Philippe naasis Venemaale augusti alguses ning Nikolai ja Aleksandra olid tema nägemisest joovastuses. „Õnnelik päev,” kirjutas Nikolai oma päevikusse 12. augustil 1902. aastal, „kella viie paiku saabus meie Sõber Znamenkale. […] Me einestasime ja veetsime kogu õhtu Znamenkal meie Sõbra seltsis. Milline rõõm on teda näha!” Ometi juhtus just tema viibimise ajal, et perekonda tabas kriis. Suveks oli selgeks saanud, et keisrinnaga on midagi valesti. Ta ei olnud kuude jooksul sugugi suuremaks paisunud ja polnud mingit märki, et loode kasvaks. Sellest hoolimata läks palee edasi plaanidega veel ühe, kauaoodatud lapse suhtes ning ette olid valmistatud keiserlikud manifestid lapse sünni väljakuulutamiseks. Pärast märkimisväärset kõhklust lubas Aleksandra end lõpuks läbi vaadata Venemaa juhtival günekoloogil dr Dmitri Ottil, kes leidis, et keisrinna ei ole tegelikult üldse rase. See oli kohutav löök. Et oma mainet päästa, tegi palee avalduse, viidates nurisünnitusele.77
18. augustil pidi kimbatuses Aleksandra leskkeisrinnale ja teistele pereliikmetele tõe avaldama. Seejärel läksid tema ja Nikolai Znamenkale Philippe’i juurde ja too tegi kõik endast oleneva, et Aleksandrat ja Nikolaid lohutada, käies peale, et nad unustaksid kogu selle kurvastuse. Nikolai leidis, et tema sõnad olid imelised. Kuid ülejäänud perekond ei olnud sama valmis seda asja unustama. Kahekümnendal tulid Nikolai ema ja õde Ksenia paleesse, et saada vastused küsimustele, mis täpselt selle veidra prantslasega kõigi selja taga toimus. Paar rõhutas, et nende suhetes Philippe’iga ei ole midagi halba ja et nad ei ole kunagi üritanud midagi varjata, kuid nad keeldusid ütlemast rohkem. Ksenia oli pettunud. Ta kirjutas sel päeval kirja vürstinna Aleksandra Obolenskajale, pikaaegsele leskkeisrinna õuedaamile: „Siiski jääb alles mõistatus – me pole ikka veel täpselt teada saanud, kes ta on! Nad ütlesid, et ta on väga tagasihoidlik mees ning et on meeldiv temaga rääkida, kuna tal on selline mõistmine ja ta ütleb „asju, mis teevad üksnes head”. Samas on vähemalt hea, et la glace est rompue! [jää on murtud!].” Vihane Nikolai kirjutas kahekümne esimesel kuupäeval oma päevikusse: „Inimesed räägivad tema kohta sellist jama, et paha kuulata, ja ma ei saa aru, kuidas nad võivad uskuda seda mõttetust, mida nad ise räägivad.” Ja suur osa sellest, mida räägiti, oli tõepoolest mõttetus. Nikolai onu suurvürst Konstantin Konstantinovitš (tuntud kui K. R.) uskus näiteks jutte, et Philippe osaleb riigiduuma istungitel.78 Samuti uskus ta kuuldusi, et Nikolai annab oma ministritele juhtnööre Philippe’i nõuannete alusel – kuulujutt, mis Nikolai ja Aleksandra enda sõnade valguses võis küll ka tõele vastata. Riigisekretär Polovtsov leidis, et kogu lugu fantoomrasedusega, mis tema veendumuse kohaselt oli seikleja Philippe’i hüpnoosi tulemus, on häbistav. „Kõik see oleks naeruväärne, kui see ei oleks nii kohutavalt kurb,” märgib ta oma päevikus.79
Nikolai ei lasknud oma perekonna murel end häirida. Kahekümne üheksandal saabus ta Kurski, et jälgida sõjaväeõppusi. „Ma ei tea, aga ma tundsin sellist rahu, enne kui täna siia jõudsin,” kirjutas ta Aleksandrale, „see on meie Sõbra tõotuse täitumine.”80 Mis tõotus see oli, ei ole teada, kuid tsaari sõnad paljastavad tema täieliku usu Philippe’i võimesse tulevikku ennustada. Sel päeval, mil ta saabus Kurskisse, kirjutas Ella leskkeisrinnale oma jutuajamisest Aleksandraga ja oma murest seoses tsaari kohtumisega kellegi sellisega nagu Philippe. Ta mõistis Nikolai soovi kohtuda huvitavate, ilma igasuguse positsioonita inimestega, kuid leidis, et too peaks tegema seda ainult paljudest inimestest ümbritsetuna, muidu hakatakse kindlasti rääkima. Jumal hoidku, kui mõni selline kohtumine peaks omandama isegi vähimagi vihje salajasusele, jätkas ta, sest kui see nii on, võivad sellel olla „fataalsed tagajärjed”. Ella jäi kahtlustavaks Philippe’i ja tema suhte olemuse kohta oma õe ja õemehega ning ta kritiseeris Musti Printsesse, keda ta nimetas tarakanideks, sest nood olid Philippe’i Venemaale toonud. Räägiti, et õed kasutasid keisri ja keisrinna kontrollimiseks spiritismi. „C’est une crime” olid sõnad, mida Nikolai ema kasutas, et kirjeldada olukorda õukonnas.81
