Kolisin teisele poole silda ja ostsin maja Brooklynisse, mis oli noil päevil tunduvalt armetum linnaosa, kui on praegu. Tahtsin põgeneda Manhattani kunstimaailmast, sellest verepilastuslikust, jõukast, ringituhisevast gloobulist, mis koosneb inimestest, kes ostavad ja müüvad esteetilisi objekte. On vast õiglane öelda, et selles rammetus mikrokosmoses oli Felix hiid, tähtedeni jõudnud kunstikaupmees, ning mina – Gargantua kunstnikust naine. Naise roll oli siiski kaalukam kui kunstniku oma ning nüüd, mil Felix oli läinud, hoolisid tolle beau monde’i elanikud vähe sellest, kas ma jään sinna nende juurde või lähen ära kaugesse kanti, mille nimi on Red Hook. Mul oli olnud kaks edasimüüjat; mõlemad jätsid mu maha, teineteise järel. Mu töid polnud kunagi eriti palju müüdud ja neist räägiti vähe, kuid kolmkümmend aastat võõrustasin ma neid kõiki – kollektsionääre, kunstnikke, kriitikuid, kes moodustasid üksteisest sõltuvate liikmetega klubi, kus nad olid omavahel nii läbi ja umbe kasvanud, et nende isiksused näisid kokku sulavat. Selleks ajaks, kui ma kõige sellega jumalaga jätsin, olid uued „kuumad” tegelased, kooli hõng alles juures, hakanud minule paistma kõik ühesugustena oma filmi- või etenduskunsti ning eputava jutuvada ja seosetute teoreetiliste viidetega. Vähemalt olid need lapsed lootusrikkad. Nad said vihjeid lootusetutelt – neilt nõdrameelsetelt, kes kirjutasid Art Assemblyle, hermeetilisele rämpslehele, kus korrapäraselt serveeriti innukatele, ühevõrra võhiklikele lugejatele prantsuse kirjandusteooria külmi ülejääke. Olin aastaid nii hoolikalt oma keelt hammaste taga hoidnud, et oleksin selle peaaegu alla neelanud. Aastaid olin komplimendina Kleele mitmesugustes säravates ja silmapaistvates kostüümides ümber õhtusöögilaua liuelnud, juhtinud vilunud signaalidega sealset liiklust ning aina naeratanud.
Felix Lord avastas mind ühel laupäevasel õhtupoolikul seismas SoHos tema galeriis ja mõlgutamas mõtteid ühe kunstniku üle, kes on nüüd juba ammu unustuse hõlma vajunud, kuid kellel oli kuuekümnendatel oma hiilgehetk: Hieronymous Hirsch[1.]. Mina olin kakskümmend kuus. Tema oli nelikümmend kaheksa. Mina olin sada kaheksakümmend kaheksa. Tema oli sada seitsekümmend seitse. Tema oli rikas. Mina olin vaene. Ta ütles mulle, et oma juuste tõttu näen välja nagu keegi, kes on elektritoolil ellu jäänud, ja et ma peaksin selles suhtes midagi ette võtma.
See oli armastus.
Ja orgasmid, palju-palju orgasme, pehmete niiskete linade vahel.
Oli uus, väga lühike soeng.
Oli abielu. Minu esimene. Tema teine.
Olid vestlused: maalidest, skulptuuridest, fotodest ja installatsioonidest. Ja värvidest, palju juttu värvidest. Need jätsid meisse mõlemasse jälje, täitsid meie sisemuse. Oli teineteisele raamatute ettelugemine ja neist rääkimine. Tal oli ilus hääl, kähe sigarettidest, mille suitsetamisest ei suutnud ta kuidagi loobuda.
Aga vaadata meeldis mulle lapsukesi, väikesi Lorde, pontsaka ihuga, vedelikest pakatavaid armsakesi. Vähemalt kolm aastat olin piimast ja pissist ja kakast ja ülesröhitsetud toidust ja higist ja pisaraist üle ujutatud. See oli paradiis. See oli kurnav. See oli igav. See oli armas, põnev ja mõnikord, kummalisel kombel, väga üksildane.
Maisie – pöörane elujõe kroonik, kõmisevast sumisevast segadusest kostev piuksuv hääleke. Ta räägib ikka veel nii palju, palju, palju.
Ethan – metoodiline laps, algul üks jalg parketiruudule, siis teine, ise rütmilise edasiliikumise ajal mõtlikult esikut silmitsedes.
Olid hilisõhtused vestlused lastest ning Felixi lõhn, tema nõrk odekolonni ja ürdišampooni lõhn, ta saledad sõrmed minu seljal. „Minu Modigliani.” Ta muutis mu pika, lihtsakoelise näo kunstiteoseks. Jolie laide.
