Kuid kõigepealt liigume tagasi 1170. aasta varasuvesse, kui Andreas oli veel väike kolti[1.] riietatud laps, kes jooksis ühe Sjællandi suurniku talu õuemurul. Tema isa ja vägevad sugulased olid üle mere koduteel.
1 Kolt – kuuetaoline riietusese. [ ↵ ]
Kuninga hoiatus
On nädal enne 1170. aasta jaanipäeva. Väike räsitud sõjalaevastik tüürib Kalmari väinast lõunasse ja keerab sinaval Hanö lahel tüürpoordi Skåne poole. Laevadel on sadu Taani sõudjaid, kes higistavad aerude taga, ehkki nende selga jahutab kerge vastutuul. Paljudel on haavu ja verevalumeid. Nende juhid võtavad veidi rahulikumalt ja puhkavad ahtertäävi juures. Taani kuninga Valdemar Suure vanem poeg, 20-aastane Christoffer tukub oma laeval telgiriide all. Formaalselt on ta laevastiku juht, kuid murelik isa andis talle saatjateks kaasa Hvidede suguvõsast pärit vennad Absalon ja Esbern Snare. Absalon ja Esbern on umbes 40-aastased, neil on oma laevad ja nad juhivad ka paljude teiste omi. Kumbki on omal moel kogenud, seisnud kuningas Valdemari kõrval nii sajandi keskpaiku toimunud Taani sisetülides kui ka pärast Taani ühendamist alanud võitlustes Läänemere lõunarannikul elanud paganlike vendide vastu.
Absalon ei torka väliselt silma, kuid ta on Roskilde piiskop, Taani mõjukaim kirikutegelane Lundi peapiiskopi järel, kelle asemele ta mõne aasta pärast kuninga abil asub. Vaimulikuna ei tohi ta verd valada, kuid ta viibutab meeleldi oma väikest käsikirvest ning on kõneosav ja inspireeriv võimuinimene. Vend Esbern kui ilmalik suurnik võis oma ägedust välja elada, ja nüüd puhkab ta valutava ja haavadest muhkliku peaga oma telgiriide all, keha heitekividest saadud hoopidest ja sügavatest noolehaavadest plekiline. Arvatavasti viibis ühel laevadest ka nende nõbu Sune Ebbesen, Andrease isa.
Sõudepinkide ja poolteki alla on varjule pandud mitme suursuguse Taani suurniku verine surnukeha, mis on võitud ja pakitud ühest Ölandi kalurikülast toodud läikivvalge soola sisse. Aadlimeeste sissesoolamisega püütakse vähendada roiskumist ja laibahaisu soojal ajal seni, kui laevad Taani naasevad. Langenud sõudjad ja talupoegadest sõdalased pidid rahulduma Ölandi tapluspaigale kaevatud aukudega. Sel varasuvel Ölandil peetud lahing on kõikide keskajal Rootsi pinnal toimunud lahingutest arvatavasti kõige paremini, ent paradoksaalsel moel ka kõige vähem tuntud, tulenevalt hilisemate sajandite kitsarinnaliselt natsionalistlikust ajalookirjutusest. Lahingut tuntakse siiski vaid selle kaudu, mida taanlastest osavõtjad pärast kojunaasmist rääkisid. Lüüasaanute versiooni meie käsutuses ei ole.
1170. aasta kevadel oli Sjællandil kuningas Valdemarini jõudnud kuuldus, et paganlikud mereröövlid on tunginud Taani vetesse. Vaid mõni aasta varem oli kuningas juhtinud piiskoppe ja suurnikke lõuna pool, edukas Rügeni vallutamises, mille käigus hävitati slaavi vendide pühamu – Arkona tempel. Andrease isa Sune ettevõtmisel raiuti toona vägev Svanteviti jumalakuju pilbasteks. Taanlaste kätte langesid tohutud rikkused ja võitluses vendide vastu oli saavutatud tähtis punktivõit. Kuid sealtpeale oli suurnike kärsitus kasvanud ja seda ei saanud oma populaarsuse eest hoolitsev kuningas eirata. Kuuldus paganlikest mereröövlitest andis suurepärase võimaluse teenida hea kristliku valitsejana tsiviliseeritud maailma serval katoliku kirikut ja tugevdada ühtlasi oma valitsejaseisundit, hoida rahutuid ja adrenaliinist pungil suurnikke tegevuses ning kaitsta kaubandust ja riigi rannikut paganate rünnakute eest.
Valdemar laskis kutsuda enda juurde suurnikud ja läheduses viibivad vahilaevad, et saata nad mereröövleid jälitama ja neid nende endi maal nuhtlema. Samas hoiatas ta oma mehi paganate salakavala sõdimisviisi eest tõmbuda kõrvale ja meelitada vaenlane endale järgnema, et seejärel üllatusrünnakule asuda. Kuningas käskis neil ka aegsasti tagasi olla, et tähistada koos temaga suvist pööripäeva. Sellest pidi Sjællandil Ringstedi uues kloostrikirikus saama kuningavõimu manifestatsioon, pidu, mis kindlustaks Valdemaride õiguse troonile igaveseks.
