Augustin Fornier ei olnud täiesti kõlbmatu väimehekandidaat, aga valik poleks langenud temale ilma tolle kauge suhkruvabrikuta ja Napoleoni enda sekkumiseta.
Kui Charles ja Henri-Paul tahtsid, et Sucarie du Jardin kuuluks jälle Prantsuse valduste hulka, siis Napoleon tahtis, et saarekese varad toodaks Prantsusmaale, mitte ei rikastaks riiakaid neegreid, kes olid olnud Prantsuse omand, kuni jakobiinid tegid rumala vea. Veel enam, ennasttäis ameeriklased nuuskisid New Orleansi kandis, mis oli tohutu Louisiana territooriumi süda, ja tugeva Prantsuse väeüksuse paigutamine saarekesele hoiaks ameeriklaste pürgimusi vaos. Prantslaste ja inglaste vahel valitses parajasti rahu, mered olid lahti ja Napoleoni hiilgaval armeel ei olnud peaaegu mitte midagi teha. Esimene konsul usaldas suure ekspeditsiooniarmee juhtimise oma õemehele kindral Charles-Victor-Emmanuel Leclercile. Pärast Fornier’ga arupidamist küsitles Charles Escarlette Ricard d’Ageaud, kes oli kaotanud Austerlitzi all ühe käe ning muutunud seepärast Saint-Malo autoriteediks sõjaasjus. Ricard võttis tänulikult vastu Escarlette’i paremuselt teise konjaki, enne kui asetas nimetissõrme nina kõrvale ja teatas, et pärast Leclerci ekspeditsiooni maabumist ja ümberformeerimist tuleb kolm, võib-olla neli kokkupõrget. Leclerc annaks rahvale poomiste abil õpetust ja olukord normaliseeruks nädalate, mitte kuudega. Seistes silmitsi Napoleoni veteranide juhitud suurtükkidega, „plagavad les nègres nagu Toulouse’i haned“.
„Ja siis.“
„Ha-haa, sõjasaak kuulub võitjale.“ Viimane ennustus langes liigagi hästi kokku Charles Escarlette’i kahtlustustega ja ta veetis rahutu öö ning torises hommikulauas. Kui Solange küsis „armsalt papalt“, kas midagi on pahasti, vastas too nii teravalt, et tütar jäi teda vahtima nagu tänaval vastu tulnud hullumeelset.
Aga peagi jõudis Charlesi meelde ja kohusetundesse selgus. Oli tarvis vaid panna Henri-Paul (õige mul sinasõber!) mõistma tegelikku olukorda ja võimalusi.
Augustin oli veetnud koos võimaliku tulevase pruudiga kaks pärastlõunat, kuigi neil silma peal hoiti. Kuigi Augustin ei teadnud eriti midagi õrnemast soost ja elust väljaspool Fornier’de maja Kaluri tänav 24, mõistis isegi tema – kui ta armujoovastus vaibus –, et ta armastatud Solange Escarlette oli provintslik, upsakas, ükskõikne ja enesekeskne. Mis sellest? Armastus ei ole raamatupidamine.
Noormees oli temast meeletuseni sisse võetud. Sünnimärk neiu vasaku kulmu juures asus just seal, kus sünnimärk peab ideaalselt olema, hea taevane isa oli vorminud Solange’i rinnad, et Augustin saaks nende kumerusi pihku võtta, ta prisked tuharad olid niisugused, et Augustinil oleks parem teda enda vastu tõmmata. Kujutlus triumfaalsest hetkest, mil Solange kuulub talle, rikkus Augustini une ja ajas ta higised linad keerdu nagu köied. Kas abielu saab rajada ihale? Augustin ei teadnud seda ega hoolinud sellest.
Solange’i arvates tähendas abiellumine sellega nädal aega uhkustamist vallaliste õdede ees ja tüütuid abieluvoodikohustusi mehega, keda ta peab küllalt kenaks. Kohustused on ju kohustused? Isa oli lasknud teda ristida, kaheteistkümneseks saamiseni koolis käia ja korraldas nüüd tema abiellumise. Nii käisid asjad Saint-Malos.
Jõuti kokkuleppele ja paar laulatati. Charles Escarlette võttis laenu kaks protsenti baasintressist kallimalt, tagatiseks suhkrurooistandus, ja muretses väimehele nooremleitnandi koha viiendas jalaväebrigaadis.
Poisikesena oli Augustin olnud rahumeelne. Kui teistele poistele meeldis puumõõkadega sõdida, kartis Augustin, et keegi torkab tal silma peast. Kui teised sirgusid meesteks ja neil olid puumõõkade asemel päris relvad, pani läikiv teras Augustini värisema. Aga ta äi seletas: „Sucarie du Jardini asjad on täiesti sinu ajada, eks ole? Kui kindral Leclerc surub mässu maha ja meie neegrid tulevad tööle tagasi, kas antakse Sucarie du Jardin siis seaduslikele omanikele või mõnele Leclerci lemmikohvitserile?“
Charles patsutas Augustini turjale. „Ära muretse, poiss. See on läbi, enne kui arugi saad, ja,“ ta köhatas, „ma olen kuulnud, et neegrinaised on… primitiivsed.“
Augustin, kelle meelest nooriku vallutamine polnud kaugeltki nii põnev, kui ta oli lootnud, mõtles, et „primitiivne“ pole üldsegi halb.
