Lapsed on isekad. Ma teadsin, et mu ema on kunstnik, kes teeb keerukaid majakesi täis nukke ja vaime ja loomi, keda ta lubas mul mõnikord katsuda, kuid ma ei mõelnud kunagi tema tööst kui ametist. Ta oli mu ema. Isa kutsus teda oma Mõistuse Madonnaks. Tagantjärele mõeldes tundub kohutav, et mulle ei tulnud siis kunagi pähe, et ema võiks olla pettunud või õnnetu. Lõputu hülgamine, selle ebaõiglus, oli talle tõenäoliselt haiget teinud, kuid ma ei saa öelda, et ma lapsena seda tajusin. Kui ta mõne oma taiese kallal töötas, meeldis talle ümiseda ja end edasi-tagasi kõigutada, ning ta liigutas kuju kohal sõrmi, enne kui seda puudutas. Mõnikord ta nuusutas materjale ja ohkas. Ta sulges aeg-ajalt silmad ja armastas öelda, et tema jaoks ei ole kunsti ilma keha ja keharütmideta. Muidugi siis, kui ma teismeliseks sain, leidsin, et need liigutused ja tõmblused olid piinarikkad, ning jälgisin, et ükski mu sõber neid nägema ei satuks. Kui olin seitseteist, ütles ema mulle ükskord: „Maisie, sul on vedanud, et sul ei ole minu rindu. Suured rinnad väikse naise küljes on võluvad, kuid suured rinnad suure naise küljes on hirmuäratavad – tähendab, meeste jaoks.” Mind rabas tema arvamus, et ta naiselikkus, keha ja suurus häirivad kuidagiviisi tema elu. See oli ammu enne pseudonüüme ning mina tegelesin siis oma esimese keskkooliaegse filmikesega, mida ma nimetasin visuaalseks päevikuks – see oli väga pretensioonikas, paljude pikkade ja tujukate kaadritega sõpradest, kes kõnnivad mööda tänavat või istuvad kodus oma toas eksistentsiaalse ängi küüsis, sedasorti lood. Mis mu rindadel sellega pistmist oli?
Palju-palju hiljem, kui see välja tuli, ajas mind iiveldama mõte, et tal oligi õigus. Selleks ajaks olin ma muidugi täiskasvanuks saanud ning teeninud oma tööga nii halvustamist kui ka eelarvamusi. Uskusin, et ema kasutas neid mehi variisikutena, et ennast kuuldavaks teha, ja see tal ka õnnestus, vähemalt osaliselt, ent kui ma lugesin tema päevaraamatuid ja katkendeid ta mälestustest, mõistsin, kui keerulised olid tema seosed nende maskidega ja et ka need maskid olid olnud tõelised. Teda oli kohtuvalt valesti mõistetud. Ta ei olnud mingi kalkuleeriv elajas, kes valimatult inimesi ekspluateerib. Ma arvan, et keegi tegelikult ei tea, millal ta pseudonüümide peale mõtlema hakkas. Kaheksakümnendatel avaldas ta Roger Raisoni nime all ühes ajakirjas sisutiheda kunstiarvustuse, milles ta tegi maatasa Baudrillardi-hullustuse ja tallas põrmu tolle väited simulaakrumite kohta, ent sellele artiklile pöörasid tähelepanu vaid vähesed. Mäletan, et kui olin viieteistkümnene, käis meie pere Lissabonis ning ema läks ja suudles Pessoa ausammast. Ema käskis mul tolle mehe teoseid lugeda – Pessoa oli ju kuulus selle poolest, mida ta ise oma heteronüümideks nimetas. Ka Kierkegaardil oli emale sügav mõju. Pole kahtlustki, et ema sisemine sund olla keegi teine pärines ta lapsepõlvest. Ema parim sõbranna Rachel Briefman on psühhiaater ja psühhoanalüütik. Tal on tõenäoliselt õigus, et psühhoteraapia päästis valla sellise Harriet Burdeni, keda keegi meist polnud varem näinud, aga ka terve hulga teisi tegelasi või persona’sid, keda ta oli juba mõnda aega enda sees hellitanud. Ma ei pea silmas selliseid, nagu on lõhestunud isiksustel, vaid pigem nagu muutlikel kunstnikuminadel, kelle puhul need äkki ilmnevad ja vajavad olemiseks keha. Ma poleks midagi sellist arvanud isegi aasta eest, kuid nüüd olen pikkamööda hakanud oma ema nägema teistsuguses valguses või pigem, peaksin ütlema, mitmes teistsuguses valguses.
