Ta on vanemaks jäänud, mõtles Solange, keda üllatas mehe sissevajunud, väsinud nägu. Ta peletas selle liiga hella meeleolu etteheidetega endale: miks ei täitnud ma oma kohust? Miks peaks Fornier otsustama Escarlette’i tuleviku üle? „Puhka, mu vapper kapten. Varsti on meie mured möödas.“
Ei, Solange ei teadnud, mida teha. Ta ei osanud sõnastada seda elurõõmu, mis temast läbi voolas, seda miskit, mis surises ta silmades, jalgades ja sõrmeotstes. Kindel oli ta vaid ühes asjas. Nad peavad saarelt pagema. Neil ei olnud siin mitte midagi, ei istandust ega positsiooni, ka mitte ekslikku enesekindlust, et homne päev on tänasega samasugune. Kui nad siia jäävad, siis nad tapetakse.
Solange teab, mida teha, pärast seda, kui ta on seda teinud.
Vastas täiesti gallia vaimule muundada vaene vana merikarpidesse kasvanud ja blokaadi tõttu varjusurmas olnud Herminie kahureid ja püsse paugutavast Prantsuse lipulaevast araabia serailiks, mille raadel ja vantidel lehvisid punased, sinised, rohelised ja kuldsed kangad, kahuritekile olid paigutatud pottides palmid ning lambid ja küünlad olid seatud nii, et need ei valgustaks liiga heledalt sopikesi, mis sobisid armastajate pelgupaikadeks. Sõjaväeorkester pasundas galantselt ja sulgedega ehitud hõbekiivreis ohvitserid tõstsid klaase kreoolitaridest armukeste terviseks, nende vahel saalisid ringi punastes ja sinistes turbanites neegrid, kes klaase uuesti täis valasid. Kvarterdekile improviseeritud palmisalus tervitas kindralmajor Donatien-Marie-Joseph de Vimeur, vikont de Rochambeau, oma külalisi. Kindral Rochambeau selgitas ühele Ameerika kaubalaeva kaptenile Ameerika revolutsiooni, kus ta oli olnud oma isa adjutant. „Kapten Caldwell, kas te tõesti usute, et kindral Cornwallis andis Yorktownis alla kindral Washingtonile, mis lõpetas sõja ja andis Ameerikale iseseisvuse? Te usute? Ah, proua Fornier. Te pole meid viimasel ajal oma kohalviibimisega austanud. Millal oli meil viimati rõõm… Kas teatris? See kehv Molière’i etendus?“
Plaaster kindrali puuderdatud põsel võis varjata šankerit ja kui kindral vajutas huuled Solange’i käele, surus naine maha soovi käsi puhtaks pühkida. „Mu armas kindral. Teie seltskonnas olen hakanud kartma oma vooruslikkuse pärast.“
Rochambeau turtsatas naerda. „Armas proua Fornier, kuidas te mind meelitate. Lubage mul tutvustada teile kapten Caldwelli. Kapten Caldwell on Bostonist. Ta võib olla ainus mittekorrumpeerunud mees Cap-Français’s. Kindlasti on tal ainus neutraalne laev.“
Kindrali naeratus oli rasvane nagu mees isegi. „Ma ei küsi, kui paljud mu vapraimaist ohvitseridest on pakkunud kapten Caldwellile pistist – „ainult pisike kajut, monsieur“… „koht purjekirstus“… „tekikäik“… Kapten, palun ärge nimetage nimesid. Ma soovin oma illusioone säilitada.“
Ameeriklane kehitas õlgu. „Rahast ei ole kasu, kui te ei ole elus, et seda kulutada.“
Rochambeau oli viinud kapten Caldwelli Monticristi lahe äärde, kus luukered rääkisid ilmekamalt, kui miski muu oleks suutnud. Rochambeau lõi näost särama. „Kui õigesti öeldud. Väga õigesti.“ Ta paitas Ruthi pead. „Armas laps… väga armas.“
Kui Solange eemaldus, jätkas kindral oma ajalooloengut. „Lord Cornwallis elas oma kaotust nii rängalt üle, et ei osalenud alistumistseremoonial, seepärast pakkus Cornwallise adjutant sobival hetkel tema mõõka minu isale, krahv de Rochambeaule. Inglased alistusid meile, prantslastele…“
Ameeriklane naeris laginal. „Siis olnuks teie isa meie esimene president. Kas keegi on seda George Washingtonile öelnud?“
Solange sosistas: „Uuri järele. Kõike, mida saad.“ Ja Ruth kadus nagu suits.
Saare kirglikud primitiivsed tüdrukud olid Napoleoni ohvitseridele olnud pettumuseks. Kurvad kogemused tõestasid, et igal ahvatleval kreooli tüdrukul oli vend vanglas või haige lapsega õde või vanad vanemad, kes ei jaksanud üüri maksta. Tõmmunahalised võlutarid tõid nende vooditesse sama palju probleeme kui rahuldust.