Lapsehoidjad, et ma saaksin töötada ja lugeda: paks Lucy ja lihaseline Theresa.
Tuppa, mida ma kutsusin oma mikroateljeeks, ehitasin tillukesed vildakad majakesed, mille seintel oli ohtralt kirjutisi. Mõistuslik, ütles Arthur Piggis[2.], kes ükskord viitsis vaadata. Lae all hõljusid sültjad kujud, mida hoidsid üleval peaaegu nähtamatud traadid. Üks neist hoidis silti küsimusega: Mida need võõrad siin teevad? Seal tegin ma oma kirjatöid – hüüatusi, mida keegi ei lugenud, metsikusi, mida isegi Felix ei mõistnud.
Felix lennujaama minemas. Tema ülikondade read seinakapis. Ta lipsud ja ta tehingud. Tema kunstikogu.
Kass Felix. Me ootame sind järgmisel nädalal Berliinis, hullupööra, kirglikult. Armastusega Alex ja Sigrid. Keemilisse puhastusse mineva pintsaku sisetaskus. Tema hooletus, ütles Rachel, oli üks võimalus neist mulle rääkida ilma midagi ütlemata. Felix Lordi salaelu. See võiks sobida kas raamatu või näidendi pealkirjaks. Ethan, minu kirjanikust poeg, võiks sellest kirjutada, kui ta teaks, et tema isa oli olnud kolm aastat sellesse paari armunud. Eemalviibiva pilguga Felix. Ja kas ma polnud ka armastanud tema mõistetamatust? Kas polnud see mind endasse haaranud ja võrgutanud viisil, millega ta võrgutas teisi – mitte sellega, mis oli olemas, vaid sellega, mis oli puudu?
Kõigepealt mu isa surm, siis ema surm, ühe aasta jooksul, ja kõik need haiglased unenäod, tulvade viisi, öö läbi, igal öösel – välgatavad hambad ja luud ja veri, mis valgus nende lugematute uste alt, millest pääses koridoridest tubadesse, mille oleksin pidanud ära tundma, aga ei tundnud.
Aeg. Kuidas ma saan nii vana olla? Kus on väike Harriet? Mis juhtus selle suure ja kohmaka kräsupeaga, kes õppis nii usinasti? Professori ja tema naise – filosoofi ja tema teisepoole, valge anglo-saksi protestandi ja juudi ainuke laps, kelle vanemad olid astunud Upper West Side’il mitte alati õnnelikku abiellu, vasakpoolsete kalduvustega vähenõudlike vanemate laps, vanemate, kelle ainus luksus oli nunnutada mind, oma cause célèbre’it, oma ülemõõdulist lopsaka juuksepahmakaga koormat, kes valmistas neile mingis mõttes pettumuse ja mingis mõttes mitte. Nii nagu Felix, kukkus ka minu isa ühel hommikupoolikul surnuna kokku. Ühel hommikul oma kabinetis pärast seda, kui ta oli kirjutuslaua vastasseinale kinnitatud riiulilt otsinud üles „Monadoloogia”, jäi tema süda seisma. Pärast seda muutus mu kunagine häälekas ja ringi sagiv ema vaiksemaks ja aeglasemaks. Jälgisin, kuidas ta kokku kuivab. Ta näis iga päevaga kuhtuvat, kuni tundsin vaevu ära selle väikese haiglavoodis lebava kuju, kes lõpuks ei hüüdnud mitte oma abikaasat või mind, vaid oma mammat – ikka ja jälle.
Leinasin kõiki neid kolme pöörasuseni, justkui suur, rahutu, edasi-tagasi tammuv loom. Rachel ütleb, et ükski lein ei ole lihtne, ja olen avastanud, et mu vanal sõbral doktor Rachel Briefmanil on hingeelu veidrate avalduste suhtes õigus – tema kutsumus on psühhoanalüüs –, ning on tõsi, et mu esimene aasta ilma Felixita oli raevukas, kättemaksuhimuline, kannatuste sisemine plahvatus kõige selle pärast, mida olin valesti teinud ja mida raisku lasknud, vihkamisest ja armastusest koosnev mõistatus meie mõlema jaoks. Ühel pärastlõunal viskasin ära hunnikute viisi kalleid rõivaid, mille ta mulle Barneysest ja Bergdorfi kaubamajast oli ostnud, ning vaene Maisie oma paisuva kõhuga vaatas riidekappi ja kukkus töinama, et isa kingitused tuleb alles hoida ja kuidas ma küll võisin nii julm olla, ning siis ma kahetsesin oma rumalat tegu. Varjasin laste eest nii paljut, kui suutsin: viina, mis mind magama aitas