Kuid selleks kulus aastaid. Kui ma nägin „Mälestusunenägu” esimest korda, olin ette valmistamata. See šokeeris mind. Ühel pühapäeval läksime tütar Aveniga Red Hooki hilisele hommikusöögile. Mu abikaasa Oscar ei tulnud kaasa. Ma ei mäleta, miks. Tõenäoliselt pidi ta kirjutama aruannet mõne jõmpsika kohta, kellega ta töötab. (Tal on psühholoogias doktorikraad ja ta peab erapraksist, kuid ta tegeleb ka kasuperedesse sattunud lastega, mille eest saab üksnes sandikopikaid.) Kui emal oligi sel ajal kodutuid kostil, ei olnud kedagi parasjagu kohal. Aven oli siis just käima hakanud, nii et see pidi juhtuma 1996. aasta kevadel, ning meil oli sündmusrikas eine, sest mu tütar ei teinud muud kui kõndis, õigemini kõndis ja kukkus, jälle kõndis ja jälle kukkus. Ema plaksutas ja naeris ning Aven sattus vaimustusse ja eputas üha rohkem, kuni väsis ära ja hakkas virisema ning mina sättisin ta uinakuks diivanile, padjad ümberringi, et ta põrandale ei kukuks. Emal oli palju patju, nii pastelsetes kui ka erksates värvitoonides. Ta armastas rääkida värvidest ja nende tähendusest. Värvil, ütles ta, on füüsiline tähendus. Enne kui anname sellele värvile, mida me näeme, nime, on see olemas meie sees.
Kuhu ma jäingi? Kui Aven üles ärkas, ütles ema, et tahab mulle näidata midagi, mille kallal ta on töötanud, ning viis mind oma ateljee teise otsa, kus remont oli veel pooleli. Ta oli ehitanud väikese toa, millel olid piimjad poolläbipaistvad seinad. Märkasin läbi seina üht kuju ja ühtäkki mõistsin, et näen oma isa toolil istumas. Sarnasus pidi olema kuju asendis, sest kui ema lükkas peaaegu nähtamatu ukse lahti, olid pehmel täistopitud kehal, mis oli olnud nii väga isa moodi, üksnes töntsid piirjooned, kuid seljas oli üks minu isa ülikondadest ja süles oli avatud „Don Quijote” – raamat, mida isa kõige rohkem armastas. Kui ma maha vaatasin, nägin, et põrand oli kaetud mu isa paberite, paljundusmaterjalide, märkmete ja meelespeadega ning et ema enda käekirjaga oli kritseldatud midagi punastele linoleumiruutudele. Veel oli seal kolm miniatuurset treppi, mis viisid ülespoole ja lõppesid kolme seina najal. Ühele seinale oli rohmakate joontega visandatud viis ust. Ma puhkesin nutma. Siis hakkas ka Aven tönnima ja ema püüdis olukorda parandada. „Palun vabandust, palun väga vabandust.” See oli nii tema moodi. Ta ei suutnud näha, kui inimesed olid mures. See mõjus talle füüsiliselt halvasti. Ta haaras siis oma rindkerest kinni, otsekui oleks keegi teda löönud.
Me kõik toibusime, aga enne kui ma Aveniga takso peale läksin, vaatas ema mulle silma. See oli tõsine pilk, mitte külm, vaid range, selline, millega ta mulle mõnikord otsa vaatas, kui ma olin väike ja olin valetanud või petnud või Ethanit löönud.
Mäletan seda, sest tundsin end süüdlasena, kuigi ma ei taibanud, miks. Ema pani silmad korraks kinni ning neid uuesti avades ütles rahulikul ja vaiksel häälel: „Mul on kahju, et see sind rööpast välja viis, Maisie, kuid ma ei palu vabandust selle eest, et ma ta valmistasin. Kahjuks on unenägusid rohkemgi ja need tuleb välja lasta.” Ta naeratas nukralt ja saatis meid ootava auto juurde.
Pilt temast, kui ta ümber pööras, on mul ikka veel silme ees. Soovin, et oleksin teda tol hetkel filminud. Seal veepiiri lähedal, kust avaneb vaade Vabadussambale, on ilus, kuid tol ajal oli see vaade ka üksildane, kõledam kui praegu, ning vaatepilt mu emast, kes sammub avara pilvise taeva all meist eemale telliskivihoone poole, tekitas minus tunde, et olen teda kaotamas. Samamoodi tundsin tavaliselt ka noil aegadel, kui olin talle suvelaagrisse jäädes head aega soovinud. Ja siis – vaid pisiasjana – märkasin, et ta oli lasknud juustel pikemaks kasvada ja need nägid välja nagu väike metsik põõsas tema pealael.
Harriet Burden
Märkmik C
Kust need küll pärit olid? Tiibadega peenis, tema peenis, tühjad pintsakud ja püksid, mis lehvisid kõrgel koos Felixi isiklike asjadega: lugemisprillide, odekolonni, läikiva küüneviili (toimik X), tühja lõuendiga (lootus) – hiiglaslik Felix pressis end ühte minu tuppa nagu Alice, tillukesed Felixid hanereas taga, üll mitmesugused rõivad, nukk-abikaasad, nagu ma neid nimetasin. Kuidagi hakkas ka minu isa mängu tulema. Raamatumees, magamas Spinoza leheküljel, jätnud Leibnizi vahele (ta armastas Leibnizi), väike issi Luftmensch heljumas otse trepi kohal, kusjuures tema kaheosalisele ülikonnale on üleni kirjutatud mingid