XX sajandi teisel poolel arendasid ajaloolased ja kohanimeuurijad Johanseni teooriat edasi, kuid pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist asus värskendava lugupidamatusega asja kallale Uppsala ülikooli kultuurigeograaf Göran Hoppe koos oma juhendatava doktorandi Felicia Markusega. Pärast arheoloogilisi uuringuid Noarootsis Einby külas väitis Markus oma väitekirjas, et järjepidev Skandinaavia asustus on eksisteerinud juba alates vanemast rauaajast, see tähendab ligi 2000 aastat. Paul Johanseni suursaksa kultuuritoojatel polnud tarvis pinda ette valmistada. Tegemist oli kalurite spontaanse ümberasumisega Rootsi idarannikult üle Läänemere Eesti saartele ja rannikule, hooajaliste kaluritega, kes otsustasid siia jääda.
Tänapäeva ajaloolaste vastused küsimustele millal, kust ja miks hõlmavad liiga suurt ajavahemikku, geograafilist piirkonda ja ühiskondlikku keskkonda. Täpset vastust ei anta ühelgi juhul ja järeldused on väga ebakindlad. Vahest võiks seda pidada märgiks, et märki pole tabanud ükski seletus ja õigus on neil üksnes osaliselt. Kas kolmas võimalus oli olemas? Või jääbki rannarootslaste varaseim päritolu igaveseks tihedasse, müütilisse uttu?
1 XIII sajandil oli Noarootsi veel saar, poolsaareks muutus see maakerke tõttu XIX sajandi keskel. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
2 Eyland, ka Eiland – praeguse Noarootsi kihelkonna mandriosa, mis hõlmab Sutlepa ja Riguldi piirkonda. [ ↵ ]
Uus katse
Kui ma mõni aasta tagasi nende küsimustega tõsisemalt tegelema hakkasin, üritasin haarata paarist seni puutumatust niidiotsast.
Keskendusin rannarootslaste kesksetele asualadele, mis tõusevad XVI sajandi vakuraamatutes kolme niinimetatud rootsi maana – Vormsi, Noarootsi ja Eylandina selgelt esile, igaühes vastavalt 13, 8 ja umbes 20 eri suurusega rootslaste küla. Oletasin, et kesksed, rahvarikkaimad rannarootsi asualad võiksid olla ka vanimad. Väheseid teadaolevaid ajaloolisi andmeid, külade nimesid, nende suurust, põllukvaliteeti ja teisi üksikasju uurides õnnestus välja selgitada kolonisatsiooni kronoloogia. Kõigepealt asustati Vormsi lääneosa, seejärel idaosa, siis Noarootsi ja lõpuks Eyland, kus rajati külasid kogu keskaja jooksul, ehkki enamik tekkis varakult enne XIV sajandi keskpaika.
Millal saabusid siis esimesed rootslased Vormsisse, vanimale asualale? Rauaajal oli skandinaavlaste ja eestlaste vahel hulganisti nii rahumeelseid kui sõjakaid kontakte. Läänerannikul elavad eestlased võisid külalistega suheldes kasutada koguni Skandinaavia keelepruuki. Mitmel põhjusel arvan siiski, et varaseim püsiv Skandinaavia asustus tekkis alles keskaja alguses ja et kolonistid saabusid sama hästi kui asustamata Vormsisse, samal ajal kui Noarootsis ja Eylandis, kuhu rootslased asusid hiljem, eksisteeris üksnes hõre eestlaste asustus. Paistab, et rootsi asustus tekkis Felicia Markuse ja Göran Hoppe oletatust hiljem, kuid Paul Johanseni väljapakutust siiski varem.
Hakatuseks on Felicia Markus arheoloogiliste väljakaevamiste varal näidanud, et vähemalt üks rootslaste küla, Noarootsi Einby asutati XIII sajandi esimesel poolel. Niisiis polnud sakslased esimesed.
Samasse suunda viitab pärimus selle kohta, et Vormsi kiriku rajas Taani kuningas. Viimane kord, kui mõni Taani kuningas Läänemaal üldse viibis, oli aastal 1222, hiljemalt siis võis ta ka kirikule aluse panna. Kirik ehitati saare keskele, mis osutas kogu saare asustatusele, kuid kuna lääneosa asustati idaosast mõnda aega varem, olid esimesed kolonistid ilmsesti saabunud juba XII–XIII sajandi vahetuse paiku.
Pärimuse võib alati kahtluse alla seada, kuid nõutuks teeb see, et Johansen on mingil põhjusel eiranud fakti, et 1290. aastatest pärit „Liivimaa vanemas riimkroonikas” öeldakse must valgel: hiljemalt 1220. aasta paiku või pigem mõni aasta varem asus Läänemaale hulk rootslasi. See tähendab, et võime toetuda üpris kindlale ajaloolisele pinnale, kus kolm eri allikat – arheoloogilised dateeringud, varane pärimus ja kirjalik allikas – viitavad kõik XIII sajandi algusele.