Merel jõudsid laevastikuni uued kuuldused. Paganlikud kurelased ja eestlased rüüstavat koguni Blekinget. Niisiis polnud rüüsteretkel mitte lõunas elavad vendid, vaid Läänemere idakaldalt pärit rahvad. Koguneti nõu pidama ja otsustati saata osa laevastikust Christofferi juhtimisel ja koos piiskop Absaloni ja Esbern Snarega põhja poole. On selge, et teele saadetud laevad, mida oli vahest paarkümmend, ei kohanud kohe ühtegi mereröövlit ja liikusid neid jahtides Ölandi poole.
Nii sattus laevastik Rootsi kuninga valdustesse. Tol ajal olid Taani kuningas Valdemar ja Rootsi kuninga Knut Eriksson vaenujalal. Kolm aastat varem oli Knut haaranud Rootsis võimu, tappes Visingsö saarel[1.] kuningas Karl Sverkerssoni, korjates krooni üles ja asetades selle endale pähe. Karli lesk, kuninganna Kristina oli paraku Taani päritolu ja Valdemari lähedane sugulane, mistõttu tõi mõrv kiiresti kaasa kahe riigi suhete jahenemise. Kristina ja Karli väike poeg Sverker viidi Taani sugulaste juurde pakku, Kristina läks kloostrisse ja Knut Eriksson, kes oli õigustatult mures, et täiskasvanuna tuleb Sverker ja võtab krooni tagasi, tegi oma veerand sajandi pikkuse võimuloleku ajal Taani kuningate vastu intrigeerimiseks ja nende hävitamiseks kõik, mis suutis. Peale selle oli Knut endiselt seotud pikaleveninud kodusõjaga Karli sugulaste vastu Rootsis.
Seetõttu tundub, et tugevam kontroll Ölandi, Svea riigi lõunapoolseima maaosa üle Taani piiri ääres Knutil sel hetkel puudus. Kindlate, tänapäevaste rahvuspiiride otsijat ajab veelgi enam segadusse see, et kuningas Valdemaril ja tema kuningannal oli saarel suuri päritud maavaldusi, sealhulgas Ölandi suurim ja keskseim Gråborgi muinaslinnus, mille Valdemar oli lasknud pärast sajandi keskpaika korda seada. Võimalik, et saare lõunaosas Hulterstadis oli ka piiskop Absaloni ja Esbern Snare perekonnal valdusi.
Taani laevadel olid ka tagandatud Rootsi kuninganna Kristina vennad Nils ja …ke Stigsson. Tekitab hämmastust, et üle rahutu Hanö lahe Ölandi poole tüürivatel laevadel olid peamiselt sääraste perekondade liikmed, kellel oli Ölandil maavaldusi ja lähedasi sidemeid ajutiselt troonilt kukutatud Sverkerite kuningakojaga.
Arvatavasti seilasid taanlased mööda Kalmari väina põhja poole, otsides vaenlase laevu. Väina põhjaossa jõudnud, võisid meeskonnad nurisema hakata ja tahtsid ehk paganate puudusel ölandlastele kallale tungida. Tühjade kätega või jutustamist väärt retkelugudeta ei soovinud keegi naasta. Öland oli suur, tihedalt asustatud saar, 150 kilomeetrit pikk, seal oli umbes 300 küla ja kokku ligi 30 000 elanikku. Saareelanikud olid mõistagi kristlased, kuid Taani ja Rootsi vahelisele vaenusele mõeldes kõlbasid nad paganate aseaineks küll.
Saare põhjatipp oli Rootsi kuninga ja tema jarli[2.] valdus, mistõttu on vähetõenäoline, et pardal olnud suurnikud röövretkele eriti vastu olnuks, isegi mitte Absalon, kes vaimulikule kehtivast vägivallakeelust hoolimata oli vähemalt samavõrd ahne suurnik kui kirikumees. Ta ei kohkunud tagasi ka kodus piiskopitalus ristitud orjade pidamise eest. Öland oli juba traditsiooniliselt ohustatud piiriala, mida võiks pidada omamoodi kohalikuks keskaegseks Afganistani vasteks, mõlema supervõimu jaoks kaugeks, kuid huvipakkuvaks piirkonnaks, kus võidi pidada kohalikku külma sõda ja panna teineteise jõudu proovile, ilma et sellest lahvatanuks laialdasem, vahetu sõjategevus.
Seetõttu sõudsid taanlased oma laevad randa, tõenäoliselt kõige kaugemal loodes asuva Byxelkroki lähedal. Siin oli madal poolkaarekujuline merelaht, mille kaldal olid ümbruskonna talupoegade kalapaadid ja võrgukuurid. Taanlased tormasid kruusasele rannale ja sealt mööda teeradu saare küladesse, kust nad röövisid palju vara ja inimesi. Vaeseid vangistatud Ölandi naisi, mehi ja lapsi, keda veeti rannas ootavatele Taani laevadele, ootas ees orjaelu kodust kaugel, ent siis sündis väike ime. Nimelt teadsid vangistatud rääkida, et mereröövlitest eestlased ja kurelased tegutsesid ühel lahel, mis ei jäänud sealt kuigi kaugele. Taanlased olid viimasel hetkel taas mereröövlitele jälile jõudnud.
1 Saar Rootsis Vätterni järves, tollase kuningavõimu keskus. [ ↵ ]
2 Varakeskaegse kõrgüliku ametinimetus Rootsis. Jarl oli kuninga lähim kaastöötaja, kes juhtis piirkondi. [ ↵ ]
Grankulla laht
Mõned