Lõõmav maailm. Сири Хустведт

Harriet Burden, tunnistan siinkohal, et minu mitmesugused fantaasiad on lähtunud:

      1 üldisest soovist maksta kätte näägutajatele, puupeadele ja lollpeadele,

      2 kestvast ja moonutavast intellektuaalsest isolatsioonist, mille tulemuseks on üksildus, sest ma uitasin läbi liiga paljude raamatute, millest keegi ei osanud minuga rääkida,

      3 järjest kasvavast tundest, et mind ei ole kunagi õigesti mõistetud ja ma tahtsin alati hullupööra, et mind nähtaks, tõeliselt nähtaks, kuid mida iganes ma ka tegin, olukorda see ei muutnud.

      Oma masenduses ja viletsuses keerasin end iga päev üles, otsekui oleksin omaenda vana taldrikuid taguv mänguahv, kuulasin, kuidas ma neid vastamisi taon, ning siis, nota bene, hakkasin tavaliselt nutma, ja kui ma nutsin, tundsin puudust emast, mitte sellest haiglas surevast väikesest emast, vaid mu lapsepõlve suurest emast, kes mind kallistas ja kiigutas ja kussutas ja paitas ja kraadis ja mulle ette luges. Emme tüdruk, kuigi emme ei olnud hiigelmõõtmetes, vaid lühike ja vormikas ja kandis kõrgekontsalisi kingi. Tead, su isale meeldivad mu jalad, kui mul kõrged kontsad all on. Ent kui olin veidi aega ulgunud, meenus mulle kahest pisarast jäänud niiske läige ema sisselangenud põskedel ja kanüül tema siniste veenidega käeseljal, mis juhtus aastaid hiljem. Ma ei öelnud: Sa saad terveks, emme, sest tervekssaamist polnud ju loota. Kes teab, kui kaua ma vastu pean? Mitte kaua. Kuid isegi hospiitsis tõstis ema toidu, linade, pidžaama, õdede pärast kära. Nädal enne surma palus ta mul oma ridikül lahti teha ja värvida veidi ta huuli, sest ta ise oli selleks liiga nõrk, ning kui ta lõpuks morfiinihämusse vajus, võtsin kullakarva kestast huulepulga ja tupsutasin ta õhukesed huuled roosikarvaliseks.

      *

      Orvuks jäänud.

      *

      Ma püüan sõnastada mõtet, et mu vabatahtlik eksiil Red Hookis polnud sisemisest vaatevinklist sugugi sündmustevaene. Aeg murdus pidevalt mu kohal. Surnud ja kujuteldavad inimesed mängisid mu igapäevaelus suuremat rolli kui elavad. Vaatasin tahapoole, et taasavastada mälestuste killukesi, ja ettepoole, et vormida kujuteldavat tulevikku. Mis puudutab minu jaoks tegelikult olemas olevaid ja elusaid inimesi, siis pidasin täpselt kinni iganädalastest vastuvõttudest doktor Fertigi juures, kellega tegin „edusamme”, ja pärast seda sain tavaliselt kokku Racheliga, et juua kuskil tema kontori lähedal Park Avenue ja Ninety-first Streeti kandis tassike teed või klaas veini, ning paistis, et meievaheline ammune lähedus ei kao kuhugi, isegi siis, kui me nääklesime ja ta süüdistas mind „kinnisideedes”. Maisie muretses minu pärast. Nägin seda tema silmist, aga valjusti muretses ta Aveni ja Oscari pärast ning mina muretsesin omakorda, et ta loobub liiga paljust oma perekonna heaks ja tema enda töö võib kannatada, ning Ethan kirjutas kohvikutes lühijutte ja andis koos Leonard Rudnitzky, oma hea sõbraga Oberlini kolledži aegadest, välja omaenda väga väikest ajakirja The Neo-Situationist Bugle. Mu poeg rääkis palju kaubastumisest ja vaatemängust ja võõrandumisest ja visionäär Guy Debordist, oma romantilisest kangelasest.^[8.]