi talve. Jõe ääres on kaks värvilistes kleitides naist tabatud nende igapäevase töö juures. Üksik paat puhkab mudas, valmis järjekordseks kalapüügiretkeks Tural. Pilt meenutab nii paljusid sarnaseid anonüümseid külasid, mida Prokudin-Gorski Tsaari-Venemaa viimastel aastatel pildistas.
Kuid see küla erines kõigist teistest ja Prokudin-Gorski teadis, et keiser ja keisrinna ootavad, et ta lisaks Pokrovskoje oma suursarja. Pokrovskoje oli koduks tolle aja kõige kurikuulsamale venelasele, mehele, kes 1912. aasta kevadel tõusis skandaali keskmesse, mis raputas Nikolai valitsemist ennenägematul viisil. Kuulujutud temast olid levinud juba aastaid, kuid alles siis julgesid tsaari ministrid ja riigiduuma, Venemaa seadusandliku kogu poliitikud esimest korda tema nime välja öelda ja nõuda, et palee ütleks riigile, kes see mees täpselt on, ja selgitaks tema suhet trooniga. Räägiti, et mees kuulus veidrasse ususekti, mis hõlmas kõige väärastunumaid seksuaalseid hälbeid, et ta oli võlts pühamees, kes oli petnud keisri ja keisrinna teda oma vaimseks juhiks võtma, et ta oli üle võtnud Vene õigeusu kiriku ja painutas seda oma ebamoraalsuse alla, et ta oli räpane talupoeg, kes oli suutnud mitte ainult paleesse pugeda, vaid oli pettuse ja salakavaluse abil kiiresti muutumas tõeliseks võimuks trooni taga. See mees, nagu paljud olid hakanud uskuma, kujutas endast reaalset ohtu kirikule, monarhiale ja isegi Venemaale endale. See mees oli Grigori Jefimovitš Rasputin.
Kõik see pidi Prokudin-Gorskil sel päeval meeles mõlkuma. See ei olnud lihtsalt mis tahes küla, mida ta pildistas, see oli Rasputini kodu. Prokudin-Gorski jäädvustas Pokrovskoje tsaari jaoks, kuid kummalisel kombel jättis ta oma pildile lisamata selle kõige kurikuulsama poja maja, jättes selle kaadrist välja. Võib-olla oli see suure fotograafi viis väljendada oma suhtumist mehesse, kellest Venemaa ei suutnud lakata rääkimast.
Rasputini elu on üks tähelepanuväärsemaid uusaja ajaloos. See kõlab nagu uskumatu muinasjutt. Salapärane, harimatu talupoeg Siberi metsadest saab kutse Jumalalt ning asub otsima tõelist usku, teekond, mis viib ta paljudeks aastateks üle Venemaa avaruste, enne kui toob ta lõpuks tsaari paleesse. Keiserlik perekond võtab ta vastu ja on ära tehtud tema vagadusest, tema eksimatust inimhingede tundmisest ja tema lihtsatest talupoeglikest viisidest. Imekombel päästab ta troonipärija elu, kuid selle autsaideri kohalolek ja mõju, mis tal tsaari ja tsaarinna üle on, vihastab tsaaririigi tähtsaid mehi ning nad meelitavad ta lõksu ja tapavad. Paljud uskusid, et püha talupoeg oli oma surma ette näinud ja ennustanud, et kui temaga peaks midagi juhtuma, kaotab tsaar oma trooni. Nii juhtubki ja riik, mida too kunagi valitses, vajub aastateks kirjeldamatusse verevalamisse ja viletsusse.
Juba enne Rasputini õudset mõrvamist ühes Petrogradi maja keldris 1916. aasta viimastel päevadel oli ta suure osa maailma silmis muutunud kurjuse kehastuseks. Räägiti, et tema nurjatus ei tunne mingeid piire, just nagu tema sugutungki, mis ei saanud kunagi rahuldatud, kui tahes palju naisi ta oma voodisse ka viis. Loomalik, joobnud saatür metslooma maneeridega, omas Rasputin Vene talupoja kaasasündinud salakavalust ja teadis, kuidas mängida tsaari ja tsaarinna ees lihtsat jumalameest. Ta pettis nad uskuma, et võib päästa nende poja tsareevitš Aleksei ja ühes temaga dünastia. Nad andsid iseenda ja impeeriumi tema kätesse ning tema reetis nende usalduse oma ahnuse ja rikutuse läbi, hävitades monarhia ja tuues Venemaale hävingu.
Rasputin on arvatavasti kõige tuntum nimi Venemaa ajaloos. Ta on olnud kümnete elulugude ja romaanide, filmide ja dokumentaalfilmide, teatrilavastuste, ooperite ja muusikalide kangelane. Tema vägitegusid on ülistatud laulus alates Kolme Võtme džässist 1933. aastal „Rasputin (Kõrgelennuline armastaja)” kuni Boney M-i 1978. aasta euro-disko hitini: „Ra Ra Rasputin, Vene tsaarinna armuke… Ra Ra Rasputin, Venemaa suurim armastuse masin.” On olemas lugematul hulgal Rasputini baare, restorane ja ööklubisid, on arvutitarkvara Rasputin (akronüüm sõnadest RealTime Aquisition System Programs for Unit Timing in Neuroscience), koomiksite seeria, märulikangelane. Ta on vähemalt kahe videomängu („Hot Rasputin” ja „Shadow Hearts” 2) kangelane ja Jaapani manga ning animafilmi tegelane. On „Vana Rasputini Vene imperaatorlik porter” ja sugugi mitte üllatust pakkuvalt ka Rasputini vodka. Rasputini lugu oli isegi aluseks Venemaa uisutajate Natalja Bestemjanova ja Andrei Bukini 1991. aasta jäätantsu etteastele. Popkultuur on täis Rasputinit.
Sajand pärast surma jääb Rasputin avalikkuse kujutlusvõimes kinnistunuks „hullu munga” või „püha kuradina”, oksüümoronlik, kuid sugestiivne formuleering, mis pärineb vene preestrilt Iliodorilt, kes oli üks tema lähedasemaid sõpru ja hiljem suurimaid vaenlasi. Kõige selle juures, mis on Rasputinist viimase saja aasta jooksul räägitud, tundub, et pole enam midagi lisada. Või on siiski?
Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal tõi kaasa intensiivse