Augusti viimasel päeval kirjutas Ksenia uuesti vürstinna Obolenskajale:
Mul pole enam mingit kahtlust, et see mis juhtus A. F.-ga [Alix] oli sisendus, kuigi ta ise seda ei tea. Kuid ta tunnistas oma õele, et ta palvetas koos Ph.[ilippe’iga] ühel korral. See kõik on nii kummaline ja hirmutav, Jumal teab, kuidas see kõik lõpeb! Kardan, et nende sõprus ja seotus nende inimestega jätkub – kõik jääb endiseks ja meie teeme ennast lolliks. Me ei kavatse siiski enam vaikida, kuid me peame sellega õigel viisil tegelema, mis pole lihtne – nad on täiesti tema mõju alla langenud. On palju asju, mida ma võiksin öelda, kuid ma ei taha neist kirjutada.82
Sügiseks oli sõnum Philippe’ist levinud väljaspoole õukonda ja aristokraatlikku ringkonda ning saanud avalikult teatavaks. Vene ajakiri Osvoboždenije, mida anti välja Pariisis ja Stuttgartis, avaldas oktoobris loo, kuidas Philippe oli saanud nii võimsaks, et tsaar ei julgenud ilma tema loata teha ühtegi otsust ei oma isikliku elu ega ka riigiasjade kohta. Riiki juhtis mees, kes väitis, et suudab välja kutsuda surnute hingi ja teha keisrinna rasedaks „psühholoogiliste ravimeetodite” abil.83 Kuigi ajakiri oli Venemaal keelatud, smugeldati selle eksemplare üle piiri ja anti edasi käest kätte.
1. novembril läks ülikonservatiivne monarhist ja Aleksander III isiklik sõber vürst Vladimir Meštšerski vanem rääkima Nikolaile ja Aleksandrale ohust, mida selline mees nagu Philippe endast monarhiale kujutas. Keskendades oma tähelepanu Aleksandrale, hoiatas ta teda fantastiliste kuulujuttude eest, mis olid nende Prantsuse sõbra tõttu maad võtmas, ning et selline ohtlik keelepeks levis juba kogu riigis. Aleksandra keeldus kuulamast: „Ma ei anna kellelegi õigust sellest rääkida, keegi ei tohi puutuda minu eraelu.”
Meštšerski ütles keisrinnale, et too võib tema sõnu ignoreerida ja teda ära ajada, kuid ta peab mõistma, et Venemaa keisrinna vaimne elu ei ole küsimus, milles tema alamad on või peaksid olema ükskõiksed. Seejärel rääkis ta keisrinnale ringi liikuvatest kuulujuttudest, sealhulgas üks, mille kohaselt suurvürst Pjotri ja Militza kodus peeti Philippe’i peaaegu jumalaks ning et nad ei istunud kunagi tema juuresolekul ja isegi kummardusid tema jalgade ees. Samuti räägiti, et neil kolmel oli õnnestunud pöörata Aleksandra õigeusu vastu ja et ka tsaar oli hakanud oma usus kõikuma. Ja lihtrahva seas räägiti, et välismaalased olid saatnud posija, kes oli keisrinna ära nõidunud ja võtnud kontrolli tema üsa üle. Jah, ta tunnistas, et kõik see on puhas mõttetus, kuid mis saab siis, kui vaenlased seda ära kasutavad ja levitavad selliseid jutte haritud klasside ja rahva, suure talupoegade klassi seas, siis kujutage ette, anus vana vürst Aleksandrat, milliseid ohte see toob kaasa isevalitsuse mainele ja turvalisusele. Tema hoiatus jättis Aleksandra külmaks.
Nikolai paistab siiski olevat hoiatusi kuulda võtnud. Kuigi ei ole selge, miks ja millal ta sellele otsusele jõudis, kuid tundub, et tsaar mõistis, et skandaali arvesse võttes peab ta oma sõbra ära saatma ja katkestama temaga kõik sidemed. On võimalik, et tolleaegse suure pühamehe Kroonlinna Joanni kiri, mis instrueeris Nikolaid Philippe’iga lõppu tegema, oli otsustava tähtsusega. Nad vahetasid kingitusi, enne kui Philippe Prantsusmaale tagasi pöördus. Nikolai kinkis talle kalli, auru jõul töötava Serpollet’ auto, mille ta oli eelmisel reisil Euroopasse ostnud. Philippe andis Aleksandrale mõned kuivatatud lilled, mida tema sõnul oli puudutanud Kristuse enda käsi. Ta andis talle ka ikooni ja kellukese, öeldes, et kui talle peaks keegi lähenema, kes ei ole sõber, siis hakkab kelluke võluväel helisema. Ta ütles Aleksandrale, et see valvab neid kõigi vaenlaste vastu. Aleksandra lasi lilled ära raamida ja hoidis neid oma magamistoas, ning ta ei unustanud kunagi kellukese maagilist jõudu, kasutades seda oma perekonna kaitsmiseks kogu valitsemisaja vältel.84 Victoria Lalande kirjutas Stanale kaebliku kirja, kaeveldes nende saatuse üle olla igaveseks ära saadetud ja süüdistades selles, mida ta nägi oma isale tehtud ülekohtuna.