Solange’i harilik peokavaler major Brissot oli purjus, toetus vastu peamasti ja suutis vaevu peast võtta oma läikivat kürassiirikiivrit. Naine flirtis kombekohaselt oma austajatega, aga see, mida need härrasmehed pidasid elavuseks, mõned koguni ihaks, oli kärsitus. Ta teadis, mida ta tahtis, aga mitte kuidas.
Väljapressimine? Kes ei olnud Saint-Domingue’il korrumpeerunud? Kes hoolis, kui paljusid neegreid oli kolonel X piinanud ja tapnud? Et kindral Y reetis ülestõusnuile prantslaste plaanid? Tühiasi! Et major D müüs vaenlastele Prantsuse kahuri, oli uus langus, aga milline praktiline mees poleks võimaluse korral teinud sama?
Lõpuks siirdusid Solange’i kavalerid otsima kergemaid vallutusi ja ta jäi puutumata šampanjaklaasiga kepselile ootama Ruthi ning tema luureandmeid. Kuu liikus taevalaotusel edasi, sõjaväeorkester mängis valesti ja pani pillid ära. Naer, klaaside kõlin, vandesõna, kiljatus, jälle naer. Ameerika kapten oli lahkunud koos kreooli tüdrukuga. Kindral Rochambeau oli kadunud admiralikajutisse.
Leivakannikat näsides ronis Ruth kepselile perenaise kõrvale. Ta röhatas, pani käe suu ette ja palus vabandust.
„Mis uudist?“
Kui tuul pöörab ja viib Briti laevad kaugemale, asub kapten Caldwell teele koos paljude kindral Rochambeau antud raskete kirstudega (arvatakse, et neis on aarded) ja ametliku postipaunaga, kus on sõjaväelised aruanded ja soosingus olevate ohvitseride üleviimispalved, mida toimetab edasi kindrali isiklik kuller major Alexandre Brissot, Rochambeau õepoeg.
Alexandre oli saadetud kolooniasse käitumise eest, mis polnud küll täiesti tundmatu, kuid mida oli parem harrastada väikeses – väga väikeses – sõprade ringis. Alexandre oli olnud ebadiskreetne. Siin, väikesel saarel, kus mõrvad, piinamised ja vägistamised olid igapäevane asi, oli ta jälle käitunud ebadiskreetselt.
„Ta oleb pede.“ Ruth sõi leivakannika lõpuni ja limpsis sõrmi.
„Muidugi on. Major Brissot on ainus Prantsuse ohvitser, kes kohtleb daame alati viisakalt.“
„Alexandre tegema kindral Rochambeaule häbi.“
Solange pilgutas silmi. „Kuidas võib miski…“
„Alexandre ja see poiss, Joli. Ta armastama poiss. Andma nii palju kingitused, et teised ohvitserid naerab. Kui Alexandre onu teada saama, tema tahab tappa Joli, seepärast Joli jookseb ära. Joli ei tuleb tagasi. Parem mitte.“
„Joli…“
„Alexandre hoiatab Joli põgenema. Kindral tahtma Alexandre üles pooma, aga ei saab, sest tema õepoeg.“
Paljud kindrali külalised olid jõudnud tasemele, kus nad seisid püsti vaid millegi vastu toetudes ja vahetasid lihtsaid fraase, mida nad hommikul võib-olla ei mäletanud. Teenrid panid veini pihta ja pidu oli ammu möödas punktist, mil viisakatel daamidel oli aeg lahkuda. Admirali kajutit valvasid kained sõdurid. „Kaks,“ teatas Ruth Solange’ile. „Kindral magab täna öösel kahega.“ Ruth tegi grimassi. „Naised,“ täpsustas ta.
Solange’il tekkis lootus – mitte idee ega ka veel plaan… „Ruth, ruttu koju. Mu rõivakirstus leiad sa punasest siidist vabadusemütsi. Too see mulle! Kähku!“
Nooremate ohvitseride ebaharmooniline trio lõugas riivatut laulu: „Il eut au moins dix véroles…“5 Tuikuv kolonel ja tema kreooli tüdruk väljusid oma küünlavalgel intiimruumist teineteise vastu nõjatudes. Kui üks Rochambeau valvesõdureid pilgutas silma, teeskles Solange, et ei näe seda.
Lootus kahanes ja Solange oli oma pöörasest plaanist peaaegu loobunud, kui Ruth ilmus jälle nähtavale, pehme siidese käevarrel. „Madame?“
Ruthi tulek andis Solange’ile kindlust. „Seal. Ohvitser, kellel on kiiver süles. Ärata ta. Anna müts major Brissot’le ja ütle: „Joli.““ Solange seletas lapsele hoolikalt – väga hoolikalt! –, mida ta peab ütlema ja tegema. „Ah, Ruth,“ sõnas Solange, „ma usaldan meie elud sinu kätte.“
Laps