Samuti selgub, et esimesena tekkinud Vormsi asustuses ja külade suuruses valitses ainulaadne korrapära, mis viitab sellele, et kolonisatsiooni planeeris ja juhtis riigivõim. Arvatavasti asustati saare lääneosa XII–XIII sajandi vahetuse paiku viide külla jagunenud 40 taluga, idaosa aga 1220. aasta paiku veel 40 taluga, mis jagunesid kaheksa küla vahel.
Siiani on kõik hästi, kuid õige põnevaks läheb asi tänu ühele Taani apteekrile, kellest on jäänud maha märge, ja ka sellele lõi Johansen käega. Odense elanik Cornelius Hamsfort ilmutas oma apteekritöö kõrval suurt huvi ajaloo vastu ja pühendus XVI sajandi lõpus keskaegsetes Taani kirikuarhiivides tuhnimisele. Ta luges kirju ja arveraamatuid, tegi leitu kohta lühikesi märkmeid ja kirjutas annaale, kus kirjeldas oma iga-aastaseid leide.
Kusagil sattus ta teatele, et Lundi peapiiskop Andreas Sunesen asustas koos vennaga 1206. aastal, see tähendab samal aastal toimunud Andreas Suneseni suure Eesti-ristiretke ajal, ümber uusasunikke. Kui Lundi piiskop oli asjasse segatud, saame käepärase seletuse rootsi päritolu vormsilaste pärimustele, mis puudutasid taanlasi.
Kust Cornelius selle teate maha kirjutas, seda me ei tea, kuid tähelepanu äratab tõik, et Andreas pidas just apteekri kodulinnas Odenses mõni päev enne ristiretkele asumist suurt piiskoppide kogu. Märkmest ei selgu mitte ainult kolonisatsiooni täpne algusaasta, vaid ka koloniseerimisprojekti tõenäolise algataja ja läbiviija nimi.
Mees, kes oli kõige taga
Olin pikka aega kahtlustanud, et Andreas Sunesen oli vähemalt põgusalt kolonisatsiooniga seotud: ta oli selle kaasaegne, osales Eesti ristimises ja tal oli sidemeid Rootsis. Kuid see, et tema nimi sattus must valgel Corneliuse väikesesse märkmesse, oli fantastiline juhus ja peale selle veel võimalus, sest äkitselt oli kolonisatsiooni võimalik mõista nii isikliku loona kui suurde Euroopa konteksti asetatuna.
Andreas Sunesen oli Põhjala tuntuim peapiiskop, ta kuulus mõjukasse Taani Hvidede suguvõssa ja tal oli vennatütar, kes oli abielus Rootsi kuninga Sverker nooremaga. Tema puhul on tegemist suurepärase näitega Rootsi ja Taani ajaloo läbipõimituse kohta, jah, isegi selle kohta, kui tähtsusetu oli rahvuse mõiste keskaja alguses, mil poliitikas valitsesid sugulussidemed ja religioon.
Tänu rikkalikule allikmaterjalile on siit kandi keskaja inimestest Andreas arvatavasti see, kelle elule me kõige lähemale oleme jõudnud, kui ehk püha Birgitta välja arvata. Meil on Lundi toomkiriku sarkofaagis Andrease surnukeha, kuid veelgi parem on see, et temast ja tema kaasajast on säilinud hulk kirjalikku materjali, mis lubab meil vaadata maailma läbi Andrease silmade. Kõige tähtsamad on tema omakäeliselt koostatud teoloogiaõpik „Hexaemeron”, isiklikud kommentaarid Skåne maakonnaseadusele ja kirjavahetus paavstiga.
Need kirjutised lubavad meil mõista tema mõtteid ja selle projekti eesmärke, mis muutis sadade inimeste elu, ajaloolist sündmust, mida võib võrrelda rootsi kolonisatsiooniga Delaware’is ja XIX sajandi emigratsiooniga Ameerikasse. Palju võib ammutada ka kaasaja kroonikutelt, nagu taanlaselt Saxolt, kes kirjeldas Põhjamaade ajalugu 1180. aastateni, ning Läti Henrikult, kes jutustas verdtarretavaid lugusid Eesti ja Läti misjoni kohta. Mõlemad olid Andreasega tuttavad ja mainivad teda oma raamatutes.
Me jälgime Andrease eluteed Skandinaavia tuntuimaks suurmeheks, suureks õpetlaseks ja Lundi peapiiskopiks saamiseni ja näitame, kuidas ja miks ta oma tulises ideoloogilises veendumuses selle ristiretke ja kolonisatsiooni läbi lasi viia.
Seejärel siirdume inimeste juurde, kes on ajalookirjutuses liigagi tihti ära unustatud