Ühel vaiksel õhtul, enne kui Solange sulges luugid, et vilu õhk tubadesse ei tungiks, istus Ruth aknal, kust avanes vaade linnale. Mahedas videvikus oli väike must aafriklane sama salapärane kui see metsik manner ja sama enesekindel kui üks selle kuningannasid.
„Ruth, chérie!“
„Oui, madame!“
Silmapilkselt nii meeldiv, nii tänulik, et ta on Solange’i kaaslane, imetles Ruth perenaises samu omadusi, mida Solange isegi. Ruth saatis perenaist ballidel ja teatris, pugedes kuhugi nurka, kuni Solange oli valmis koju minema.
Leevendades Solange’i raskemeelset üksindust, istus Ruth vaikselt põrandal perenaise jalgade juures. Mõnikord tundus Solange’ile, et laps näeb ta südames peituvat: tema armsat Saint-Malo randa, rannakaljusid ja tugevat linnamüüri, mis kaitses elanikke talviste tormide eest.
Ruthi ees ei olnud Solange’il vaja teeselda. Ta võis karta. Ta võis nutta. Ta võis isegi nõrkade naiste kombel palvetada, et ühel päeval pöörab kõik iseenesest hästi.
Ta luges moodsaid romaane. Samuti nagu tundelised noored romaanikirjanikud mõistis Solange, et moodsal 19. sajandil kaotatu oli rohkem väärt kui alleshoitu, et tsivilisatsiooni kõrgpunkt oli jäänud seljataha, et tänane päev ei erine eilsest, et tema hinge haavasid ja muserdasid labased inimesed, labased jutud ja lugematud eluraskused. Piiramisrõngas linna igapäevane puudus tõi kaasa sama palju banaalsusi kui ohte. Kapten Fornier oli teenistuses Fort Vilier’s, suurimas linna ümber rajatud kindlustest. Ülestõusnud püüdsid sageli tungida Prantsuse kindlustesse ja löödi sama sageli tagasi suurtükitulega, mis tõi neile suuri kaotusi. Vahel ööbis kapten Fornier kindluses, vahel kodus. Temast jäi meelekibedus õhku ka pärast ta lahkumist. Solange oleks Augustini lohutanud, kui ta oleks saanud seda teha millestki olulisest loobumata.
Saint-Domingue’is ei olnud midagi kindel. Kõik oli tõusnud tagajalule või juba pooleldi mattunud vohavaisse väänkasvudesse.
Prantsusmaalt ei tulnud sõjalaevu, mis oleksid inglaste blokaadi läbi murdnud. Ei saabunud lisaväge, ei saadetud juurde suurtükke, musketeid, toiduvarustust, püssirohtu ega kuule. Antillide pärl kuhtus hääletult müüdiks. Patriootlikud vanakesed nõudsid sõja kompromissitut jätkamist, samal ajal kui Napoleoni sõdurid deserteerisid ja läksid mässajate poole üle või püüdsid veel päevakese ellu jääda.
Samal ajal kui prantslaste võim kokku vajus, elasid nad nagu karnevaliajal: ballide, teatrietenduste, kontsertide ja randevuude tulv trotsis värava taga seisvaid mässajaid. Sõjaväeorkestrid mängisid serenaade kindral Rochambeau kreoolitaridest armukestele ja populaarne ballaad ülistas teda selle eest, kuidas ta suudab alluvaid laua alla juua.
Blokaadist läbi lipsavad Ameerika laevad müüsid sigareid ja šampanjat ning viisid tagasiteel kaasa meeleheitlikke sõjaväelisi depešše ning Rochambeau kokkukraabitud vara. Sisemaalt kandusid linna suitsupilved, mis lämmatasid seda kuni õhtuvidevikuni, siis hajutasid suitsu merelt tõusev briis ja moskiitopilved. Kogu aeg sadas. Tugevad paduvihmad panid rentslid üle voolama ja sundisid inimesi ning koeri varju otsima.
Solange keelas Ruthil kreooli keelt rääkida: „Me peame püüdma tsiviliseerituks jääda nii palju kui võimalik, eks ole?“ Kui kokk laskis jalga ja Augustin ei suutnud uut leida, keetis Ruth kalasuppi ja küpsetas plantaane, samal ajal kui Solange istus kõrgel taburetil ja luges talle ette.
Kõrgemad ohvitserid saatsid alamaid lootusetutele missioonidele, et lohutada nende leski.
Kindral Rochambeau laskis Saint-Louis väljakul kolm neegrit elusalt põletada. Iroonilises meeleolus lõi ta teisi risti Monticristi lahe ääres.
