Alexandre naeratas kurvalt. „Hüvasti, Saint-Domingue, neetud saar. Sinu voudou-mehed on meid ära sajatanud. Kõiki.“
Kapten muigas. „Ma olen kristlane, sir.“
„Jah. Nemad samuti.“
Kui saar vajus silmapiiri taha, hõljus peen suitsujuga millegi kohal, mis võis olla istandus, linn või ka teederistmik, kus mehed kähmlesid, sõdisid ja surid.
Alexandre väristas end. „Neegrid… nad armastavad meid, aga ka vihkavad… Ma ei hakka kunagi aru saama…“
„Teie olete sealt väljas.“
„Ma olen liiga palju maha jätnud.“
Kapten Caldwell irvitas. „Te olete vähem maha jätnud, kui arvate. Kas olete oma eluruumi juba üle vaadanud?“
„Sir?“
Kui Alexandre astus oma kajutisse, jahmus ta, nähes väikest tüdrukut serveerivat hommikueinet mehele, keda ta oli kuskil kohanud, ja naist, keda ta mäletas liigagi elavalt. „Madame?“
„Ah. Vaata, Augustin, tema on mu armuke, Alexandre. Kas pole ilus mees?“
Abikaasa, kelle poole nende sõnadega pöörduti, pani kahvli käest ja silmitses oma rivaali täie rahuga. „Tere päevast, major Brissot!“
Solange lausus: „Alexandre, teie onul on kategoorilised arusaamad, keda tohib armastada ja keda mitte. Minu riugas päästis teid ja taastas teie – ning teie perekonna – reputatsiooni.“
Alexandre neelas oma raevu alla. Miks, miks oli madame Fornier toppinud oma nina tema asjadesse?
„Sir,“ Solange naeratas liiga võidukalt, „ma parandasin teie mainet enda maine arvelt. Kas ma ei väärigi teie tänu?“
Ilmselt ei väärinud. Hoolimata püsivast tuulest ja erakordselt ilusast ilmast oli nende merereis pingeline ja ebameeldiv. Alexandre oli tujust ära. Augustin oli rõhutud. Solange, kes oli veetnud kogu lapsepõlve väikestel laevadel, kannatas tugevasti merehaiguse käes. Ruthist sai laevameeste lemmik. Nad hellitasid ta maiustustega ära ja õpetasid talle „Ameerika“ inglise keelt. Üks turjakas madrus tassis ta peamasti tippu.
„Ma kiikusin vee kohal,“ rääkis tüdruk Solange’ile. „Ma nägin tervet maailma.“
Kui nad Freeportis maabusid, ootas kiirkuunar Alexandre’it ja ta onu sõjasaaki. Alexandre võttis end kokku. „Madame, te olete kohutav naine.“
„Ei, sir. Ma olen kardetav. Teie Joli kadus ära. Kindlasti on teisigi Jolisid.“
Alexandre vaatas Solange’ile silma, kuni naise pilk ei pidanud vastu. „Nõmedus on alati julm.“
Kuigi kapten Caldwelli sihtsadamaks oli Boston, tegi ta vahepeatuse Georgia linnas Savannah’s, kinnitades Fornier’dele, et see on jõukas ja kosmopoliitne ning et orjapidamine, osutades peaga Ruthi poole, on seal, erinevalt Bostonist, seaduslik. Solange oli langetanud kõik otsustused, mida suutis, ja Augustin ei saanud midagi parata. Nad pidid Savannah’ga leppima.
Nii võisid Fornier’d kahe luidoori eest oma kajutisse jääda. See oli ülisoodne, kinnitas neile Caldwell. Iiri sisserändajad, keda ta pardale võttis, oleksid maksnud rohkem.
Solange ja Ruth käisid tekil värsket õhku hingamas, tegemata välja kehvemates tingimustes kaassõitjate pilkudest ja pominal tehtud märkustest. Solange murdis pead, kas Augustinil jäi saarele midagi väga tähtsat maha, aga ta ei küsinud. Ta mees väljus harva kajutist.
Florida lähedal madalates vetes läks ilm kehvemaks ja loodija hõikus vahetpidamata. Vihm piitsutas tekki ja seal kössitavaid iirlasi. Kaks väikelast surid ja lasti merepõhja.
Kui nad pöördusid kirdesse, andis vihm järele, kuid tuul oli lõikav.
Kapten rehvis purjesid, kui nad lähenesid deltale, kus Savannah’ jõe veed valguvad Atlandi ookeani. „Proua, proua, tulge vaatama!“ Ruth tiris Solange’i reelingu äärde ja ronis kõrgemale, et paremini näha.
