V-s tsiteerib Burden ka teaduslikke raamatuid, nii viidetega kui ka ilma. Ma leidsin tsitaadi: „Kuvand „naine kui koletis”, milles kujutatakse naisi madude, ämblike, tulnukate ja skorpionidena, on väga levinud poistele mõeldud kirjanduses ja mitte üksnes Ameerika Ühendriikides, vaid ka Euroopas ja Jaapanis (vt T, lk 97).” Sulgudes olev viide osutab Burdeni enda märkmikule T, millega tähistatakse teratoloogiat, teadust värdjatest, mis, nagu Burden märkmiku esimesel leheküljel selgitab, on „kategooria, mis ei olegi kategooria, kategooria, et käsitleda seda, mida ei saagi käsitleda”. Burden oli soerditest täielikult haaratud ja kogus nende kohta viiteid nii teaduslikest kui ka ilukirjanduslikest teostest. Märkmiku T leheküljel 97 tsiteerib Burden Rabelais’d, kelle koomilised koletised muutsid kirjanduse palet, märkides, et Gargantua ei sünni läbi tavapärase avause: „Selle takistuse tõttu laienesid ülalpool emakakaela veenid, laps hüppas otseteed õõnesveeni, liikus läbi rindkere õlgade kõrgusele, kus seesinane veen kaheks hargneb, pöördus vasakule ja tuli välja vasakust kõrvast.”[1.] (I raamat, 6. peatükk). Kohe pärast tsitaati kirjutab ta: „Kuid värdjas ei kehasta alati rabelais’likku uudishimu mõõtmatu isu ja piiritu lõbujanu vastu. Sageli on see naine üksildane ja vääriti mõistetud (vt M ja N).”
Kahes tihedalt täis kirjutatud märkmikus (M ja N) käsitletakse Newcastle’i hertsoginna Margaret Cavendishi (1623–1673) teoseid ja materialistlikku organitsismi, mille see mõttetark oma küpsusaastail välja töötas. Ent neis kahes märkmikus on kõne alla võetud ka Descartes’i, Hobbesi, More’i ja Gassendi tööd. Burden seob Cavendishi selliste nüüdisaegsete filosoofidega nagu Suzanne Langer ja David Chalmers, aga teiste hulgas ka fenomenoloogi Dan Zahavi ja neuroteadlase Vittorio Gallesega. Pärast kõnealuste lõikude läbilugemist teatas minu neurobioloogist kolleeg Stan Dickerson, kes polnud kunagi varem kuulnud ei Burdenist ega Cavendishist, et Burdeni väide „on natuke metsik, ent veenev ja tark”.
Hoolimata asjaolust, et Cavendish elas seitsmeteistkümnendal sajandil, oli ta Harriet Burdenile alter ego eest. Oma eluajal avaldas Newcastle’i hertsoginna luulet ning ilukirjanduslikke ja loodusfilosoofilisi teoseid. Kuigi nii mõnigi inimene kaitses ja imetles tollal tema töid – eelkõige tema abikaasa William Cavendish –, tundis hertsoginna, kuidas tema sugu ta võimalusi pärsib, ning avaldas korduvalt lootust, et ta leiab oma lugejad ja nende heakskiidu järeltulevate põlvede seast. Tõrjutuna paljude poolt, kellega ta oleks soovinud dialoogi astuda, lõi Cavendish kirjatükkides omaenda vestluskaaslaste maailma. Usun, et nii nagu Cavendishi, ei suudeta mõista ka Burdenit tema mõtete ja kunsti dialoogilist väärtust arvesse võtmata. Kõiki Burdeni märkmikke saab lugeda dialoogi vormis. Ta liigub pidevalt esimeselt isikult teisele ja siis kolmandale. Mõni lõik on kirjutatud tema enda kahe mina vahelise vaidlusena. Üks hääl esitab väite. Teine vaidlustab selle. Tema märkmikest sai lahinguväli, millel sõdivad tema enda konflikti sattunud viha ja lõhestunud intellekt.
Burden kurdab kibedasti kultuuris, eelkõige kunstimaailmas vohava seksismi üle, kuid kaebleb ka oma „intellektuaalse üksilduse” üle. Ta mõlgutab mõtteid oma eraldatusest ja valab välja viha paljude kujuteldavate vaenlaste vastu. Samal ajal ilmestavad tema (nagu ka Cavendishi) kirjatükke ekstravagantsus ja suurejoonelisus. „Ma olen ooper. Mäss. Ähvardus,” kirjutab ta ühes sissekandes, kus ongi arutluse all tema ja Cavendishi vaimne sugulus. Nagu Cavendishi puhulgi, muutus Burdeni ihalus eluajal saavutatud tunnustuse järele lõppkokkuvõttes lootuseks, et tema töid viimaks siiski märgatakse, ja kui mitte tema elupäevil, siis vähemalt pärast surma.