Igal hommikul kõndisid Solange ja Ruth ookeani rannas. Ühel hommikul oli kai täis ahelais neegreid. „Madame, me oleme ustavad koloniaalvägede sõdurid!“ hüüdis talle üks mustanahaline. Miks nad seda talle ütlevad?
Ruth tahtis midagi lausuda, kuid Solange viis ta kiiruga minema.
Kaks fregatti purjetas ilusa ilmaga lahele ja kolm päeva hiljem kandis hommikune meretõus laiale valgele liivarannale palju uppunud neegreid. Surma lehk ajas Solange’il südame pahaks. Kui Solange läks kapten Fornier’le kurtma, muutis tülpinud leplik naeratus mehe näoilme võõraks. „Mida muud me oleksime pidanud nendega tegema, madame?“
Esimest korda tundis Solange oma mehe ees hirmu.
Hommikul, mil kõik muutus, ärkas Solange Ruthi lauluümina ja kirbe kohvilõhna peale.
Solange lükkas aknaluugid lahti. All paistis sõdurite korratu rivi. Mis päev täna on? Kas Augustin tuleb täna koju? Kas mässajad võtavad ette lõpliku rünnaku?
Ruth küsis: „Mida madame soovib?“
Tõepoolest, mida? Kuidas võis ta olla nii rahulolematu ja mitte midagi ette võtta?
Solange puudutas oma koobaltsinise tassi kuldset serva. Seinad, tema kodu seinad olid konarlikest ja krohvimata kividest. Mingist kohalikust puiduliigist valmistatud luugid olid värvimata. Ruthi silmad olid sügavat värvi, keerukad ja kaunid nagu õrn kohvitass. Solange ütles: „Ma ei ole midagi teinud.“
Ruth võinuks küsida: „Mida te oleksite pidanud tegema?“, kuid ei küsinud.
„Ma olen triivinud väga sügavasse vette nagu asjatundmatu laevnik.“
Ruth oleks võinud seda enesehinnangut parandada, aga ta ei teinud seda.
„Me oleme suures hädaohus.“
Ruth naeratas. Hommikune päikesepaiste kumas ta pea ümber. Ruth küsis: „Kas madame lähe kindral Rochambeau ballile?“
Solange oli Charles Escarlette’i tütar, kardetav ja terase mõistusega. Miks luges ta sentimentaalseid romaane?
Ruth lausus: „Kindrali ball peetama laeval.“
„Kas tal oleb kavas külalised ära uputada?“
Ruthi nägu muutus ilmetuks. Kas ta oli tundnud mõnd neist surmale määratud vangidest?
Solange jõi sõõmukese kohvi. Tema kärsitu liigutuse peale lisas Ruth suhkrut.
Koobaltsinine tass hööveldamata puuplankudest laual. Suhkur. Kohv. La Sucarie du Jardin. Antillide pärl. Õhk oli selge ja külm. Kas mässajad olid ära põletanud kõik, mis tuld võtab ? Solange haistis saare õieilu peenimaidki lõhnu. Kui ilus oleks võinud siin kõik olla.
„Jah,“ vastas Solange. „Mis ma selga panen?“
„Võib-olla rohelise vuaali?“
Solange torkas sõrme vastu lõuga. „Ruth, kas sa saadad mind?“
Tüdruk tegi reveransi. „Nagu soovite.“
Solange’i ilme muutus pahaseks. „Aga mida sina soovid?“
„Mina soovib sama, mida madame soovib.“
„Siis oled sa täna õhtul minu kaitsekilp.“
„Madame?“
„Jah, chérie. Roheline vuaal on kõige parem.“
Kui Augustin sel pärastlõunal koju tuli, üllatas naine teda suudlusega. Mees tegi mõõgarihma pandla lahti ja räntsatas voodile istuma, sirutades jalad ette, et Ruth saaks tal saapad jalast tõmmata. „Vaene armas Augustin…“ Mees kortsutas hämmastunult kulme.
„Sina ei ole sõjaväelaseks loodud. Ma oleksin pidanud teadma…“
„Ma olen sõjaväelane, ohvitser…“
„Jah, Augustin, ma tean. Sinu frakk. Kas see on meie suures laevakohvris?“
Mees kehitas õlgu. „Vist küll. Ma ei ole seda mitu kuud näinud.“
„Tee see korda.“
„Kas me läheme kuhugi? Teatrisse? Mõnele ballile? Sa tead, et ma ei salli niisuguseid meelelahutusi.“
Naine