„Uus Ilm.“ Turske iirlane ütles seda vähimagi vaimustuseta.
Solange, kes oli alles tülitsenud Augustiniga, ei vajanud uut sõpra. „Oui!“
Mehe paksud pesemata juuksed olid kammitud üle pea ja ta lehkas kõvasti rummi järele, mida oli kasutanud seebi ja vee asemel. „Kas te olete üks neid prantslasi, kellele neegrid tuule alla tegid?“
„Mu mehel oli istandus.“
„Jäle raske töö see kõplamine ja koogutamine.“
„Kapten Fornier oli istanduseomanik. Mitte põllutööline.“
„Vahel kukutavad mässajad peremehi ja vahel kukutavad nemad põllutöölisi. Kord on peal üks, kord teine.“
„Kas teie, monsieur, olete ka mässutulvaga minema uhutud praht?“
„Oleme küll. Mu vend ja mina, mõlemad.“ Mees muigas. Tal oli osa hambaid ära murdunud, kõik olid plekilised. „On siis teie meelest tähtis, kas teile panevad silmuse kaela valged või mustad käed?“
„Härra, ärge ehmatage last,“ sõnas Solange. „Tema ei tea niisugustest asjadest midagi.“
Iirlane silmitses uurivalt Ruthi. „Ei, proua, minu meelest teab see laps liigagi palju.“
Lootsipaat ilmus laeva juurde, õlikuues meremees ronis mööda nöörredelit üles ja kõneles kapten Caldwelliga, enne kui asus oma kohale roolimehe kõrval, käsi selja taga koos hoides.
Laev liikus edasi mööda kanalit läbi delta, kus oli palju põõsastega saarekesi ja heledaid liivaribasid. See ei olnud üldse Saint-Malo sarnane. Ruth võttis Solange’i külma käe oma soojemasse pihku.
Meretõus võimaldas neil, kuigi tõrksalt, libiseda sisemaale, ühel pool hallikasroheline puudemüür, mille küljest rippus alla tontlikku sammalt, teisel lõikavalt kollakasroheline soolaraba. Metsik loodus ulatus otse sadamani, kus suured ja väikesed laevad seisid sadamasildade külge kinnitatult või ankrus, nende kohal, mastitippudest kõrgemal algaval pankrannikul, paistis Ameerika linn.
Augustin tuli laevatekile, pilgutades päikesepaiste tõttu silmi.
Savannah’ kaldakaljule olid püstitatud viiekorruselised kaubamajad ja trepid põimusid edasi-tagasi, nagu tundes piinlikkust, et nad nii palju ruumi nõuavad. Sadamas liikus hoogsalt kärusid ja vankreid, kraanad toimetasid lasti laevalt maale ja vastupidi.
Loots laskis nad selle sagiva segadiku ligidal vabaks ja sibas mööda oma nöörredelit alla, tegemata välja Uue Ilma petiskaubitsejate valjult hõigatud lubadustest. „Ma tahan teie siidrõivaid ja Joosafati nimel, ma maksan nende eest!“ „Inglise ja Prantsuse rahatähtede kurss langeb! Mul on USA ja Georgia pangatähti.“
Kui trapp lasti alla, tõttasid sisserändajad vastu oma tulevikule, tassides oma nappi vara kramplikult käe otsas. Solange’i iirlane seisis vastakuti lühikese mehega, kel oli seljas valge vest ja peas silinder. „Töökohti soovijaile. Stividorid, veovoorimehed, karjaajajad, lodjamehed, lihttöölised. Iirlasi ja vabu värvilisi koheldakse nagu valgeid.“
Kui Solange ligines turskele iirlasele, pani see oma kompsu käest ja pöördus kuulama. Ta raputas äraütlevalt pead, kuid väike mees haaras tal varrukast kinni, mille peale lendas jõkke koos torukübaraga. „Killarney tervitus, kulla mees. Töö müümine on nigel äri.“
„Siid, ehted, kuld või hõbe, igasugune kribu-krabu, madame? Te ei leia õigemat hinda kogu Georgias.“
Solange möödus, tähendades: „Need, kes kipuvad võõraid kohe aitama, pakuvad alati kõige vähem.“
Väike perekond vinnas oma kohvri kolm trepijärku kõrgemale Bay Streetile, laiale bulvarile, kus värvilised tassisid laohooneisse puuvillapalle ja koorimata palke.
Solange istus pingile puhkama ja pühkis laubalt higi. Selle ärisagina keskel, kus peenem seltskond vahetas tervitusi,