Andrease ema Cecilia näitel saame väga hea pildi varakeskaegse naise staatusest, kuna ainus, mida me temast teame, on nimi, et teda kiidetakse hauakirjas tema laitmatute kommete pärast ja nimetatakse oma mehe ehteks. See on kõik. Me ei tea isegi seda, kas ta on kõikide Sune laste ema. Tema tundmatuse põhjuseks on muidugi asjaolu, et avalikus elus domineerisid täielikult mehed. Seetõttu on allikates jälgi peaaegu üksnes nendest. Seal näeme mehi, nende võimupüüdlusi, konkureerimist, kuid ka koostööd ja sõprust. Sõprus, eriti relvavendade vahel, kes andsid oma elu üksteise kätesse, võis olla väga sügav. See arenes kergesti jumaldamiseks ja armastuseks, ning eriti kuningasoosikute puhul võidi üksjagu sosistada ka liiga tihedatest sidemetest.
Ajaloolased kõnelevad mõnikord homosotsiaalsusest, mida ei tohi segi ajada homoseksuaalsusega. Need ei välista teineteist, kuid meeste homosotsiaalsust esineb ka keskkonnas, kus homoseksuaalsust peetakse patuks ja põlastusväärseks olenemata sellest, mis toimub pealispinna all. Andrease ajal homoseksuaalsust selgesti ei defineeritud, see kuulus üldise sodoomia alla, mille kirik hukka mõistis. Muidugi ei välistanud see ka tol ajal homoseksuaalsete suhete olemasolu. Siin tuleb suurepärase ühenduslülina mängu naine. Kahele mehele, kelle vahel valitses lähedane, homosotsiaalne sõprus või kes püüdsid kinnitada koostöötahet ja seeläbi oma karjääri edendada, oli kõige lihtsam abielluda teise osalise lähedase naissugulase, tütre, õe või koguni emaga. Lähedase sugulussideme loomisega välditi ka võimalikke kuulujutte sodoomiast. Vaadake, ma ei maga mitte suurniku, vaid tema tütrega!
Naiste tähtsust diplomaatilise kaubana Põhjala kõrgest soost suguvõsade vahel ei saa üle hinnata. Cecilia abiellumine Sunega 1150. aastate keskpaiku oli nähtavasti hoolega läbi mõeldud. On oletatud, et Cecilia võis kuuluda mõjuka peapiiskopi Eskili suguvõssa ja saada kaasavaraks suuri maavaldusi. Planeerimine ei välista seda, et mõlemad olid juba algusest peale teineteisele silma heitnud ja et abielu oli ajastu kohta õnnelik. Igatahes teame, et Sune reiside tõttu olid nad suure osa aastast lahus, kuid neil oli palju lapsi.
Üsna pea pärast seda, kui Cecilia oli Andrease sünnitanud, mässiti too riideribade sisse ja tõsteti ema rinnale imema. Lõuna-Euroopas jätsid ülemklassi naised imetamise ammede hooleks, aga Põhjamaades imetasid tihti ka aadlisoost emad. Imetegude kogumikes leidub lugusid laste kohta, kes hammustasid, ja emade kohta, keda tabas piimapeetus. Ühel naisel, kelle vaatas läbi naabrinaine, olid liiga kõvad rinnad, kui ta pidi imetama, ja neil puudusid „sooned”, mis oleksid piima välja lasknud. Kuuldes vajadusest palgata vähemalt kümnele ajapikku saadud lapsele amm, läks tema mees marru, mis vaevalt olukorda kergendas. Last imetati vähemalt pool aastat.
Arvatavasti jättis Andrease ema Cecilia oma laste imetamise Knardrupi ammede, teenijannade ja korralike orjataride hooleks, kellel olid endil abielust sündinud väikelapsed. Nad pidid olema kombekad. Cecilia kui riigi ühe tähtsaima naise kohustused mehe kõrval, kes saatis pidevalt kuningat, samuti suur hulk lapsi kõnelevad ammede kasutamise poolt.
Andreas mainib hilisemas elus ammesid lugupidavalt kui midagi enesestmõistetavat, öeldes, et nii nagu imik, kes imeb oma armastavalt ammelt elu, ei saa ka voorused kasvada ilma armastavate tegudeta. Mõni amm omandas halvema maine, nagu see, kes hoolitses Norra kuninga Harald Gille poja Inge eest. Inge varases lapsepõlves 1130. aastatel pillas amm ta ettevaatamatult sülest maha ning poiss kukkus nii rängalt, et sai vigastada ja oli elu lõpuni küürakas. Ta läks ajalukku Inge Küürseljana.
Hoolitseda tuli ka vastsündinud Andrease hinge eest. Tema ise kirjeldas vanemas eas ohtu vastsündinule, keda saadavad kogu aeg kaks inglit, „üks selleks, et meid vahetpidamata piinata ja painata, aga teine kui kaitsja”. Hea ingel kaitseb „väetikest, keda pole veel ristimisvees puhastatud, esimesest ilmaletuleku hetkest. Mitte selleks, et sina, lapsuke, ise end ära ei rikuks, vaid selleks, et sind ei rikuks Saatan.”