Burden kirjutas nii palju ja nii erinevatel teemadel, et toimetajana seisis minu ees dilemma põhimõttelises küsimuses: mida raamatusse panna ja mida välja jätta? Mõned märkmikud sisaldavad esoteerilisi materjale, mis on mõistetavad üksnes neile, kes on hästi kursis teaduse ja filosoofia ajaloo või kunstilooga. Nii mõnigi viide viis mu täielikku ummikusse, ja isegi kui suutsin nende päritolu kindlaks teha, jäi mulle nende tähendus tema teksti kontekstis tihtipeale ikkagi hämaraks. Koondasin tähelepanu „Maskeeringutele” ja valisin välja ainult need lõigud, mis olid otseselt või kaudselt seotud pseudonüümide projektiga. Esimesed selles raamatus ette tulevad katkendid valisin Burdeni päevikust C (nagu confessiones? confidentiae?), memuaarid, mida Burden hakkas kirjutama millalgi 2002. aasta alguses pärast oma kuuekümne teist sünnipäeva, kuid millest ta nähtavasti loobus, et pöörduda tagasi teiste märkmike ja fragmentaarsema stiili juurde.
Sellest hoolimata leidsin, et oleks asjakohane püüda konstrueerida Burdenist maha jäänud mitmekesistest materjalidest mingisugune lugu. Ethan Lord tegi mulle ettepaneku koguda kirjalikke ja suulisi ülestähendusi tema emaga lähedalt seotud inimestelt, et lisada „Maskeeringutele” täiendavaid vaatenurki, ja ma kiitsin selle mõtte heaks. Seejärel otsustasin püüda üht-teist välja meelitada ka nendelt, kes pseudonüümide projektist midagi lähemalt teadsid või sellega mingil moel seotud olid.
Grace’i näitusest saadik on huvi Harriet Burdeni teoste vastu hüppeliselt kasvanud, seda hoolimata tõigast, et tema „maskid” tekitavad jätkuvalt vastuolulisi reaktsioone, eriti mis puudutab tema seotust kolmest viimase ja neist vaieldamatult kõige kuulsama kunstniku – Runega. Kui Tishi „Lääne kunsti ajaloo” ja Eldridge’i „Lämmatavate tubade” suhtes ollakse üldiselt üksmeelel, et tegu on Burdeni töödega, siis selle koha pealt, mis tema ja Rune vahel tegelikult juhtus, lähevad arvamused lahku. On neid, kes usuvad, et Burdenil ei ole näitusega „Pealispinna all” mingit pistmist, või kui, siis väga vähe, ja teisi, kes on veendunud, et Burden lõi selle ilma Rune osaluseta. Kolmandad on seisukohal, et „Pealispinna all” oli koostöö tulemus. Võib-olla ei olegi võimalik täielikult kindlaks teha, kes teose autor on, kuigi on selge, et Burden tundis, nagu oleks Rune ta reetnud, ja pöördus tema vastu. Lisaks sellele oli Burden veendunud, et Rune varastas tema ateljeest neli tööd, kuigi keegi ei suuda selgitada, kuidas ta seda teha sai. Hoone oli lukus ja häiresüsteem sisse lülitatud. „Aknad”, kaheteistkümnest osast koosnev sari, müüdi maha kui Rune kunstiteos. Tosin kasti sarnanevad Burdeni loodud konstruktsioonidega ja on võimalik, et vähemalt neli neist olid tema ja mitte Rune omad.
Rune versiooni juhtunust ei ole võimalik valikkogusse kaasata. Tema surm 2004. aastal, mis võis, ent ei pruukinud olla enesetapp, leidis ajakirjanduses laia kajastust ja tekitas ohtralt meediakära. Rune karjääri on põhjalikult dokumenteeritud. Tema looming on leidnud rohket käsitlemist ning huvilistele on kättesaadavad mitmed temast ja tema töödest kirjutatud kriitilised artiklid ja raamatud. Sellest hoolimata tahtsin, et käesolevas kogumikus oleks esindatud ka Rune seisukoht, ning ma palusin ajakirjanikul, Rune sõbral ja biograafil Oswald Case’il, sellesse teosesse oma panus anda. Ta oli lahkesti nõus. Teised abilised olid Bruno Kleinfeld, Maisie ja Ethan Lord, Burdeni lähedane sõber Rachel Briefman, Burdeni teine „mask” Phineas Q. Eldridge, Alan Dudek (tuntud ka kui Baromeeter), kes elas Burdeni juures, ning Sweet Autumn Pinkney, kes töötas „Lääne kunsti ajaloo” loomise juures assistendina ja tundis Anton Tishi.
Titaanlike ponnistuste kiuste ei suutnud ma ühendust saada Tishiga, kelle selgitused enda ja Burdeni kontaktide kohta oleksid olnud hindamatud. Siiski on kogumikus üks temaga tehtud lühike intervjuu. 2008. aastal kirjutasin Rune õele Kirsten Larsen