Henri-Paul süüdistas poja „varjamatut tulisust“ selles, et ta oli sunnitud võtma vastu régime de in fiparatum de bient2. Solange Escarlette Fornier’ soliidne kaasavara oli paigutatud Prantsuse Panka – Solange’i nimele.
„Mu armas sõber,“ julgustas Charles oma uut sugulast, „seda raha läheb neil vaja suhkrurooistanduse taastamiseks. Enne kui aasta on möödas, toob teie kümme protsenti jälle tulu.“
Solange mõtles, et talle meeldiks päris hästi olla suure istanduse perenaine ja ta õed olid tema ootuste peale üsna pahased. Ta oleks väärikas, lahke ja kuigi mitte ilus – Solange oli realist –, siis väga, väga hästi rõivastatud.
Pühapäeviti võtaks ta pärast missat vastu teiste istanduseomanike naisi, serveeriks teed vanaema koobaltsinisest ja kuldsest Sévres’i portselanserviisist. Ta kannaks vanaema kaelakeed ja iga tooli taga seisaks teener, kes lehvitaks lehvikuga tuult tema sõpradele.
Äsjaabiellunud paar läks Brestis laevale ja purjetas nelikümmend kaks päeva üle talviste merede lääne poole. Augustini nooremleitnandi seisus oli väärt koid tillukeses kajutis, mida noorpaar jagas kahe vallalise ohvitseriga, kel polnud samuti tähtsamat aukraadi. Delikaatsus nõudis teesklemist, et nad ei kuulnud ega näinud seda, mida nad tingimata pidid kuulma ja nägema. Kuna tülitsemiseks oli liiga vähe ruumi, laskis Solange käiku pilgud.
Ühel 29. jaanuari kaunil hommikuhetkel näis kõik olevat võimalik. Kui saareke kasvas pilkude ees aina suuremaks, pistis tekil seisev Solange käe mehe pihku. Võib-olla tõi naise armas sõltuvus alamleitnant Fornier’le pisarad silmi, aga võib-olla oli põhjuseks saarelt puhuv briis, mis oli täis mahedaid aroome. See oli tõsi! Ohvitser-istanduseomanik ja tema noorik hingasid sisse Antillide pärli lubadusi.
Kuna ülestõusnud olid eemaldanud Cap-Français’ lahest faarvaatri tähised, purjetas kindral Leclerci ekspeditsioonivägi, kaasa arvatud viies brigaad ja selle värske alamleitnant, maabumiseks mööda rannikut kaugemale ja tilluke kajut oli nüüd ainult Solange’i päralt.
Samal ajal kui Prantsuse laevastik ootas Leclerci rünnakut, süütasid ülestõusnud pealinna põlema ja mõru lehk varjas sulni aroomiga õhuvoolud. Navigatsioonitähised käigu põrgu! Admiral sõitis sadamasse ja laevad sildusid kai ääres. Maabuvate prantslaste seas oli meremehi, merejalaväelasi ja eraisikuid nagu Solange, kes uhkustas ebadaamiliku pistodaga, neid tervitas mitusada mustanahalist last, hüüetega „Papa Blan, Papa Blan“ – valge isa. Samal ajal kui maabujad marodööritsesid, käsutas Solange, et lapsed tassiksid Fornier’de pagasi põlengust puutumata jäänud linnaossa.
Solange istus väikese kahekorruselise kivimaja kivist uksepakule, pistoda põlvedel, ja jäi sinna kuni õhtuni, kui kindral Leclerci mehed ühinesid marodööridega. Kaks päeva hiljem teatas uhkete grenaderivuntsidega ohvitser Solange’ile, et tulekahjust pääses vähe maju ja tema oma nõutakse kõrgematele ohvitseridele.
„Non.“
„Madame?“
„Non. See maja on väike ja räpane ning kõik on katki, kuid meile peab sellest piisama.“
„Madame!“
„Kas te tõstate prantslasest istanduseomaniku naise jõuga välja?“
Edaspidi hoidis Augustin end varju, kui teised ohvitserid tegid asjatuid katseid tema naist välja tõsta.
Mõnd aega oli Napoleoni plaan edukas. Paljud saareelanikud tervitasid Prantsusmaalt tulnud abi mässu mahasurumiseks ja paljud kindralkuberneri mustad rügemendid ühinesid prantslastega. Maju remonditi ja ehitati neile uued katused ning Cap-Français tõusis tuhast. Leclerc saatis suurema osa Prantsuse laevastikku kodumaale tagasi. Paljud mässulised komandörid andsid uuesti truudusvande Prantsusmaale ja selle esimesele konsulile. Isehakanud kindralkuberner meelitati rahuläbirääkimistele, kus ta võeti kinni.
Fornier’d