Ristimiseelne aeg oli täis ohte. Seetõttu tuli ristimine toimetada võimalikult kiiresti, reegli järgi kaheksa päeva jooksul. Selleks ajaks pidid olema valitud ja ristimisel osalema ka ristivanemad. Kirikusse ei tohtinud aga ilmuda Andrease ema Cecilia. Andrease hilisem tuttav ja ehk sõbergi, itaallane Lotario di Segni, kes on paremini tuntud kui paavst Innocentius III, on selle põhjuse hästi kokku võtnud. Kuna naine on menstruatsiooni tõttu räpane, ei tohi ta pärast poisslapse sünnitamist käia kirikus 40 päeva, ja kui sündima juhtub tüdruk, on külastuskeeld 80 päeva.
Andreas ristiti tõenäoliselt Kirkesøl Knardrupi talu romaani kivikirikus. Ja kui tseremooniat ei viinud läbi mõni kohalik talukaplan, jääb ju alati võimalus, et ristimiskaaskonna koos isa Sune, ristivanemate ja imikuga võttis kirikuuksel vastu sugulane Absalon, lähedalasuva Roskilde piiskop. Vaimulik oli rõivastatud koorisärki, laiade varrukatega rüüsse, ning kaelas oli tal stoola pikklint.
Ta asetas juba uksel käe lapse pea peale, puhus kaks korda lapsele näkku (tõenäoliselt ahmis too seepeale paar korda õhku) ja luges siis vastsündinust Saatana väljaajamiseks palveid: Kao, Saatan, sellest Issanda kujust … Seejärel tegi ta maimukese kohale ristimärgi ja pani talle suhu mõne soolatera, mis sümboliseerisid tarkust. Kirikus sees esitas vaimulik lapsele küsimusi, millele vastasid ristivanemad, samuti tuli neil lapse nimel Saatanast lahti öelda ja tunnistada kolmainsuse Isa, Poja ja Püha Vaimu usku. Seejärel võiti Andreas õliga ja kasteti ristimisvaagnasse. Eriti soolaterad ja vette kastmine põhjustasid küllap pärast hetkelist hämmingut nuttu ja hala.
Rinnapiim asendus aegamööda muu toiduga ja Andreas tuli võõrutada. Emad ja ammed määrisid rinnanibudele midagi, mis oli vastiku maitsega. Püha Birgitta, kes imetas vähemalt oma tütart Katarinat, kuna too keeldus ammelt rinda võtmast, mainib, et kasutada võidi tuhka või midagi muud kibedat. Rinnapiim võidi asendada piima või kördiga, ja kui lusikaga toitmine ei õnnestunud, kasutati väikest kruusi – lutipudeli keskaegset vastet. Varajane Lundi imetamiskruus on voolitud lepapuust ja meenutab väljanägemiselt pisikest kitsa tilaga kopsikut.
Andreas õppis istuma, roomama ning ajapikku seisma ja käima. Täiskasvanuna kirjeldab ta ühes mõistukõnes väikest last, „kes ebakindlatel jalgadel ühest tõukest ümber kukub, enne kui tema keha ja liikmed leiavad kasvades jõudu vastu panna”. Arvatavasti oli ta armastatud laps. Lihtsustatud arusaama vastu, et laste vastu tunti vaid hajameelset huvi, kuna nende suremus oli nii kõrge, et nendega tegelemine ei tasunud end ära, räägib ainuüksi tõsiasi, et keskaja kodudes oli väikestele lastele kohandatud sisustus. Väide, et vanemate armastus väikeste laste vastu oli pealiskaudsem kui tänapäeval, on kostnud ka akadeemilistest ringkondadest, ent viimased uurimused vanemate leinast ja murest keskaegsetes imetegude lugudes, kus lastel läheb halvasti, on selle igati ümber lükanud.
Andreas Sunesen ise kõneleb „ema usinusest armastatud võsukestega tegeldes” ja sellest, et lasteõnn kaalub sünnitusvalud selgelt üles. Mõeldes ammedele ja teistele sammudele, mis peaksid ehk ema ja lapse teineteisest eemaldama, on Andrease selline mõttekäik huvitav.
1 Rts k bryte,tn k brydi – kõrgema staatusega ori varakeskaegses Taanis, tal oli talu järelevalve ja tööde juhtimise kohustus. [ ↵ ]
2 Ting – germaanlaste rahvakoosolek, millel osalesid vabad mehed. Tingil arutati oma piirkonna küsimusi, lepiti kokku seadustes ja mõisteti kohut. [ ↵ ]
Kasvatus
Piibli õpetussõnadest võime lugeda: „Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti.” Keskaja ühiskonda iseloomustas mitmesugune eri tasanditel toimuv kontrollimatu või kontrollitud vägivald. Igapäevatasandi juurde kuulus peremehe õigus karistada oma naist, teenijaid, orje ja lapsi.
Andreas Sunesen nendib ise, et suuremate pattude eest tuleb karistavat vitsa kasutada jõuliselt. Kui sul on vooruse ees liiga